Kertu Mehhikos: YFU reisi 6. päev- Mexico City II ja Frida Kahlo muuseum

Reisi eelviimane päev oli mõeldud tutvumaks maailma suurima linnaga.

Eelmisel õhtul tehti meile teatavaks, et hommikusöök algab kell üheksa õhtul ning seega vara ärkama ei pidanud. Siiski siiski, öösel oli mu telefonil aku tühjaks saanud ja äratust ei kuulnud. Ühel hetkel ärkasin päris suure paanikaga ülesse ja selgus, et meil oli vaid alla 20 minuti aega, et ennast ära kasida ja hommikusöögile jõuda. Hilinejad pandi bussi koristama. Hakkama saime!

Pärast hommikusööki suundusime bussi ning seal tehti meile teatavaks, et esimesena võtame ette Frida Kahlo muuseumi külastuse Coyoacani linnaosas, mida eelmisel õhtul külastanud olime. Seda muuseumisse minekut ennem organisatsioon planeerinud polnud ning tuli väga suure, kuid superhea üllatusena, sest ma ausalt jumaldan Frida Kahlot! Ta elulugu on nii traagiline ja paeluv, ta saatus, tunded ja läbielamised väljenduvad nii selgelt tema töödes- neist peegeldab üksindust, valu ja veelkord valu. Nii seda valu, mis põhjustas talle varajases nooruses läbi elatud bussiõnnetus ning sellejärgsed „ravikuurid“, kipsid, sidemed, metallkonstruktsioonid toetamaks ta selgroogu, see, et ta enam käia ei saanud ning lõpuks vaid voodis pidi olema. Lisaks seda valu, mis põhjustas talle Diego Rivera- tema abikaasa ning teine üks Mehhiko ajaloo suurimaid ja tuntumaid kunstnikuid- nad olid mõlemad veendunud, et on teineteise jaoks sündinud, kuid olenemata sellest ei suutnud nad oma minevikku selja taha jätta ja üht teise jaoks muuta. Kolmandaks ja kindlasti kõige suuremaks valuks, mis nii selgelt peegeldub tema töödes ja kogu majas, võib lugeda ta lapse kaotust. Frida keha oli liialt nõrk, et last kanda ning ühel päeval haiglasse minnes teatati, et laps on tema sees surnud. Pärast loote eemaldamist oli Frida Kahlo kurbus sedavõrd suur, et ta tahtis oma sündimata last näha ning maalis loodet, et seda igaveseks mäletama jääks.

Frida Kahlo oli kindlasti oma elatud aastail väga skandaalne. Kas just seda, kuid kindlasti väga vastuoluline ja käitus igati niimoodi, kuidas üks naisterahvas sellisel ajal käituda ei oleks pidanud. Ta tarbis palju alkoholi, suitsetas, käis erinevatel seltskonnaüritustel, armastas aega veeta baarides ning ei valinud sõnu- kõik mis ta suust välja tuli, oli tihti karm, kuid äärmiselt tabav. Ta oli algul vaid oma kunstnikust isa tütar, kes tahtis perekonda vaid majanduslikult rasketel aegadel aidata, hakates seeläbi samuti maalima, lootes pisut raha teenida. Juba seitsmeteistkümne aastasena lasi tal Diego Riveral oma maalide kohta aus ja erapooletu hinnang anda ning see oli igati kiiduväärt ja ülistav. Aastad möödusid, Frida ja Diego kohtusid taas ning viimane võttis ta oma tiiva alla. Hiljem nad armusid ning abiellusid ja Diego ei väsinud kiitmast Frida Kahlo töid. Algul peeti Diego Riverat parimaks Mehhiko kunstnikuks, kuid ta väitis alati surmkindlusega, et Frida on temast parem ja seeläbi saavutas Frida Kahlo tuntuse nii Euroopas, kui ka Ameerikas.

Ma võiksin veel ja veel kirjutada sel teemal, kuid väga pikaks läheks arvatavasti. Pean tunnistma, et enne Mehhikosse tulekut ei teadnud ma Frida Kahlost suurt midagi, kuid Elena oli tema fänn juba varem. Võttis ükskord Lagunasesse filmi „Frida“ DVD kaasa ja pärast seda filmi tekkis ka endal väga väga suur huvi, lugesin juurde ja sain rohkem teadmisi ning seetõttu olime me kaks viimased, kes muuseumist lahkusid. Vahetult enne meid veel kamp saksa vahetusõpilasi, kes samuti vaimustuses olid.

Selle muuseumiskäiguga ma veendusin, et olen muuseumiinimene küll, lihstalt muuseum peab pakkuma seda, millest huvitatud olen ning millest ka varasemalt midagi tean, sest tõepoolest leidus väga palju neid, kes kogu hoone kahekümne minutiga läbi käisid ning leidsid, et tegu on igava väljapanekuga. Aga kui teemast varasemalt midagi kuulnud pole, siis suure tõenäosusega ongi igav. Mina olin igatahes küll NII lummatud ja vaimustuses! Isegi ostsin 60 peeso eest loa piltide tegemiseks hahaha:D

Lõpuks bussi jõudes suundusime Chapultepeci pargi suunas. Lihtsalt selleks, et teha, mida keegi tahab. Me käisime lihtsalt ringi, rääkisime juttu, mõned ostsid suveniire, nautisime ilma ja üksteise seltskonda. Olime Elena, Jakobi, Elliotti, Jasmini, Mia, Valentini ja Robiniga peamiselt koos. Nalja sai meeeletult ja hästi veedetud aeg igatepidi. Oli võimalus jalutada ka ühte lossi, et minna sealsesse Mehhiko ajaloomuuseumisse, kuid mõtlesime, et kuna see päris kulukas on ja vähe aega on, siis ei hakka minema.

Enne bussile minekut istusime veel Merka, Alina, Noemi ja ei mäleta, kellega veel Starbucksis ja seejärel suundusime juba Mexico City vanalinna poole.

Bussis sai natukene nalja kah, sest Elliott ja Jakob lasid omal Chapultepecis näod ära maalida ja siis ostsid veel omale mingid odavad plastikust ja silmadega prillid. Siis tegid nad endasõnul maailma paremaks kohaks läbi selle, et inimesi naerma ajasid tänavatel ning kõrvalsõitvates bussides. Ühte naist nägime mitmel erineval korral ja see tüüp näitas neile veel näppudel oma numbri, hiljem veel helistasid kah hahha:D

Aknaklaasidest avaldusid imelised pildid, nagu alati ning lõpuks jõudsime Zocalosse ehk Mexico City keskväljakule. Suundusime terve YFU grupiga vaatama üht katedraali, mis on suurim terves Ladina-Ameerikas. Tegime meeletult turistipilte ning seega suundusime Merilini ja Šveitsi Noemiga omi radu pidi. Kõigepealt käisime seal samal keskväljakul olnud megasuurel turul, kus müüdi igasugu salle ja kotte, sõrmuseid, kaelaehteid, käepaelu, indiaanividinaid, sombreerosid ja igaaaasugust vägevat nänni. Ostsin omale vaid ühe koti. „Lo sé que esta mochila no es mi estilo pero es roza…” ehk siis, et “Ma tean, et see kott pole üldse minu stiilis, aga see on roosa“. Ja olingi veel viimane vahetusõpilane, kellel sedatüüpi kotti ka polnud ning kui selle nii odavalt sain, siis muidugi ostsin ära. Pärast seda veel jäime üht indiaanitantsu sealsamas vaatama, seejärel kohtusime taanlase Linega, Elliotti ja Jakobiga ning kõndisime natukene nendega ringi ja hiljem võtsime Noemi ja Merkaga mototaksi või tuk-tuki ning otsustasime minna Mexico City kõrgeimasse hoonesse, et tervele linnale pilk peale visata. Pilet maksis 70 peesot, aga mis seal ikka. Üleval oli päris võimas tunne ikka, peaaegu, et tervet linna oli näha ning see oli nii meeletult suur!! Minul oli fotoka aku selleks ajaks ilmselgelt tühjaks saanud, kuid Noemi omaga klõpsisime ikka päris korralikult pildikesi. Nägime ka seal Yannickit ja Robinit, ostsime veel kerged suveniirid ära ning läksime alla tagasi. Ootasime Merka ja Noemiga natukene aega ning saime kokku Ernesto ja ta kahe sõbraga. Ega siis enam eriti aega ei olnudki, hakkasime kohe bussi poole tagasi jalutama. Muidugi avastasime tänava, kus kõik poed ja kaubanduskeskused, isegi Sears oli!! Ja noh ikka need Bershkad ja Pull&Bearid, Zarad jne. Ritzi hotell ka, wow. Poodide jaoks kellegil enam raha muidugi polnud, ajast rääkimata, kuid siiski Bodyshopi jaoks ju pidime aega leidma. Midagi ei ostnud, aga asju niisama kah ju tore näperdada. Seal nähti, et me välismaalased ning üks kutt ulatas meile kolmele sõbralikult kolm pulga otsas maasikat šokolaadiümbrises! Nii armas üllatus ja väga maitsev oli muidugi. Seejärel läks pildistamiseks lahti ning poest välja astudes läks natukene kiireks. Siiski jõudsime bussini vähemalt kümme minutit enne kokkulepitud aega, kui mitte rohkemgi.

Seejärel suundusime õhtusöögile. McDonaldsisse haha. YFU maksis ja kõht oli lõpuks nii meeletult täis! Pärast seda uuesti bussi peale ning hotelli.

Supersupersuper päev oli! :)

Pildid on jälle hästi segiläbi ja meeletult palju on neid ka. Väga väga hea ja tore oleks, kui te mulle kommentaarides teada annaksite, et kas need pildid laevad teil normaalselt ära või on probleeme, kui palju pilte korraga postitan:)

Järgmise postituseni!