Kertu Mehhikos: YFU reisi 5. päev- Esimesed muljed Mexico Cityst

Poole kaheksast istusime bussi peale ning jätsime imelise Michoacani osariigiga hüvasti ning võtsime ette kaheksa tunnise teekonna Mexico City suunas. Sõit läks tegelikult päris kiiresti ja ei mõjunud väga väsitavalt, sest tegime Oxxo peatuseid, käisime lõunat söömas ja mis kõik.

Sõime siis lõunaks sincronizadasid, mis olid rohelised! See söömalkäik oli natuke naljakas, sest siis, kui teised lõpetanud olid, saime me alles söögid kätte. Kõik sõid 2, mõni tugevam 3 sincrot ja Elliott ja Jakob, kes meie lauas olid, tegid muidugi kokkuleppe, et söövad mõlemad 10 ära:D YFU inimesed olid natukene pahased ja kurjad nende peale, sest raiskasid täiega aega ja YFU raha, kuigi nad ütlesid, et kui kõik tellitu ära söövad, siis organisatsioon maksab kinni. Hakkama said.

Sel ajal, kui me oma sööki ootasime, tulid nad muidugi enda arust nii meeletult heale mõttele, et vaadata, kes rohkem chillikastet suudab süüa. Okei, alguses mängisime siis terve laudkond, Elena, mina, Rattasatt, El ja Jake, aga niimoodi, et ühe lusika kaupa. Ja VÄGA VÄGA terav oli, ma pean ütlema. Seejärel võtsid Jake ja El kausid oma kätte ja sõid seda, nagu suppi. See ikka mõjub kõhule ja kogu seedesüsteemile päris halvasti... Hullud. Kaks päeva olen üritanud siia videot laadida, aga ei lase millegi pärast. Ei hakka lubama, aga äkki kunagi hiljem panen siiski...

Lõpuks kui bussi jõudsime, polnud ühtki kurja pilku tunda, need inimesed lihtsalt liiga chillid selleks.

Jätkasime teekonda ning kusagil poole viie ajal jõudsime samasse hotelli, kus esimesel öölgi magasime, hotellituba oli vaid korruse võrra allpool.

Värskendasime hästi kiiresti endid üles ja helistasime Ivanile, et temaga kokku saada (Ta on minu ja Elena ühine sõber Lagunasest, kes praegu elab, õpib ja treenib ameerika jalgpallurina Mexicos)

Ta oli sel hetkel aga emaga haiglas kaasas ja ei saanud tulla, leppisime kokku, et näeme hiljem siis.

Läksime alla lobbysse, kohtusime seal teiste vahetusõpilastega ja ootasime natuke aega veel mõnede järele. Järsku kuulsin, et keegi hüüab mu nime, Elena kuulis sama ja mida ma nägin, Ivan oli seal! Täiega täiega hea oli üle nii pika aja näha teda:) Lihtsalt ütlesime tere ning jäi kokkulepe, et kirjutame WhatsAppis, kui tal aega kokku saada on.

Seejärel hakkasime mõnende vahetusõpilastega ühe kaubanduskeskuse poole kõndima, enne seda läbisime ka ühe kaubatänava ja ühel hetkel juhuslikult endasat vasakule vaadates näen tagaplaanil paistmas Mehhiko iseseisvusinglit! Wow! Meie hotell oli ikka nii kesklinnas. Päris lähedale me ei läinud, kuigi ma täiega oleks tahtnud. Tegime kaugelt mõned pildid ja seejärel kõndimise pealt ka igast teisest kõrghoonest sai pilt klõpsitud, sest see linn suutis mulle kohe alguses nii suure, võimsa ja ilusa mulje jätta. Varem mõtlesin, et Mexico City on selline räpane ja vaene ja noh, eks leiab muidugi neid piirkondigi, kuid igal pool, kus ma käisin, oli nii ilus, avar ja moderne:)

Läksime kaubanduskeskusesse. Jäi kokkulepe, et need, kes tahavad šopata saavad kokku kell pool üheksa ja need, kes ei taha, juba pool 8. Me siis Elenaga mõtlesime, et ei hakka oma kõike vaba aega kah poodides raiskama ja läheme ka sealsamas elava saksa vahetusõpilase Dennise eestvedamisel Coyoacani linnaossa, mis öösel hästi ilus pidavat olema. Plaza oli hiiglaslik ja hästi ilus, oli igasuguseid häid poode nagu Bershka, Pull&Bear, Zara jne...Hinnad olid ka väga odavad ja kuna igal pool allahindlused olid, oli kõik ikka eriti soodne! Sellest hoolimata ostsin vaid ühe särgi omale, sest järjekorrad olid poodides vähemalt pool tundi pikad ja kõik koguaeg kiirustasid taga ka. Ei olnud väga rõõmus ja õnnelik just poest lahkudes, sest pärast pidime veel väljas kellegi järel pikalt ootama ja oleks vabalt jõudnud seal Bershka järekorras lõpuni seista aga mis seal ikka siis.

Natukese aja pärast hakkasime Coyoacani suunas liikuma. Mu telefonil oli aku tühjaks saanud, nagu alati ning Elenal oli saldo otsas, seega oli natukene keeruline Ivaniga kontaktis püsida. Esimeses metroojaamas nägime teda korraks, kuid siis pidi ta veel kusagile minema, ning jäi kokkulepe, et anname hiljem teada, kus oleme.

Võtsime kõigepealt ühe metrobussi, üks tore naine aitas meid kõiki väravatest oma kaardiga läbi, niiet maksma ei pidanud midagi:) Pärast seda võtsime kaks metrood ka ja viimane sõit oli väga pikk, kuid siiski päris uhke tunne oli maailma suurimas linnas olla ja maailma suurimas metroosüsteemis sõita hahah:D Pärast võtsime veel ühe minibussi ja kohal me olimegi. Tõepoolest oli ilus, oli hästi palju turiste, palju armsaid väliskohvikuid, ronitaimed seintel kasvamas ja elav muusika mängimas. Jalutasime veidike ringi ning mõned läksid sööma, me Elena ja saksa Magdalenaga läksime kohvile ja sõime jäätist. Siis nägime juba teisi ning ütlesid, et peame kiiremas korras takso võtma ja hotelli poole liikuma hakkama, juba olimegi ajahädas. Ja täpselt siis, kui me taksosse istusime tuli Ivanilt sõnum, et ta on seal nüüd. Hahhahah vaesekene. Elena helistas ja selgitas olukorda ning tegi ettepaneku järgmisel päeval kokku saada, kutil jätkus siiski närvi ja vastupidavaust ning võttis omakorda takso, et meile järele jõuda. Nii suur tahtmine oli meid näha vist:D Lõpuks viimases metroojaamas kohtusime:D Tuli meiega hotelli ja saime YFUlt loa temaga hotelli ees väljas istuda. Väga palju aega meile küll ei antud, kuid siiski said tähtsamad jutud ära räägitud ja palju naerdud:) Tema näol on tegemist kohe kindlasti mu ühe parima Mehhiko sõbraga, lihtsalt kõige lõbusam inimene, keda kunagi kohanud olen:)

Jätsime hüvasti ning esialgne plaan jäi, et näeme alles märtsis...

Läksime Elenaga seejärel oma tuppa, käisime kiiresti pesemas ning seejärel seadsime ettevaatlikud sammud Elliotti ja Yannicki toa suunas. Nimelt olime meie teisel ja nemad seitsmendal korrusel ja ringiliikumist sel ööl väga olla ei tohtinud.

Natukene aega olime seal, uni tuli kiiresti peale sel õhtul ning läksime teiste päevadega võrreldes päris varakult magama.

Pildid on vales järjekorras, vabandust!

Kuulus Mehhiko vabadussammas. Nii ilus ja suur. Pilt tehtud Robini fotokaga.

Metrooplaan

Mõnest metroost pidime üldse maha jääma, sest lihtsalt ei mahtunud sisse rohkem.

"Elena!!! Frida Kahloooo ja Diego Rivera!!!! Lähme teeme pilti!" Andsime fotoka sa Magda kätte ja noh tulemus siin näha. Mega facepalm...

<3 <3 ei jätku sõnu kirjeldamaks neid inimesi! (Pole aimugi, mis Ivani silmaga toimub)

Guapetonas haha

Ma lihtsalt väga väga rahul ja õnnelik olemas:)

Õhtu koos super seltskonnaga! (Pööran tähelepanu sellele vidinale, mis Jakobi käes on. Seda nimetatakse pruudipüüdjaks . Pead laskma kellelgil näpu sinna sisse panna ja kui teda nendest kõrtest tõmmata, siis ei pääse ta enam kuhugi su käest, ennem kui lahti lased.) Kui ma lõpuks taipasin, et osta võiks, olid kõik juba ära müüdud meie YFUkatele :D