Homme juba jälle reede, koolis olen end taaskord enam-vähem sisse elanud ja praegu on seal isegi kõik päris hea. Eks muidu ikka vahel selliseid igavushetki ette tuleb, kuid üldiselt olen oma klassi rahvaga rohkem suhtlema hakand, sest pärast seda kahte kuud vaheaega on ju keel siiski olulisel määral paranenud. Lisaks nüüd suhtlen ka rohkem erinevama rahvaga, kui varem, mängime vahetunnis jalg-korv- või võrkpalli, istume ja jutustame, vahel keegi mängib kitarri ja laulame kõik ümberringi...
Tunniplaaniga kah ära harjunud, see programmeerimis tund polegi nii keeruline, kui algul tundus, juba mitu lihtsamat programmi teinud ja täna sain ühe seitsme minutiga valmis...avastamata anne või hahha:D
Kooli koha pealt veel nii palju rääkides, siis nüüd ma olen ikka hakanud täiega aru saama, kuidas meie kooli õpetajaid lihtsalt ei huvita, mis tulemused õpilastel on ja ega need õpetajad ise ka just eriti targad omal alal pole. Ainukesed, kes tõepoolest teavad, mida teevad, on kallakuga seotud tundide õpetajad.
Näiteks ühel päeval kontrollis matemaatika profe mu tunnitööd. Sellised ülilihtsad võrrandid, kus peas lihtsustama ja õiget tehetejärekorda kasutama. Et ennem ikka sulgude seest ära arvutada, seejärel ruutu võtta, korrutamine jagamine järmgmisena ja mis kõik. Mul oli õigesti ja sain jälle kiita. Õpetaja ütles, et "See peab sinu jaoks ikka nii lihtne olema, Kertu...vabandust, et me nii aeglaselt edasi võtame, aga nad lihtsalt ei saa aru. Ja vaata, mis vastuseid nad kohe andma hakkavad...." *naerab*
Teine näide see, et inglise keele tunnis lahendas klass ülesandeid a-la, "It is sunny outside, isn't it?", kuid laused olid Mehhiko kohta ja oi oi oi, mis vastused seal tahvlile kirjutati. Pisikesed-lühikesed laused mingi nelja erineva reegliveaga ja õpetaja lasi tuimalt kõik läbi...neid lihtsalt EI huvitagi... Ma ikka aitan ka vahel ja püüan kasulik olla, aga endal tekib kerge ninatarga tunne, sest eks me ju kõik teame neid klassi kõige targemaid ja eredamaid...Aga tegelikult on see seis seal koolis ikka päris kurb selles osas!
Aga seda ma pean küll ütlema, et Eestis jään kindlasti neid õpilase-õpetaja vahelisi suhteid igatsema. Kõik on nii vaba...võib-olla juba liigagi vaba, sest ainult natukene veider on, kui avastan end matemaatika tunnis meesõpetajaga jutustamas teemal, et ehk tahan tulevikus Mehhikosse õppima tulla, rääkides sealjuures sellest, et kui palju jamamist migratsioonidokumentide ja kõigega oleks ning teeme nalja selle üle, et kergem oleks varem mehhiko mehega abielluda. Ühesõnaga neid näited võiks tuua veel ja rohkemgi.
Eile pärast kooli skypeisin emaga. Istusin läpakaga maja taga päikese käes ja järsku oli Elliott värava taga. Eks kaasasime tema kah siis vestlusesse, natuke naljakas oli. Sai kauaoodatud videochatti mu venna Kristjaniga ka teha haha:D Pärast seda olime natukene väljas ja kuna koolipäevadel on mul luba enamasti vaid kümneni väljas olla, siis hiljem ei saanudki ühele filmiõhtule minna, aga mis seal ikka, no hard feelings. Vaatasin hoopis uut 90210 osa natukene ja juba magasin.
Täna pärast tunde ja pärast lõunasööki perega läksin kooli sõpradega basseini äärde. Elliott, Niklas, Armando, Jhyonni, Carlos, Angel, Klarisa ja üks tüdruk veel, kelle on lihtsalt nii keeruline nimi, et mul meelde ei jäe. Ma kutsun teda Jennyks, sest ütles kunagi, et ka nii on OK. Hmm. Nii hea oli!! Ilm supersoe ja ilus ning päikseline, mõnus jahutav vesi, vägagi lõbus ja meeldiv seltskond ja kõik muud jutud juurde:) Elliotti ma ei tea, mitmes telefon juba läks katki, sest Niklas otsustas ta lihtsalt basseini lükata ning muidugi tal oli telefon taskus, nii tark. Pärast seda tulin kiiresti kodust läbi, panin asjad kuivama ning läksime xBoxi mängima. Liitusid ka Win, Alex ja veel keegi. Ok hahaha praegu just taipasin, et lapsele pandi nimeks Win, okei. Lahe:D Ma esimest korda mängisin ka ja siis tegime Klarisaga seda tantsumängu, et ekraanil liiguvad kiiresti need värvid ja siis pead olenevalt värvist vastava ruudukese peale kiiresti astuma. Natukene oli raske ainult. Ja siis tuli üks kaheksa aastane tüdruk, keda me kõik koos lihtsalt suu ammuli vaatasime, kõik tabas ära lihtsalt! Niklas ütles, et kui ma kahe kuuga niimoodi ära õpin, maksab ta mulle 500 peesot. Ikka väga wow oli.
Kui hiljem koju kõndisin, nägin tänaval oma ühte koolivenda, kelle nimest mul õrna halligi pole, tean ainult seda, et kunagi septembris kutsus ta mind kooli reklaamiks pilte tegema, et kuskil võistlusel Lagunase teise kooli vastu võistelda...Tutvustas mind oma sõpradele, veits awkward oli. Kümme meetrit edasi nägin soomalast Miat, kellega pikad, tähtsad, head ja kurvad jutud said maha peetud. Algul seisime keset tänavat, pärast istusime mu maja ees. Ühesõnaga ta kolib homme ära:( Nii kurb!! Seejärel jääme siia Lagunasesse alles vaid Elliotti, Niklase, Jakobi ja Katinkaga. Esimesega on kah natukene sellised lood, et pole raudkindel, et ta siia edasi jääb ja Katinkaga ma ei suhtle eriti üldse, sest see tüdruk on kõige kõige KÕIGE tagasihoidlikum tüdruk, keda ma kunagi kohanud olen. Kahju, et niimoodi kõik lahku läheme, sest tõesti need inimesed on mulle nii kalliks saanud! Sai kallistatud ja igasugu soove edastatud, lubadused antud, et püsime kontaktis ja, et ikka läheme külla. Ja kui varem ei näe, siis ehk mais YFU reisil, või kui mitte, siis kunagi ikka, kui ma kas Helsingisse satun, või ta Tallinnasse tuleb, sest pidavat siin väga tihti käima:)
Homme jälle varajane äratus ja kooli vaja seitsmeks minna, õnneks saab hiljemalt ühest päev läbi. Seejärel lähen oma klassiõdedega kaasa šoppama, et neid riietevalikul aidata ja eks siis õhtu poole näeb edasi, mis toimub või saab.
Pilte hetkel panna ei ole, aga järgmise postituse jaoks on juba kuhjaga! :)
Olge tublid! Muah!
Kertu
 |
| Hahahhahaha |
 |
| Selline on see vaatepilt siin. Neljakesi mootorratal, vahel rolleril, ei kiivreid, ei hirmu |
No comments:
Post a Comment