Wednesday, February 20, 2013

YFU reisi 4. päev- Volcán Paricutín

Neljandal päeval võtsime ette teekonna Paricutini vulkaani poole. Teekond kestis kusagil kolm tundi ja sai end bussis mõnusasti enam-vähem välja puhatud.
Bussis tehti meile teatavaks ka hobuste rentimise hinnad ja see oli 450 peesot!!! Nii palju. Ma olin arvestanud 200-250ga, aga mis ikka teha eks, kohustuslik oli see rentimine.
Hakatigi siis varsti hobuseid jagama ning natukese aja pärast asusime teele. Kõigil oli meeleolu üleval, mõned kutid kihutasid ees ära ja teised ka liikusid normaalsel kiirusel. Ma jäin algul mõne võpi ning vabatahtlikuga täitsa lõpu poole. Ausõna, mu hobune oli kohe teekonda alustades justkui suremas, nii mega aeglane, ei kuuletunud käsklustele ja keel ripakil väljas, nagu koeral. Kiirelt jooksis vaid siis, kui karjaajaja või ma ei tea, mis mees taga musihääli tegi ja vitsa andis. Vahepeal läks asi metsikuks ka veidi, kui minu ja norraka Ingeborgi hobused mitmel erineval korral kaklema läksid, üksteist hammustasid ja mis kõik.
Pärast esimest väikest pausi, või mis minu jaoks polnudki paus, sest ma jõudsin nii hilja, hakkas mu hobune natukene kiiremini jooksma ja siis oli juba täitsa hea....Liikusime järjest vulkaanile lähemale, loodus oli selline, et see polegi põhimõtteliselt loodus, sest oluliselt taimi pole ju, vahepeal mõned need kaktused, millest tekiilat või mezcali tehakse, mõnelpool väike sõnajalg või kadakas/mänd kah ja ega midagi muud, kuid siiski oli nii iluuus! Kõik kohad olid vulkaanituhka täis, igalpool paistsid mäed, ilm oli nii soeee. Muidugi oli kõik väga väga tolmune, päike ka kõrvetas päris ilusad randid mulle haha:D
Lõpuks jõudsime vulkaanini osad meist, teised jõudsid väga palju hiljem. Panime hobused puu külge kinni ja hakkasime väikest lõunat sööma.
Seejärel öeldi meile, et soovijad võivad nüüd vulkaani otsa ronida. Pole kohustuslik, ega midagi. Ma sel hetkel mõtlesin, et okei, tean, et see saab olema väga hull, kuid kui ma juba siin olen, siis teen ära ja saan hakkama. Okei. Alustasin siis teekonda sakslaste Elena ja Sarahiga ja juba väga varsti lasin neil ees ära minna, sest ma vajasin puhkusteks rohkem aega, kui nemad. Puhkasin reaalselt vahepeal iga 5 meetri taga, sest see ülesse minemine oli niiii raske lihtsalt, arvestades oma tervisehädasid ja nõrka vastupidavust ka veel otsa. Lisaks oli päike nii tugev, et süda oli nii paha, mitu korda mõtlesin, et hakkan lihtsalt oksele. Mõni pärast rääkis, et oligi seda teinud haha. Vahetasin oma matkakaaslaseid päris mitmeid kordi. Küll ronisin Meriliniga, küll norrakatega, teine kord Katinkaga, siis jälle suitsetajatest prantslase ja belglasega, kellega suht sama rütm oli, kõik kolm ähkisime ikka täiega:D Siis jälle YFU vabatahtliku Paulo ja kelle kõigiga veel. Lõpuks jõudsin koos taanlastega tippu! Ohhhh jumal ma ütlen, see oli lihtsalt reaalselt füüsiliselt kõige kõige kõigeeeeee raskem asi, mida kunagi tegema olen pidanud. Ja mitte ainult minu meelest:D lisaks kõigile teistele ütles ka Elliott, kes USAs cross countryga tegeleb, et see oli üliraske. Seda seetõttu, et kõndides vajus koguaeg allapoole tagasi, vahepeal vajusid jalad tuha sisse kinni ja mis kõik. Kuigi ma tegin nii palju pause, kord istusin, kord lamasin seal vulkaani nõlval ja oli hale allaandmise tunne, olin tippu jõudes väga väga õnnelik, et hakkama sain. Muidugi oli kõik täiega väärt, sest need vaated olid imelised ja mis kõik. Seal oli ka väga soe, oli tunda, kuidas väikestest augukestest kuuma õhkab. Ja noh üldse juuu, millal ma veel saan oma elus öelda, et ah, "Ronisin ükskord Mehhikos vulkaani tippu, muidu..." Sest never again....esimene ja viimane kord.
Olime natukene üleval, tegime vulkaanile tiiru peale, pildistasime nagu segased ning varsti oli aeg tagasi alla minna. 
Hahahah see oli nii lõbus, vahepeal jooksime, vahepeal kõndisime. Kõik nägid nii naljakad välja, sest see langus oli nii järsk ja pool jalga vajus korraga tuha sisse. Tunne oli ka nii veider aga laheee:) Oli kukkumisi, vahepeal tulid ketsid jalast ära, kukkusin ka oma teksad puruks, yeyyy for me. Aga siiski ülilõbus ja paljuuuu meeldivam, kui see ülesse ronimine.
Väga paljud otsustasid alla jääda ning pärast kahetsesid...
Pisut aega puhkasime all ning siis oli aeg uuesti hobuste selga istuda. Ohhhh jah, kui valus oli!! Kintsude siseküljed ja tagumik täiega valutasid sellest varajasest kolme ja poole tunnisest sõidust ja mu hobune oli ka omadega nii läbi, et vabsjee ei liikund. Aga oligi parem, sest kui hakkas jooksma, oli mul nii valus, sest see sadul oli kuidagi väga ebamugav ja põrutas rohkem, kui peaks. Lisaks olid mul teksad kõik seda  tuhka ja kivipuru täis, niiet päris terav oli kah haha:D
Ei ratsutanud kohe turismitalusse tagasi, vaid läksime vaatama üht kirikut. Kunagi oli selles kohas küla või linn olnud ning kui vulkaan purskas, uppus terve asula vulkaanituha alla, ainuke, mis välja paistma jäi, oli pooleliolev kirik. Päriiis lahe vaatepilt oli. Taaskord olime seal kiriku juures ehk vaid kümnekesi, kõik teised jäid sööma, sest tõepoolest olime kõik kõndimiseks nii kanged igaltpoolt ja suurtes valudes haha:D
Kui kiriku juurest ära tulime, oli aeg tagasi bussini ratsutada, poole tunnine tee pidi olema. Siis ma otsustasin lõpuks oma hobuse välja vahetada ja niii hea ja tubli suksu sain. Sadul oli hea, mugav ja pehme, hobune noor ja niiii korraldustele alluv. Mõlema jalaga kerge kõks ja kepsutas nii kiiresti!, natukene köit tõmmata ja kohe aeglustas. Teine hobune poleks justkui korraldusi õppinudki varem. Siis ma kaloppisin koos Ingeri ja Ingeborgiga läbi metsa turismitaluni ja tegime teekonna läbi vähem, kui 20 minutiga. Siis kohe bussi, kolm kihti kreemi peale ja välja magama. Kõik kohad olid niiiii nii nii valusad, isegi istuda ei saanud ning lisaks kõigele pole ma end kunagi varem nii mustana tundnud hahhaa:D
Kõigist raskustest hoolimata oli väga väga super päev ja nii vägev kogemus!! :) Väga äge!
Ja nüüd alla 60 pilti...Palju jah, aga klõpsisin kah ikka täiega ja ma ei suuda valida ju väga hästi! Siiski loodan, et need laevad ka teil normaalsel kiirusel ära ja saate näha:)

Kertu

TIPUS!
Umbes poolel teel...



Kõik oli tuhka täis...

YFU vabatahtlik Bryan :)

Selline see maapind seal oli...


Mu esimene hobune. 


Belgia Robin

Elliott modell olemas

Kiriku juures. Kõik neid vulkaanilisi kive täis


YFU vabatahtlik Lucy


Elena <3



YFU vabatahtlik Olga

armas Alina  Šveitsist





Valega väike puhkepaus....umbes iga nelja meetri tagant hahaha. Nii jõhker. Tagaplaanil lemmikvabatahtlik Paulo hahahha:D Tal oli neljas kord seal....howww???
tagajärjed...

Meriliiiinnnn

rootslane Hannes, mina, sakslane Jasmin ja norrakas Gaute

Valeeee :)

Ilus ju!



vasakult alustades norrakas Gaute, sakslane Valentin, belglane Robin, norra tüdrukud Inger ja Kristin, Bryan, sakslane Sarah, Jakob, YFU vabatahtlik Luis, norrakas Ingeborg ja soomlane Ville. All Jasmin, rootslane Hannes, mina, Elena ja Tai kutt Ratasatt.


Kanadalane Jarvis, taanlane Petra ja mina. Nii puhtaaaad ju kõik haha!

Taani tüdrukud Line ja Petra ning Jarvis.

Päris hea meel oli küll, kui lõpuks sinna tippu jõudsin...oli vaeva väärt aga never again!

Sama vulkaan kaugelt:) Paricutin.

Elena! Seda teed kaudu, mida te näete, tulime alla. 

Mõned jõudsid eriti hilja oma hobustega kohale :D Ees Merka! 

Põhipoos vist:D

Lõuna


tostadad tuunikalakonserviga

Sakslased Yannick ja Elena, USAkas Elliott, mina ja rootslane Jakob.

Näpud püsti ja tuju jumala hea, mis sest, et mu hobune jumalaaaa väsind oli ja üldse ei liikund, nagu pildilt aru saada.







YFU vabatahtlik Luis. Nii laheee kutt.

Soomlane Mia :)

No comments:

Post a Comment