Elliotti lahkumine

24. veebruari öösel vastu 25-ndat tuli Elliottilt mulle sõnum, et tema jaoks on arvatavasti vahetusaastaga kõik ning peab käesoleval või järgmisel nädalal USAsse tagasi minema. Ma ei suutnud uskuda. Järgmise päeva õhtul hakkas ta Ameerika isa minuga facebookis rääkima ning ütles, et Elliott läheb neljapäeval koju, seda sama asja ütles mulle ka Elliott ise ning Lagunasest pidi ta lahkuma juba üleeile õhtul! Kui ma seda kuulsin, et nii kiiresti ja kohe praegu, siis juhtus nii, et emotsioone ja tundeid ikka üldse kontrolli all hoida ei suutnud. Enam ma pole selline inimene, kes iga asja peale nutab, kuid see ikka kergeltöeldes murdis mu südame, sest ta on selle kuue ja poole kuuga, mis ma siin Mehhikos olnud olen, üheks olulisemaks inimeseks  mu elus saanud ja kindlasti võin öelda, et ta on parim sõber, keda üldse tahta võikski. Temaga oli kogu aeg nii lõbus! Lisaks sai ta peale alati kindel olla, usaldasin talle kõik oma jutud-saladused-mured ja tema mulle. 

Alguses augustis ja septembris ta isegi ei meeldinud mulle, tundus sellise ülbe ja üleolevana, aga siis ühel päeval kutsus ta mind endaga telefonile saldot panema ja kuna mul ka parajasti vaja oli, siis läksime. Pärast seda tegime tervele Lagunasele tiiru peale ja lihtsalt rääkisime ja rääkisime, pärast seda hakkasime pea iga päev väljas käima. Kui kaks päeva vahele jäi, oli tunda, kuidas ellu on auk tekkinud haha:D Kui palju kordi olen ma neid jutte kuulnud, et tema on minu poiss või mina olen tema pruut ja pole sellest end häirida lasknud. Tõde on see, et olemegi päriselt lihtsalt parimad sõbrad ja ei midagi enamat. Ja ma tean, et see ei olnud viimane kord, kui me üksteist nägime. Oma juttude kohaselt pidi ta mulle juba sel suvel Eesti külla tulema:)

Aga igatahes. Üleeile oli koolis ikka väga nukker olla. Kogu aeg oli Elliott mõtetes ja pisarad tahtsid tulla. Väga keeruline oli end vaos hoida. Eelviimases tunnis olles tuli Rootsi vahetusõpilaselt Jakobilt kõne, et nad on  pizzas Elliotti ja Jorgega ning tahavad mind ka sinna. Siis põhimõtteliselt jooksin õpetaja juurde luba küsima. Muidugi ei hakanud seletama, et pizzat tahan poole tunni pealt sööma minna. Algul ta ei tahtnud eriti lubada, kuid ütles, et kui värava valvaja loa annab, siis võin minna. Sain loa, jess!

Ruttu võtsin takso ja sõitsin pizzasse. Ma ei oska seda koosolemist kirjeldada. Nagu ühest küljest ei olnud sellist tunnet, et Elliott kohe mõne tunni pärast bussile astub ja Lagunasest ära läheb, samamoodi tegime nalja ja nautisime üksteise seltskonda kuid samas hakkasime tema ja Jakeiga rääkima igasugustest läbielatud hetkedest, naljakatest juhtumistest, meeldejäävatest sündmustest ja vahepeal oli ikka päris nutumaik kurgus. Rootslasel samamoodi, ega ma ainuke nõrganärviline pole:D Jorge istus niisama tuimalt, sest me olime sujuvalt hispaania keele pealt inglise keelele üle läinud.

Istusime seal kusagil poolteist tundi, siis pidi Jakob kooli minema, Jorge läks ka kooli juurde Elliotti ootama ja siis me tegime Eliga oma viimase jalutuskäigu ju. Ka sellised nutukõned ja südamete puistamised olid mõlemapoolt haha:D Seejärel läksin koju, sõin lõunat perega ja läksin magasin natukene.

Õhtul kell 8 läksin teda bussiterminali ära saatma. Kui Elliotti, ta ema, teenijat ja venda nägin autost välja astumas, läksin tere ütlema ja isegi seda ei saanud korralikult suust välja, sest tunded võtsid ikka täiega võimsust ja hakkasin niimoodi nutma. Nutsin ja nutsin ja nutsin seal Elliotti õlal, kui ta bussi läks ja viimast korda nägu nägin, siis jätkasin hostema õlal, ta isegi nuttis. Lihtsalt reaalselt niii kalliks saanud ta ja ma ei kujuta väga ette, kuidas ma ilma temata nüüd olema hakkan :( Kuna mingiks kingi ostmiseks ju aega enam ei jäänud, kirjutasin talle kirja. Luges eile läbi ja ütles, et on seda juba paljupalju kordi lugenud ja, et talle nii väga meeldis ning hoiab elulõpuni alles.

Õhtul sain kutse minna Rootsi vahetusõpilase koju, sest neil oli külas Norra tüdruk, kes kaks aastat tagasi nende juures vahetusõpilane oli, koos oma sõbrannaga. Kusagil enne poolt kümmet tulid nad mulle järgi ja läksime siis Jakobi ja Guty poole ühe norraka Cathinka eesseisvat sünnipäeva tähistama. Sõime pizzat ja torti ja erinevaid magustoite, ma eriti ei jaksand. Aga väga tore oli sellegipoolest ja mõtted sai eemale Elliottist natukenegi. Ja ma pean ütlema, et need Norra tsikid on megaägedad. Samal ajal, kui Tale siin vahetusõpilane oli, oli ta sõbranna Cathinka USAs. Taaskord rääkisime nende ümbermaailmareisist ja kõigest muust põnevast ja hetkel ma väga mõtlen, et selline odavate vahenditega ringireisimine ja maailma avastamine ee oleks täpselt see, mida teha sooviksin pärast gümnaasiumit ja aastat-kahte töötamist.

Kui majas ära lõpetasime, läksime Guty, Jakobi, Tale, Cathinka ja veel mõnede inimestega cirquitole. Alexis ja Jesus, Christian, Syenni, Laura ja veel mõned inimesed. Superlõbus oli tegelikult ja hostema andis lahke loa alles kell 1 koju tulla. Tavaliselt koolipäevadel on luba kümneni väljas olla. Aga noh, eks veits erilisema ja raskema päevaga oli ka tegu ju. Sain uute inimestega jutu peale ja juba reedeks ka plaanid olemas. Märtsiks kutsusid mind Moreliasse ühele feriale, aga selleks pean YFU käest luba küsima ja looodan väga see saada.

Nüüd on neljapäev, kell on neli ning tund aega tagasi läks ta lennuki peale :((( Ohhhh jah. Tegime veel ennem ühe päris pika kõne. Ma loodan, et kõik läheb hästi tal ning, et ta ise seda kõike väga väga raskelt üle ei ela. Ma jään teda nii palju igatsema, ausalt, kuid pean leidma endale nüüd palju tegevusi praeguseks, et mitte oma magamistuppa nukrutsema jääda.

Aga me kohtume veel, ma tean seda. Ja olenemata sellest, kui palju aega mööda läheb, olen ma kindel, et meie suhted ei muutu:)

Te quiero bastante, amigo! <3333333333