YFU reisi 5. päev- Esimesed muljed Mexico Cityst

Poole kaheksast istusime bussi peale ning jätsime imelise Michoacani osariigiga hüvasti ning võtsime ette kaheksa tunnise teekonna Mexico City suunas. Sõit läks tegelikult päris kiiresti ja ei mõjunud väga väsitavalt, sest tegime Oxxo peatuseid, käisime lõunat söömas ja mis kõik.

Sõime siis lõunaks sincronizadasid, mis olid rohelised! See söömalkäik oli natuke naljakas, sest siis, kui teised lõpetanud olid, saime me alles söögid kätte. Kõik sõid 2, mõni tugevam 3 sincrot ja Elliott ja Jakob, kes meie lauas olid, tegid muidugi kokkuleppe, et söövad mõlemad 10 ära:D YFU inimesed olid natukene pahased ja kurjad nende peale, sest raiskasid täiega aega ja YFU raha, kuigi nad ütlesid, et kui kõik tellitu ära söövad, siis organisatsioon maksab kinni. Hakkama said.

Sel ajal, kui me oma sööki ootasime, tulid nad muidugi enda arust nii meeletult heale mõttele, et vaadata, kes rohkem chillikastet suudab süüa. Okei, alguses mängisime siis terve laudkond, Elena, mina, Rattasatt, El ja Jake, aga niimoodi, et ühe lusika kaupa. Ja VÄGA VÄGA terav oli, ma pean ütlema. Seejärel võtsid Jake ja El kausid oma kätte ja sõid seda, nagu suppi. See ikka mõjub kõhule ja kogu seedesüsteemile päris halvasti... Hullud. Kaks päeva olen üritanud siia videot laadida, aga ei lase millegi pärast. Ei hakka lubama, aga äkki kunagi hiljem panen siiski...

Lõpuks kui bussi jõudsime, polnud ühtki kurja pilku tunda, need inimesed lihtsalt liiga chillid selleks.

Jätkasime teekonda ning kusagil poole viie ajal jõudsime samasse hotelli, kus esimesel öölgi magasime, hotellituba oli vaid korruse võrra allpool.

Värskendasime hästi kiiresti endid üles ja helistasime Ivanile, et temaga kokku saada (Ta on minu ja Elena ühine sõber Lagunasest, kes praegu elab, õpib ja treenib ameerika jalgpallurina Mexicos)

Ta oli sel hetkel aga emaga haiglas kaasas ja ei saanud tulla, leppisime kokku, et näeme hiljem siis.

Läksime alla lobbysse, kohtusime seal teiste vahetusõpilastega ja ootasime natuke aega veel mõnede järele. Järsku kuulsin, et keegi hüüab mu nime, Elena kuulis sama ja mida ma nägin, Ivan oli seal! Täiega täiega hea oli üle nii pika aja näha teda:) Lihtsalt ütlesime tere ning jäi kokkulepe, et kirjutame WhatsAppis, kui tal aega kokku saada on.

Seejärel hakkasime mõnende vahetusõpilastega ühe kaubanduskeskuse poole kõndima, enne seda läbisime ka ühe kaubatänava ja ühel hetkel juhuslikult endasat vasakule vaadates näen tagaplaanil paistmas Mehhiko iseseisvusinglit! Wow! Meie hotell oli ikka nii kesklinnas. Päris lähedale me ei läinud, kuigi ma täiega oleks tahtnud. Tegime kaugelt mõned pildid ja seejärel kõndimise pealt ka igast teisest kõrghoonest sai pilt klõpsitud, sest see linn suutis mulle kohe alguses nii suure, võimsa ja ilusa mulje jätta. Varem mõtlesin, et Mexico City on selline räpane ja vaene ja noh, eks leiab muidugi neid piirkondigi, kuid igal pool, kus ma käisin, oli nii ilus, avar ja moderne:)

Läksime kaubanduskeskusesse. Jäi kokkulepe, et need, kes tahavad  šopata saavad kokku kell  pool üheksa ja need, kes ei taha, juba pool 8. Me siis Elenaga mõtlesime, et ei hakka oma kõike vaba aega kah poodides raiskama ja läheme ka sealsamas elava saksa vahetusõpilase Dennise eestvedamisel Coyoacani linnaossa, mis öösel hästi ilus pidavat olema. Plaza oli hiiglaslik ja hästi ilus, oli igasuguseid häid poode nagu Bershka, Pull&Bear, Zara jne...Hinnad olid ka väga odavad ja kuna igal pool allahindlused olid, oli kõik ikka eriti soodne! Sellest hoolimata ostsin vaid ühe särgi omale, sest järjekorrad olid poodides vähemalt pool tundi pikad ja kõik koguaeg kiirustasid taga ka. Ei olnud väga rõõmus ja õnnelik just poest lahkudes, sest pärast pidime veel väljas kellegi järel pikalt ootama ja oleks vabalt jõudnud seal Bershka järekorras lõpuni seista aga mis seal ikka siis.

Natukese aja pärast hakkasime Coyoacani suunas liikuma. Mu telefonil oli aku tühjaks saanud, nagu alati ning Elenal oli saldo otsas, seega oli natukene keeruline Ivaniga kontaktis püsida. Esimeses metroojaamas nägime teda korraks, kuid siis pidi ta veel kusagile minema, ning jäi kokkulepe, et anname hiljem teada, kus oleme.

Võtsime kõigepealt ühe metrobussi, üks tore naine aitas meid kõiki väravatest oma kaardiga läbi, niiet maksma ei pidanud midagi:) Pärast seda võtsime kaks metrood ka ja viimane sõit oli väga pikk, kuid siiski päris uhke tunne oli maailma suurimas linnas olla ja maailma suurimas metroosüsteemis sõita hahah:D Pärast võtsime veel ühe minibussi ja kohal me olimegi. Tõepoolest oli ilus, oli hästi palju turiste, palju armsaid väliskohvikuid, ronitaimed seintel kasvamas ja elav muusika mängimas. Jalutasime veidike ringi ning mõned läksid sööma, me Elena ja saksa Magdalenaga läksime kohvile ja sõime jäätist. Siis nägime juba teisi ning ütlesid, et peame kiiremas korras takso võtma ja hotelli poole liikuma hakkama, juba olimegi ajahädas. Ja täpselt siis, kui me taksosse istusime tuli Ivanilt sõnum, et ta on seal nüüd. Hahhahah vaesekene. Elena helistas ja selgitas olukorda ning tegi ettepaneku järgmisel päeval kokku saada, kutil jätkus siiski närvi ja vastupidavaust ning võttis omakorda takso, et meile järele jõuda. Nii suur tahtmine oli meid näha vist:D Lõpuks viimases metroojaamas kohtusime:D Tuli meiega hotelli ja saime YFUlt loa temaga hotelli ees väljas istuda. Väga palju aega meile küll ei antud, kuid siiski said tähtsamad jutud ära räägitud ja palju naerdud:) Tema näol on tegemist kohe kindlasti mu ühe parima Mehhiko sõbraga, lihtsalt kõige lõbusam inimene, keda kunagi kohanud olen:) 

Jätsime hüvasti ning esialgne plaan jäi, et näeme alles märtsis...

Läksime Elenaga seejärel oma tuppa, käisime kiiresti pesemas ning seejärel seadsime ettevaatlikud sammud Elliotti ja Yannicki toa suunas. Nimelt olime meie teisel ja nemad seitsmendal korrusel ja ringiliikumist sel ööl väga olla ei tohtinud.

Natukene aega olime seal, uni tuli kiiresti peale sel õhtul ning läksime teiste päevadega võrreldes päris varakult magama. 

Pildid on vales järjekorras, vabandust!

Kuulus Mehhiko vabadussammas. Nii ilus ja suur. Pilt tehtud Robini fotokaga.

Metrooplaan

Mõnest metroost pidime üldse maha jääma, sest lihtsalt ei mahtunud sisse rohkem.

"Elena!!! Frida Kahloooo ja Diego Rivera!!!! Lähme teeme pilti!" Andsime fotoka sa Magda kätte ja noh tulemus siin näha. Mega facepalm...

<3 <3 ei jätku sõnu kirjeldamaks neid inimesi! (Pole aimugi, mis Ivani silmaga toimub)

Guapetonas haha

Ma lihtsalt väga väga rahul ja õnnelik olemas:)

Õhtu koos super seltskonnaga! (Pööran tähelepanu sellele vidinale, mis Jakobi käes on. Seda nimetatakse pruudipüüdjaks . Pead laskma kellelgil näpu sinna sisse panna ja kui teda nendest kõrtest tõmmata, siis ei pääse ta enam kuhugi su käest, ennem kui lahti lased.) Kui ma lõpuks taipasin, et osta võiks, olid kõik juba ära müüdud meie YFUkatele :D

Vasakul Petra Taanist ning Sarah Saksamaalt

Magdalena Saksamaalt

Taanlase Linega :)

Mi amor!

Lebo. Elena mu sõnumeid lugemas hahah  :))) 

Pildid bussiaknast

Söögikohas. Vasakult Tatiana Belgiast, Line Taanist, Manon Prantsusmaalt, Niklas Saksamaalt, Petra Taanist, Jarvis Kanadast.

Sakslase Yannickuga :)

...jaa tailase Rattasatiga

Elena ja Ivan

ja Elena Elliottiga:D Elliott on Elliott ikka...haha

Algus veel...

Igast Frida plakatist ja tahvlist ikka vaja pilti teha ju...

Elena leidis omale pargist NII ilusa kutsu, kellega ta pilti pidi tegema.

Nemad tegid mingit vihmatantsu asja.

Robini kaameraga tethud. Coyoacanis Gaute Mehhiko vennaga, Dennis, Tatiana, Elena, Robin, mina, Petra, Line

Kirik Coyoacanis

Viimastest päevadest...

Homme juba jälle reede, koolis olen end taaskord enam-vähem sisse elanud ja praegu on seal isegi kõik päris hea. Eks muidu ikka vahel selliseid igavushetki ette tuleb, kuid üldiselt olen oma klassi rahvaga rohkem suhtlema hakand, sest pärast seda kahte kuud vaheaega on ju keel siiski olulisel määral paranenud. Lisaks nüüd suhtlen ka rohkem erinevama rahvaga, kui varem, mängime vahetunnis jalg-korv- või võrkpalli, istume ja jutustame, vahel keegi mängib kitarri ja laulame kõik ümberringi...

Tunniplaaniga kah ära harjunud, see programmeerimis tund polegi nii keeruline, kui algul tundus, juba mitu lihtsamat programmi teinud ja täna sain ühe seitsme minutiga valmis...avastamata anne või hahha:D

Kooli koha pealt veel nii palju rääkides, siis nüüd ma olen ikka hakanud täiega aru saama, kuidas meie kooli õpetajaid lihtsalt ei huvita, mis tulemused õpilastel on ja ega need õpetajad ise ka just eriti targad omal alal pole. Ainukesed, kes tõepoolest teavad, mida teevad, on kallakuga seotud tundide õpetajad.

Näiteks ühel päeval kontrollis matemaatika profe mu tunnitööd. Sellised ülilihtsad võrrandid, kus peas lihtsustama ja õiget tehetejärekorda kasutama. Et ennem ikka sulgude seest ära arvutada, seejärel ruutu võtta, korrutamine jagamine järmgmisena ja mis kõik. Mul oli õigesti ja sain jälle kiita. Õpetaja ütles, et "See peab sinu jaoks ikka nii lihtne olema, Kertu...vabandust, et me nii aeglaselt edasi võtame, aga nad lihtsalt ei saa aru. Ja vaata, mis vastuseid nad kohe andma hakkavad...." *naerab* 

Teine näide see, et inglise keele tunnis lahendas klass ülesandeid a-la, "It is sunny outside, isn't it?", kuid laused olid Mehhiko kohta ja oi oi oi, mis vastused seal tahvlile kirjutati. Pisikesed-lühikesed laused mingi nelja erineva reegliveaga ja õpetaja lasi tuimalt kõik läbi...neid lihtsalt EI huvitagi... Ma ikka aitan ka vahel ja püüan kasulik olla, aga endal tekib kerge ninatarga tunne, sest eks me ju kõik teame neid klassi kõige targemaid ja eredamaid...Aga tegelikult on see seis seal koolis ikka päris kurb selles osas!

Aga seda ma pean küll ütlema, et Eestis jään kindlasti neid õpilase-õpetaja vahelisi suhteid igatsema. Kõik on nii vaba...võib-olla juba liigagi vaba, sest ainult natukene veider on, kui avastan end matemaatika tunnis meesõpetajaga jutustamas teemal, et ehk tahan tulevikus Mehhikosse õppima tulla, rääkides sealjuures sellest, et kui palju jamamist migratsioonidokumentide ja kõigega oleks ning teeme nalja selle üle, et kergem oleks varem mehhiko mehega abielluda. Ühesõnaga neid näited võiks tuua veel ja rohkemgi.

Eile pärast kooli skypeisin emaga. Istusin läpakaga maja taga päikese käes ja järsku oli Elliott värava taga. Eks kaasasime tema kah siis vestlusesse, natuke naljakas oli. Sai kauaoodatud videochatti mu venna Kristjaniga ka teha haha:D Pärast seda olime natukene väljas ja kuna koolipäevadel on mul luba enamasti vaid kümneni väljas olla, siis hiljem ei saanudki ühele filmiõhtule minna, aga mis seal ikka, no hard feelings. Vaatasin hoopis uut 90210 osa natukene ja juba magasin.

Täna pärast tunde ja pärast lõunasööki perega läksin kooli sõpradega basseini äärde. Elliott, Niklas, Armando, Jhyonni, Carlos, Angel, Klarisa ja üks tüdruk veel, kelle on lihtsalt nii keeruline nimi, et mul meelde ei jäe. Ma kutsun teda Jennyks, sest ütles kunagi, et ka nii on OK. Hmm. Nii hea oli!! Ilm supersoe ja ilus ning päikseline, mõnus jahutav vesi, vägagi lõbus ja meeldiv seltskond ja kõik muud jutud juurde:) Elliotti ma ei tea, mitmes telefon juba läks katki, sest Niklas otsustas ta lihtsalt basseini lükata ning muidugi tal oli telefon taskus, nii tark. Pärast seda tulin kiiresti kodust läbi, panin asjad kuivama ning läksime xBoxi mängima. Liitusid ka Win, Alex ja veel keegi. Ok hahaha praegu just taipasin, et lapsele pandi nimeks Win, okei. Lahe:D Ma esimest korda mängisin ka ja siis tegime Klarisaga seda tantsumängu, et ekraanil liiguvad kiiresti need värvid ja siis pead olenevalt värvist vastava ruudukese peale kiiresti astuma. Natukene oli raske ainult. Ja siis tuli üks kaheksa aastane tüdruk, keda me kõik koos lihtsalt suu ammuli vaatasime, kõik tabas ära lihtsalt! Niklas ütles, et kui ma kahe kuuga niimoodi ära õpin, maksab ta mulle 500 peesot. Ikka väga wow oli.

Kui hiljem koju kõndisin, nägin tänaval oma ühte koolivenda, kelle nimest mul õrna halligi pole, tean ainult seda, et kunagi septembris kutsus ta mind kooli reklaamiks pilte tegema, et kuskil võistlusel Lagunase teise kooli vastu võistelda...Tutvustas mind oma sõpradele, veits awkward oli. Kümme meetrit edasi nägin soomalast Miat, kellega pikad, tähtsad, head ja kurvad jutud said maha peetud. Algul seisime keset tänavat, pärast istusime mu maja ees. Ühesõnaga ta kolib homme ära:( Nii kurb!! Seejärel jääme siia Lagunasesse alles vaid Elliotti, Niklase, Jakobi ja Katinkaga. Esimesega on kah natukene sellised lood, et pole raudkindel, et ta siia edasi jääb ja Katinkaga ma ei suhtle eriti üldse, sest see tüdruk on kõige kõige KÕIGE tagasihoidlikum tüdruk, keda ma kunagi kohanud olen. Kahju, et niimoodi kõik lahku läheme, sest tõesti need inimesed on mulle nii kalliks saanud! Sai kallistatud ja igasugu soove edastatud, lubadused antud, et püsime kontaktis ja, et ikka läheme külla. Ja kui varem ei näe, siis ehk mais YFU reisil, või kui mitte, siis kunagi ikka, kui ma kas Helsingisse satun, või ta Tallinnasse tuleb, sest pidavat siin väga tihti käima:)

Homme jälle varajane äratus ja kooli vaja seitsmeks minna, õnneks saab hiljemalt ühest päev läbi. Seejärel lähen oma klassiõdedega kaasa šoppama, et neid riietevalikul aidata ja eks siis õhtu poole näeb edasi, mis toimub või saab.

Pilte hetkel panna ei ole, aga järgmise postituse jaoks on juba kuhjaga! :)

Olge tublid! Muah!

Kertu

Hahahhahaha

Selline on see vaatepilt siin. Neljakesi mootorratal, vahel rolleril, ei kiivreid, ei hirmu

YFU reisi 4. päev- Volcán Paricutín

Neljandal päeval võtsime ette teekonna Paricutini vulkaani poole. Teekond kestis kusagil kolm tundi ja sai end bussis mõnusasti enam-vähem välja puhatud.

Bussis tehti meile teatavaks ka hobuste rentimise hinnad ja see oli 450 peesot!!! Nii palju. Ma olin arvestanud 200-250ga, aga mis ikka teha eks, kohustuslik oli see rentimine.

Hakatigi siis varsti hobuseid jagama ning natukese aja pärast asusime teele. Kõigil oli meeleolu üleval, mõned kutid kihutasid ees ära ja teised ka liikusid normaalsel kiirusel. Ma jäin algul mõne võpi ning vabatahtlikuga täitsa lõpu poole. Ausõna, mu hobune oli kohe teekonda alustades justkui suremas, nii mega aeglane, ei kuuletunud käsklustele ja keel ripakil väljas, nagu koeral. Kiirelt jooksis vaid siis, kui karjaajaja või ma ei tea, mis mees taga musihääli tegi ja vitsa andis. Vahepeal läks asi metsikuks ka veidi, kui minu ja norraka Ingeborgi hobused mitmel erineval korral kaklema läksid, üksteist hammustasid ja mis kõik.

Pärast esimest väikest pausi, või mis minu jaoks polnudki paus, sest ma jõudsin nii hilja, hakkas mu hobune natukene kiiremini jooksma ja siis oli juba täitsa hea....Liikusime järjest vulkaanile lähemale, loodus oli selline, et see polegi põhimõtteliselt loodus, sest oluliselt taimi pole ju, vahepeal mõned need kaktused, millest tekiilat või mezcali tehakse, mõnelpool väike sõnajalg või kadakas/mänd kah ja ega midagi muud, kuid siiski oli nii iluuus! Kõik kohad olid vulkaanituhka täis, igalpool paistsid mäed, ilm oli nii soeee. Muidugi oli kõik väga väga tolmune, päike ka kõrvetas päris ilusad randid mulle haha:D

Lõpuks jõudsime vulkaanini osad meist, teised jõudsid väga palju hiljem. Panime hobused puu külge kinni ja hakkasime väikest lõunat sööma.

Seejärel öeldi meile, et soovijad võivad nüüd vulkaani otsa ronida. Pole kohustuslik, ega midagi. Ma sel hetkel mõtlesin, et okei, tean, et see saab olema väga hull, kuid kui ma juba siin olen, siis teen ära ja saan hakkama. Okei. Alustasin siis teekonda sakslaste Elena ja Sarahiga ja juba väga varsti lasin neil ees ära minna, sest ma vajasin puhkusteks rohkem aega, kui nemad. Puhkasin reaalselt vahepeal iga 5 meetri taga, sest see ülesse minemine oli niiii raske lihtsalt, arvestades oma tervisehädasid ja nõrka vastupidavust ka veel otsa. Lisaks oli päike nii tugev, et süda oli nii paha, mitu korda mõtlesin, et hakkan lihtsalt oksele. Mõni pärast rääkis, et oligi seda teinud haha. Vahetasin oma matkakaaslaseid päris mitmeid kordi. Küll ronisin Meriliniga, küll norrakatega, teine kord Katinkaga, siis jälle suitsetajatest prantslase ja belglasega, kellega suht sama rütm oli, kõik kolm ähkisime ikka täiega:D Siis jälle YFU vabatahtliku Paulo ja kelle kõigiga veel. Lõpuks jõudsin koos taanlastega tippu! Ohhhh jumal ma ütlen, see oli lihtsalt reaalselt füüsiliselt kõige kõige kõigeeeeee raskem asi, mida kunagi tegema olen pidanud. Ja mitte ainult minu meelest:D lisaks kõigile teistele ütles ka Elliott, kes USAs cross countryga tegeleb, et see oli üliraske. Seda seetõttu, et kõndides vajus koguaeg allapoole tagasi, vahepeal vajusid jalad tuha sisse kinni ja mis kõik. Kuigi ma tegin nii palju pause, kord istusin, kord lamasin seal vulkaani nõlval ja oli hale allaandmise tunne, olin tippu jõudes väga väga õnnelik, et hakkama sain. Muidugi oli kõik täiega väärt, sest need vaated olid imelised ja mis kõik. Seal oli ka väga soe, oli tunda, kuidas väikestest augukestest kuuma õhkab. Ja noh üldse juuu, millal ma veel saan oma elus öelda, et ah, "Ronisin ükskord Mehhikos vulkaani tippu, muidu..." Sest never again....esimene ja viimane kord.

Olime natukene üleval, tegime vulkaanile tiiru peale, pildistasime nagu segased ning varsti oli aeg tagasi alla minna. 

Hahahah see oli nii lõbus, vahepeal jooksime, vahepeal kõndisime. Kõik nägid nii naljakad välja, sest see langus oli nii järsk ja pool jalga vajus korraga tuha sisse. Tunne oli ka nii veider aga laheee:) Oli kukkumisi, vahepeal tulid ketsid jalast ära, kukkusin ka oma teksad puruks, yeyyy for me. Aga siiski ülilõbus ja paljuuuu meeldivam, kui see ülesse ronimine.

Väga paljud otsustasid alla jääda ning pärast kahetsesid...

Pisut aega puhkasime all ning siis oli aeg uuesti hobuste selga istuda. Ohhhh jah, kui valus oli!! Kintsude siseküljed ja tagumik täiega valutasid sellest varajasest kolme ja poole tunnisest sõidust ja mu hobune oli ka omadega nii läbi, et vabsjee ei liikund. Aga oligi parem, sest kui hakkas jooksma, oli mul nii valus, sest see sadul oli kuidagi väga ebamugav ja põrutas rohkem, kui peaks. Lisaks olid mul teksad kõik seda  tuhka ja kivipuru täis, niiet päris terav oli kah haha:D

Ei ratsutanud kohe turismitalusse tagasi, vaid läksime vaatama üht kirikut. Kunagi oli selles kohas küla või linn olnud ning kui vulkaan purskas, uppus terve asula vulkaanituha alla, ainuke, mis välja paistma jäi, oli pooleliolev kirik. Päriiis lahe vaatepilt oli. Taaskord olime seal kiriku juures ehk vaid kümnekesi, kõik teised jäid sööma, sest tõepoolest olime kõik kõndimiseks nii kanged igaltpoolt ja suurtes valudes haha:D

Kui kiriku juurest ära tulime, oli aeg tagasi bussini ratsutada, poole tunnine tee pidi olema. Siis ma otsustasin lõpuks oma hobuse välja vahetada ja niii hea ja tubli suksu sain. Sadul oli hea, mugav ja pehme, hobune noor ja niiii korraldustele alluv. Mõlema jalaga kerge kõks ja kepsutas nii kiiresti!, natukene köit tõmmata ja kohe aeglustas. Teine hobune poleks justkui korraldusi õppinudki varem. Siis ma kaloppisin koos Ingeri ja Ingeborgiga läbi metsa turismitaluni ja tegime teekonna läbi vähem, kui 20 minutiga. Siis kohe bussi, kolm kihti kreemi peale ja välja magama. Kõik kohad olid niiiii nii nii valusad, isegi istuda ei saanud ning lisaks kõigele pole ma end kunagi varem nii mustana tundnud hahhaa:D

Kõigist raskustest hoolimata oli väga väga super päev ja nii vägev kogemus!! :) Väga äge!
Ja nüüd alla 60 pilti...Palju jah, aga klõpsisin kah ikka täiega ja ma ei suuda valida ju väga hästi! Siiski loodan, et need laevad ka teil normaalsel kiirusel ära ja saate näha:)

Kertu

TIPUS!

Umbes poolel teel...

Kõik oli tuhka täis...

YFU vabatahtlik Bryan :)

Selline see maapind seal oli...

Mu esimene hobune. 

Belgia Robin

Elliott modell olemas

Kiriku juures. Kõik neid vulkaanilisi kive täis

YFU vabatahtlik Lucy

Elena <3

YFU vabatahtlik Olga

armas Alina  Šveitsist

Valega väike puhkepaus....umbes iga nelja meetri tagant hahaha. Nii jõhker. Tagaplaanil lemmikvabatahtlik Paulo hahahha:D Tal oli neljas kord seal....howww???

tagajärjed...

Meriliiiinnnn

rootslane Hannes, mina, sakslane Jasmin ja norrakas Gaute

Valeeee :)

Ilus ju!

vasakult alustades norrakas Gaute, sakslane Valentin, belglane Robin, norra tüdrukud Inger ja Kristin, Bryan, sakslane Sarah, Jakob, YFU vabatahtlik Luis, norrakas Ingeborg ja soomlane Ville. All Jasmin, rootslane Hannes, mina, Elena ja Tai kutt Ratasatt.

Kanadalane Jarvis, taanlane Petra ja mina. Nii puhtaaaad ju kõik haha!

Taani tüdrukud Line ja Petra ning Jarvis.

Päris hea meel oli küll, kui lõpuks sinna tippu jõudsin...oli vaeva väärt aga never again!

Sama vulkaan kaugelt:) Paricutin.

Elena! Seda teed kaudu, mida te näete, tulime alla. 

Mõned jõudsid eriti hilja oma hobustega kohale :D Ees Merka! 

Põhipoos vist:D

Lõuna

tostadad tuunikalakonserviga

Sakslased Yannick ja Elena, USAkas Elliott, mina ja rootslane Jakob.

Näpud püsti ja tuju jumala hea, mis sest, et mu hobune jumalaaaa väsind oli ja üldse ei liikund, nagu pildilt aru saada.

YFU vabatahtlik Luis. Nii laheee kutt.

Soomlane Mia :)