Wednesday, August 29, 2012

28.08.2012
 
Vahepeal midagi eriti suurt ja peadpööritavalt põnevat pole juhtunud. Olen Lagunases end sisse elanud ja juba on teatud mõttes rutiin tekkimas. Hommikul pool 6 enam-vähem ülesse, riided selga, söön midagi kiiresti ja kohe takso peale ning kooli. Tagasitulles õpin ära, lähen basseini äärde sõpradega, pärast veedan aega perega. Nädalavahetus oli mul päris mõnus. Reedel sain paar tundi pärast kooli klassikaaslaste ja teiste sõpradega kokku. Käisime ujumas, hiljem pizzat söömas ja chillisime lihtsalt linna peal õhtuni. Pärast oli kusagil fiesta ka olnud, aga ma ei hakanud minema, sest ei taha kohe alguses väga hilja väljas olla, pärast muidu äkki pere hakkab must valesti aru saama või midagi. Laupäeva hommikul oli varajane äratus, sest läksime pere ja sugulastega Juchitani. Seal taaskord olime niisama...käisime kaubanduskeskustes, väljas söömas, olime pargis... Ja seal oli veelgi palavam, kui Lagunases.
Juchitanist koju jõudes tarisin omal kaks nõbu kaasa ja läksime taaskord basseini äärde, et Louisi, sakslase Niklase ja nende sõprade ja vanematega kokku saada. Siin on see vanematega aja veetmine nii teistmoodi. Ma ei kujutaks ette, et ma Eestis läheksin oma mõne sõbra vanemaga ujuma ja räägiks sellistel teemadel, nagu siin kombeks. Nagu ma ei tea...Ok, võib-olla pärast vahetusaastat, kuid praegu on ikka nagu kuidagi väike tõrge ees või ei oska kuidagi avatud nende seltskonnas olla. Siin on see ikka jah, väga väga teisiti. Igatahes sain jälle mitu uut tutvust endale. Ja Louisiga lähen laupäeval ühele sünnipäevale. Dresscode pidulik ja kõik muud jutud. Päris ootan juba:) Õhtu poole sain teiste sõpradega kokku.
Pühapäeva ma enam väga hästi ei mäletagi. Aga igatahes koolis on selles mõttes asjad maha rahunenud, et enam pole mul iga sekund sadat inimest ümber, on võib-olla 50:D Veidikene saan selles mõttes end vabamana tunda. Kuid huvi mu vastu on endiselt suur ja küsimusi ikka jagub korralikult. Aga ega mul pole selle vastu midagi. Täna jäi ka viimane tund ära, sest õpetaja mõtles, et kuna tal ka viimane tund, skipib ta selle parema meelega. Selle ajal rääkisin natuke aega oma kirjanduse õpetajaga, kes on ka ühtlasi üks kooli inglise keele õpetajatest. Suuuur hulk õpilasi kuulas pealt muidugi. Teemaks oli taaskord Eesti. Homme pean eurosid kooli viima, kõik tahavad näha, milline see raha välja näeb ja kirjanduse tunnis pidin Eestist kirjutama. Õpetaja ütles, et kui tahan, võin inglise keeles kirjutada, sest hispaania keeles ehk väga keeruline, kuid I made it!!! Võtsin mingid voldikud ka kaasa homseks.
Lemmiktund siin vist on matemaatika, sest ma nagu päriselt mõistan kõike, mida õpetaja räägib. No inglise keeles mõistan ka, aga see tund on nii boring, sest mul pole seal esiteks midagi teha, siis lihtsalt õpin verbe pöörama hispaania keeles. Ja arvuti taga tunnid meeldivad mulle ka, üks on midagi animatsiooniga seotut ja teine graafikadisain või midagi sellist...Aga kooli koha pealt pole kõik nii lilleline. Kuigi ma tahan kaasa teha nii palju, kui oskan ja aru saan, siis ajab see mind täiega närvi, et kuigi õpetajad on väga sõbralikud mu suhtes, ootab mõni mult ikka eriti palju. Ma olen 3 nädalat hispaania keelt õppinud ja ma pean aktiivselt osa võtma grupitööst, kus koostatakse plakat koos jooniste ja kirjeldava tekstiga bioeetika kohta. Naguuu nagu mis asi see üldse on? Kodutöid on ka palju ja kuigi praegu on see teema, et teen oma mata ja bio ise ära, ning teised ained näidatakse mulle ette, siis tean, et at one point, pean ma ise hakkama neid kodutöid tegema ja siin pole see nii, et töövihikust paar harjutust või midagi, siin on nii palju igasuguseid praktilisi töid ja asju. Kõik on nii teisiti. Ma ei tea, kooli koha pealt mul väike kultuurišokk vist:D
Igatahes igatahes nädal on aega, et oma viisapaberid korda ajada ja me läheme selleks Salina Cruzi. Veel ei tea, mis päeval aga suht excited, sest loodetavasti saab randa ka!!:))
Täna, kui üks kutt teisest klassist mul täna autos küsis, et mis keelt Egiptuses räägitakse ja kui vastuseks ütlesin araabia (kuigi ega ma kindel pole...), tegi mu klassiõde imestunud näo pähe ja ütles, et „ohhh räägi midagi“ Eeeee....inimesed....ma olen Eestist, mitte Egiptusest, eks:D Ja lisaks kogu aeg küsitaksegi mult keelte kohta. Vastuseks alati üks „estonio, ingles y pociiiiiiito russo“. Noh, ja mis sellest Eestist ikka eks, vene keelest on kõik ikka eriti pöördes:D Teine küsimus, mida iga päev 46 korda vähemalt kuulen, on see, et kas ma ikka clayudasid olen proovinud ja kuidas maitseb.
29.08.2012
Tänane koolipäev möödus väga edukalt ja lõbusalt, vahetundides sai palju nalja ja tunnen, kuidas mõistan oma klassikaaslasi ja teisi sõpru järjest enam. Täna pole seda halba tuju kooli koha pealt, mis eile veidike vaevas. Koolivormide osas nii palju, et saame alles septembris need kahjuks:( Seniks aga igapäevane riietus teksapüksid ja valged särgid. Õnneks selles koolis pole soengute, meigi ega ehete koha pealt mingeid reegleid ega nõudmisi, seetõttu on näha ka selliseid soenguid, mis ikka on soengud:D Mitte heas mõttes kahjuks. Tänane on igatahes jah seni väga hästi läinud, sain jälle palju uusi tutvusi ning ootan juba suht neljateistkümnendat septembrit, kuna siis on Mehhiko iseseisvumispäeva puhul mingi väga suur fiesta toimumas, kuhu kõik lihtsalt lähevad. Täna jäid kaks viimast tundi ära, sest kooli aupäev või midagi, nüüd palju aega käes.  Aga ega siis midagi, olge te tublid ja ma kohe sõpradega basseini äärde :P

Saturday, August 25, 2012

Kaks esimest koolipäeva

ESIMENE KOOLIPÄEV
Hommikul läksime kaheksaks kooli. Saime Niklase ja Elliotiga kokku ning meid tutvustati direktorile, mingile nõustajale ja veel paarile koolitöötajale. Siis vaatasime mingis ruumis pilte koolist ja kooli ümber käivast tegevusest, seejärel direktor rääkis piiiikalt ja laialt kõigest, understood nothing. Seejärel kästi meil valida kahe suuna vahel: informaatka ja administratsioon. Me kõik kolm valisime esimese, sest teine tundus veel nõmedam. Praegu mulle isegi need tunnid enamvähem päris  meeldivad:) Eraldi gruppidesse läksime ka, et ikka rohkem teistega tutvuks ja nii.
Siis tehti meile kooli peal tuuri, kõik õpilased jõllitasid. Varem pole selles koolis vahetusõpilasi olnud ja ma arvan, et siis peame just eriti hea mulje endast jätma ja meilt oodatakse ka ehk rohkem.
Seejärel oli aeg klassidesse minna. Istusin esimesse pinki muidugi, sest rohkem vabu kohti polnud. Mul sellist awkward hetke ei jõudnud tekkidagi, kuna graphic designi tund...ma ei tea, kuidas seda eesti keeles öelda, oli just poole peal ja teemaks oli värviõpetus. Siis just kõik hakkasid välja minema, et tunnita ööd seal jätkata ning veel klassis olles kutsusid kohe ühed tüdrukud mind endaga kaasa, et ühe laua taga koos töötada. Krishna andis mulle enda lehe ning tegemist oli mingi diagrammi või asjaga- et kolm põhivärvi- kollane, sinine ja punane, siis nende segud ja nende segude miksid põhivärvidega. Kõigil oli ikka väga suuri raskusi mõistmaks, et punane ja kollane annavad kokku oranži või kas lilla ja sinise segamine annab kokku violeta rojo või violeta azuli. Veider. Järgmine tund oli veebidisain või midagi. Seal õppisime, et mis asi on sidebar ja header. Obviously ma tean neid asju, since mul on hetkel 3 blogi.. Õpetaja pool tundi otsis mulle sõnaraamatust inglise keelset tõlget lausele, mida ma hispaania keeleski mõistsin. Siis facebooki põhiplaani tutvustades chattis ta mingi kutiga seal väga sõbralikult. Ma loodan, et ta on gei, sest tema tunni lõpus tahvlile kirjutatud „See you in my dreams“ oleks vastasel juhul lihtsalt eriti perv:D Korraks kõrvalepõigates mainin ära selle, et siin on väga väga palju geisid...Lagunases isegi mitte nii palju, aga üldiselt siin piirkonnas küll. Transverstiite samuti. IGATAHES. Järgmine tund oli bioloogia. Terve tunni kirjutasime tahvlilt küsimusi, millele järgmine tund vastata. Teemaks oli rakuteooria või mis iganes asi...11.klassi alguses õppisime seda. Hahhaa ja siin on ka Robert Hooke’i nimi mehhikopäraseks ümber tehtud- muidugi on siin ta ju hoopis Robero Hooke:D Aa, seal pidime ka grupid moodustama, et kunagimillalgil mingi rühmatöö ette võtta ja kohe kutsusid järgmised inimesed mind enda gruppi:)
Pärast biod algas Geometrica Analitica. Matemaatika veidi kõrgemale tasemele, kui siin kombeks. Algul oli küll nii, et what. Oleme midagi sarnast Eestis õppind aga siin on veits keerulisem mu meelest. Kuigi eilne tund oli lihtne, pidime lihtsalt punto medio’si leidma. Klassikaaslased ka pärast tundsid huvi, et kas sain aru ja kui vastus oli jaatav, olid päris imestunud näod paljudel peas. Siis tuli Planificado la vida. Alguses õpetaja rääkis, et meil kõigil on elus oma unistused ja eesmärgid ja mis iganes. Ei saand eriti palju aru. Siis saime ülesande kolmapäevaks mingi mental poster koostada koos piltide ja kõige muuga enda elu plaanist...Seejärel vaatasime kolm videot sellest, kuidas munarakk viljastub.
Siis tuli see, mida olin kõige rohkem oodanud- inglise keel:D Okei, õpilaste koha pealt ma ei naera. Nad küll keegi ei oska mitte midagi inglise keeles aga neil pidavatki Mehhikos üldiselt suht selline teema olema, et ameeriklased paljudele eriti ei meeldi ja seetõttu ei taheta ka keelt õppida. JA NOHHH, mu klassikaaslased isegi ütlesid, et nad väga tahaks osata, aga kui õpetaja on see kutt, siis see pole võimalik lihtsalt:D See õpetaja küsis ka eile mult,et kas olen inglise keelt õppinud ja, et oh, kas ikka Eestis või, sest teine saksa vahetusõpilane oli talle öelnud, et ta õppis Inglismaal:D Nagu what, Inglismaal... Ja meil oli seal siis selline ülesanne, et pidime paar reakest teksti läbi lugema ja ikka eriti lihtsatele küsimustele vastama. Seal oli küsimus, et „Why is a girl going to space?“... tekstis oli lõik, et „I don’t like the name „space tourist“ because then it feels like I’m going up there to take pictures or something. I’m going to do hard work there- I’m going to help other astronomers on their scientific research.“ Ja pärast õpetaja kirjutas ikkagi tahvlile vastuseks „TO TAKE PICTURES.“:D Ma ei ole õel, ei ole, aga väga raske oli tõsist nägu säilitada. Täna inka õps rääkis mulle, et ta pole seda keelt kunagi õppinud, et ainult nädalavahetuseti hobikorras ja küsis, et kas ma oleksin nõus teda vahepeal aitama ja siis ta võib mind hispaania keelega vastu aidata...no hmm...no sé, sest peaks ikka oma keeleõpingutele rohkem keskenduma.
Vahetundides kõik klassikaaslased olid mul lihtsalt ümber, näperdasid mu juukseid ja lihtsalt vaatasid, enamik eriti midagi ei rääkinud, kuid lihtsalt naeratasid ja kuulasid huviga mu vastuseid teiste küsimuste. Kui sõnaraamatust midagi otsisin, oli ka hull pingeline vaikus, mul oli eriti awkward siis, sest teadsin, et mu suust kohe tulema hakkav lause on ikka väga vale ehitusega aga kõik klassikaaslased on päriselt nagu lihtsalt nii mega kannatlikud ja sõbralikud mu suhtes:)
Tunnid olid läbi. Siis jäin kooli juurde Ellioti ootama, kuna pidin tema juurde minema. Siis ka kõik inimesed olid mul ümber, küsisid igast asju ja rääkisid juttu minuga. Kui teada sain, et Elliotil ja Niklasel mõlemal olid tunnid vaid 2ni kastnud, tulin Lagunasesse ära, kaks kutti saatsid mu koju ilusti ikka:D Ja siin on see teema ka, et kui poisiga kuskil käid, siis ta maksab enamasti kogu aeg sinu eest, pole mingit küsimust ega vaidlemistki. Seega sain ka taksoga tasuta. Eestis polnud ühtegi korda taksoga sõitnud, Helsingis sadamast lennujaama tulles sõitsin esimest korda ja arve oli 50 euri, siin olen lihtsalt juba nii palju taksoga sõitnud, et enam järge ei pea. Siin see ikka nii nii odav. Kooli on 3-4 kilomeetrit ja takso sinna maksab ainult 5 peesot. Kui umbes 16 peesot on 1 eur, tehke omad arvutused.
Koju tulles sõin ruttu ära, vahetasin riided ning läksin Ellioti, Niklase ja Alejandroga basseini äärde ujuma ja päevitama, pärast käisime ka kooliasju ostmas. Õhtul tuli hea hea uni:)
TEINE PÄEV. Ärkasin hommikul juba pool 6 ülesse...oi issand, kui raske see oli. Panin enda valmis ja sõin, pool seitse läbi veits läksin püüdsin takso ja sõitsin kooli. Kohe olid kõik klassikaaslased jälle mu laua ümber, jutustasid ja küsisid rohkem küsimusi ja ma päriselt tundsin, et saan juba sutsuke rohkem aru ja ka rohkem vastatud. Esimene tund jäi ära, kuna matemaatika õpetaja pidavatki hommikuti kodus magama ja esimesi tunde skippima. Teine tund oli bio, vastasime oma küsimustele, mu vihik on ka siin nii ilus, nagu kõigil teistelgi, sest aega kirjutamiseks on ikka väga palju, mitte nii, nagu meil Eestis.

Siis hakkas veebidisain. Õpetaja tuli kohale, kuid oli ukse peal lihtsalt ja viskas klassikaaslastega nalja ja rääkis juttu a-la “Kunagi olid mul ikka pikad juuksed, praegu meeldib mulle lihtsalt need geeliga ära siluda“. Tund möödus, teinegi algas ja õpetaja ikka vadistas. Siin on ikka õpilase ja õpetaja vahelised suhted on whole different level, kui Eestis. Siin on nad nagu sõbrad. Kooli peal tuleb õpetaja vastu, visatakse rutškasid, või umbes „YO DAWG“,üksteise kulul visatakse nalju, aga mitte selliseid halvastivõetavaid, koos irnutakse mingi nalja üle ikka kõht täiega kõveras.. lihtsalt jutustatakse nagu sõbraga ja mida kõike veel. Täna kui Inglise keele õpetaja ütles mulle, et Mehhiko jalka tiimidest on Pumas kõige parem, hakkas mu klassivend Guadalupe temaga mingit duelli või asja pidama ja mõlemad pool tundi jälle tegid üht tiimi maha ja rääkisid mulle, miks teine parem on.

Siis tuli meil selline tund nagu „Ciencia, tecnologia, sociedad y valores“ Seal vaatasime filmi Ricky Martinist ja pärast tegime rühmatööd teemal, et mis on surrogaatema kasutamise plussid ja eelised. Nagu tunnid on ikka nii nii erinevad, kui Eestis.

Siis pidi meil mingi kallakuga seoses olev tund algama aga õpetaja ei tulnud kohale, jälle rääkisime lihtsalt, palju poisse teistest klassidest olid mu laua ümber, nagu mingi 12 vähemalt. Mõned lihtsalt olid sellised häbelikud ja ei rääkind palju aga teised küsisid ikka jälle igast küsimusi mu käest. Muusika kohta, selle kohta, milline on Eesti ja millised Mehhiko toidud mulle meeldivad. Hahhaaa üks poiss pidi mulle mingit šokolaadi ja tšilli asja ükspäev kooli tooma, sest kuulis, et ma pole seda veel siiani söönud:D Igast asju ikka küsisid ja üks kutt rääkis inglise keelt ka:) Tund aega jutustasime, siis algas graphic designi tund. Pidime oma värvidiagrammid lõpetama, mul läks kiiresti. Siis läksin istusin klassirraks komaha, miljon inimest taas mu ümber, jälle paaalju küsimusi. Aga mulle meeldib. Ja see on ikka eriti lahe, kuidas ikka nemadki taaskord mu hispaania-eesti-hispaania sõnaraamatu kätte võtavad, et ma paremini mõistaks või üldse see, et nad ei naera ega tee nägusid selle peale, et ma eriti taiplik hispaania keele koha pealt pole:D Või noh, end siin kohal välja vabandades olen ma siin alles 2 nädalat olnud ja rohkem, kui 10 kuud on veel ees, nii et küll see tuleb:) Ühesõnaga siis pidid ikka kõik need poisid mulle eraldi ütlema, kui ilus ma ikka olen ja seda küsimust, et kas mul novio ka on, kuulen kolm korda veel tihedamini, kui Eesti seda, et kui ilusad ja pikad juuksed mul ikka on.

Vahepeal tuli üks inglise keele ja teine matemaatika õpetaja ka meie klassi, nemadki kuhjasid mind küsimustega üle. Inglise keeles rääkisime enamasti ja nad olid ka nii excited mu pärast. Nendega sai ka päris palju nalja. Teeme nüüd nii, et nemad räägivad minuga inglise keeles, et harjutada ja ma nendega hispaania keeles. Ja mõlemad panid seal zapoteegi keelt ja ütlesid, et võivad mulle selle ka selgeks õpetada, kui hispaania keel suus on:D Igatahes, kui kõigil need asjad värvitud olime, läksime arvutitesse töötlusprogrammi mingeid värke tegema aga eriti kaugele ei jõudnud. Siin on kõige uuemad photoshopid ja asjad arvutis, päris vägev.

Ühesõnaga mulle koolis väga meeldib aga vahepeal on veidi raske see, et iga mu liigutust saadavad komplimendid ja kogu aeg olen ma ümber piiratud. Nagu ma olen päriselt hetkel nagu mingi staar siin D Kui kuuldi, et mulle Coldplay meeldib, lasti mulle terve suure vahetunni coldplayd...kõik koguaeg pakuvad mulle sööki ja pulgakomme ja nii palju erinevaid pakkumisi olen juba saanud. Kohe lähen oma uue companjero, ta õe ja sõpradega basseini äärde ja hiljem linna peale, homme lähen klassikaaslastega välja, õhtul teises koolis käivate vahetusõpilastega välja, laupäevaks oli ka mul midagi...Siis järgmiseks nädalavahetuseks olen juba Santo Domingosse kutsutud ja mis kõik muud jutud veel.

Ega ma tean väga hästi, et see on alguse asi ja hetkel on inimesed must vaimustunud, eriti seepärast, et ennem nende koolis vahetusõpilast olnud pole. Hiljem jäävad mulle praegustest sõpradest vaid mõned alles aga no praegusel hetkel on mul siin Mehhikos ikka selliseid inimesi, kellele helistada, et välja minna või midagi teha, ikka nii meeletult :D Täna üks tüdruk tuli ka mu laua juurde kirjaga, et„Armastama minu sõbralik?“... ehk siis„Quieres ser mi amiga?“ Ja koolipeal lihtsalt kõik kõik kõik naeratavad mulle ja mulle meeldivad naeratused:)


Pühapäeval kell 7 õhtul jõudsime Oaxacast tagasi Lagunasesse ja sõit ei olnudki nii hull seekord. Sain veidi magada ja kuulasin iPodist muusikat. Linnade vahel liikuvad bussid on siin väga mugavad samuti ning päevasel ajal näidatakse neis filme. Teisi ei viitsind vaadata, kuid vahelduva eduga vaatasin hispaaniakeelset „Grown Ups’i“. Veidike sain aru isegi. Mind kutsuti samal õhtul ujuma ka, aga ei hakand minema, kuna siin on see teema, et emalt peab lihtsalt kõigeks luba küsima. Kas ma võin ujuma minna, kas ma võin kellegiga jalutama minna, kas võin internetipunkti minna jne. Vanemad peavad alati teadma, kus, kellega ja kui enamasti ka seda, kui kaua ja alati peame igaks juhuks nende jaoks kättesaadavad olema. Ühesõnaga, et hiljem rohkem teha tohtida, ei hakanud sel õhtul minema.
Esmaspäeval lasin end hommikul seitsmest üles äratada, kuna mu väike õde Alexa läks koolis esimesse klassi ja tahtsin ka teda saatma minna. Aktus oli pikk pikk ja uni tuli peale. Me koolis Eestis läheb see ikka kiiremini. Ilmselt Mehhikos mu kooli esimesel päeval aktust pole, kuna teistel on juba kool peal kuid meie, Lagunase vahetusõpilastega on väikesed segadused hetkel kooli koha pealt ja keegi ei tea midagi. Eile, kui 10 minutit olin jõudnud internetipunktis istuda, tuli ka mama Vero, et „Kertu, lähme nüüd ruttu Jakobi majja“. Seal vanemad arutasid kooliasju, täna pidime vist direktori või kellegi jutule ka minema ja pidi selguma, mis meist siis siin saab. Aga segadused on suured ja kuna keelebarjäär on veel suurem, siis ei saa üldse eriti aru, mis selle kooli koha pealt toimub.

Igatahes  nagu juba mainisin, eile käisime Jakobi juures siis. Algul jalutasime Jakobi, ta õe Caro ja teiste vahetusõpilaste, Mia ja Katinkaga ümbruskonnas. Siis läksime tuppa, saime igast häid asju süüa ja juua ning mängisime mingeid mänge. Ma vist hullult meeldin Jakei emale:D

Mis veel toimunud on...eile läksid mu hostema ja Laura Zumbasse, ma algul vaatasin pealt ja siis läksin ujuma ära, kuna nii mega palav on siin kogu aeg. Aga igatahes ma hakkan ka zumbas käima. Ning ma ei usu, et ma siin Mehhikos olles väga paksuks lähen, sest ma küll söön siin suht palju (ja burritod ja crispy tacod on ikka eeriti lemmikud) aga samas iga päev ujun, nüüd hakkan zumbas ka käima, KINDLASTI tahan ladina paaristantsude trenni minna ka. Ja muud liikumist on samuti nii palju.

Täna käisin internetipunktis jälle. Mingi 40 minutit olin istunud, siis tuli sealne töötaja- 21-aastane tüdruk minuga rääkima, et kust ikka pärit olen ja mida kõike veel. Siis 18 minutit mu arve seal lihtsalt jooksis. Seejärel jutustasime veel päris pikalt. Enamasti ma olin ikka como ja que, sest ta rääkis nii kiiresti ja väga raske oli aru saada. Aga igatahes ,ütles et võiks mingi päev välja minna või midagi teha ja ütles, et loodab, et meist saavad head sõbrannad. Samas on mind siin juba nii palju hoiatatud, sest kõigile pidavat see ikka väga suur asi olema, et saavad extranjerodega väljas käia ja aega veeta, kõik Mehhiko kutid pidavat tahtma omale välismaist pruuti ja mida iganes. Kedagi ei tohi usaldada ja kellegi suhtes lootusi kõrgeks ajada.  Öeldi, et selliseid inimesi, kellega lihtsalt väljas käia, tekib meeletult, aga parimad sõbrad vaid mõned üksikud tavaliselt.
2
Mama Vero ütles täna, et kool algab mul homme. Läheme kõigi seitsme YFUga Lagunases oleva vahetusõpilasega samasse kooli. Bachillerato Cruz Azul. Alugul ei tahetud meid sinna võtta, nagu aru sain, kuna eelmistel aastel on seal olnud vahetusõpilastega palju probleeme olnud- kes on joonud ja suurtesse-suurtesse jamadesse selle tagajärjel sattunud, narkot teinud, mingit muud jama korraldanud või „kohalikele õpilastele halba mõju avaldanud“. Igatahes meid võeti vastu tingimusel, et täidame kõiki reegleid, teeme tundides kõike kaasa- kirjutame kaasa ja õpime, teeme koduseid töid, kooliüritustest võtame osa, puududa ja poppi panna ei tohi, peame korralikult koolivormi kandma- särk alati püksis, asjad puhtad ja mis kõik veel, meiki natuke võime kanda, aga juuksed peavad kinni olema. See mulle ei meeldi, sest ma olen patsiga nagu kiilakas ja pea muutub neli korda suuremaks.... oh, raske elu. Lisaks ei tohi me ei kooli territooriumil ja kusagil mujal suitsetada. Saan hakkama. Juua samuti ei tohi. Ok, see on ka YFU reegel...narkootikumid on üks big no-no ja noh ega mul sellega probleeme ei tekikski. Midagi oli veel. Aga ühesõnaga kui keegi seitsmest vahetusõpilasest kasvõi ühte reeglitki rikub või näiteks kooliväliselt joomise-suitsetamisega vahele jääb, ootab kõiki ees väjaviskamine. Ja koolist väljaviskamine tähendab seda, et Adios Mexico ja Tere taas, Eesti. Need reeglid on ikka eriti karmid ja ma olen praegu kooli ees päris suures hirmus:D Varem ikka olin kuulnud, et „ahh, ma olin vahetusõpilane seal ja seal, tundides kaasa ei teind, sest midagi ei saand aru ja ega õpetajad ei käskinud ka“ ja mida kõike muud veel. No ma ei tea, need koolisisesed reeglid on ikka veitsa liiga karmid ja eriti õudne on see, et öeldi, et meil hoitakse kogu aeg silm peal:D Mis aga alkoholi puudutab, siis eks suudan aastakese eemal olla küll, kuigi noh, me oleme ju Corona kodumaal...Ühesõnaga ma loodan, et keegi teine ka ühtegi reeglit rikkuma ei hakka.

Igatahes kool algab kell 2 päeval ja kestab õhtuni, homme võime teksapükste, valge särgi ja mustade kingadega minna, kuid ülehomme juba koolivorm ja kõik muud jutud sinna juurde. Nagu ma oma sugulase Lizbethi jutust aru sain, lähen ma viimasesse klassi, kuid seal saame valida kolme grupi vahel- bioloogia, sotsioloogia ja füüsika. Mõtlen sotsioloogia peale, kuigi ei tea, mida see endast kujutabki, kuid meie kooli bioloogia on mu ikka päris ära hirmutanud ja noh füüsika on mu meelest maailma igavaim asi. Aga noh, eks homme tutvustatakse neid gruppe meile lähemalt ja eks siis midagi valin. Eks see ka veidi mängib rolli, kuhu keegi teine läheb, mis seal parata.
3

Muudatused, muudatused. Eile õhtul panin kõik valmis, olin oma sugulaselt kehalise tunni jaoks koolivormi püksidki saanud, et neid ise megakalli raha eest ostma ei peaks, olin juba päris excited kooli pärast ning kui just dušši alt tulin, et seejärel juuksed ära sirgendada ja kooliriided selga panna, teatati mulle, et ma ei lähegi täna kooli. Lähen hoopis homme, kell 7 hommikul ja teise kooli. Koos USAka Ellioti ja sakslase Niklasega. Ei teagi, mida mõelda. Ühest küljest on hea, sest see kool pole nii prestiižne ja seetõttu pole seal miljonit reeglit, mida täpselt järgima peab. Saab veidi vabamalt võtta. Aga teisalt olen kurb, kuna ma ei suhtle Niklase ja Elliotiga nii palju, kui näites siiamaani olen suhelnud rootslase Jakobi ja soomlase Miaga ning kui mul kestab kool seitsmest kaheni ja neil kahest üheksani, siis on veidi keeruline nii nendega, kui ka paari uue tuttavaga sealt koolist kokku saada. Ainult nädalavahetused jäävadki ju. Ah, ma ei tea...eks lähen homme puhta lehena kohale ja vaatab, kuidas asi kujuneb. Aga ühesõnaga ma ei tea, siin on ikka kõige koha pealt vahel nii palju keerutamist ja keegi kunagi eriti täpselt ei tea, mis saama hakkab.
Selle mainiks ka ära, et käisin täna täiesti üksinda supermarketis õli ja lihaletist sinki ostmas ja sain hakkama:D Win!

4
Kooliga olid päeval taaskord suuuuured segadused. Mu hostema kutsus mind kohe enda tuppa, et sellest rääkida. Ühesõnaga ei võetud meid algul ka sinna teise kooli vastu, kuna neil polnud YFUga lepingut sõlmitud. Vero ütles, et nad on lastevanematega endalt poolt teinud, et meid siia kooli panna ning nüüd jääb üle vaid oodata, et see leping sõlmitaks. Asi oli küll suure kahtluse all ning ema Vero ütles, et väga väga tõenäoline on see, et pean vahetama osariiki ja perekonda, kuna mul peab Mehhikos kool olema ning kui seda pole, saadetakse mind üldse Eestisse tagasi. Muidugi hakkasin ma esimest korda vahetusaasta jooksul pillima. Oma hostema ees. Päriselt, ma ei taha teist linna ega hostpere. Lagunas on nii mõnus väike linn, kõik on puhas, rahulik, ilus ja roheline,siin on turvaline, kõik põhikohad on väga lähedal, maja ees on park. Pole mingit probleemi üksinda taksoga sõita või üksinda poes käia. Lisaks meeldib mulle väga perekond. Just hakkan siin end koduselt tundma, enam ei küsi igat asja hostemalt üle. Võin ikka kapist süüa võtta siis, kui nälg tuleb, mitte ei pea ootama, kui ema või kuue aastane õde tuleb küsimusega „KERTU, DO YOU WANT TO EAT?“ Lisaks meeldivad mulle ka teised siin olevad vahetusõpilased ja kahega olen päris lähedasekski juba saanud.

Igatahes, olemine oli väga väga kurb. Mu tädi mees ka küsis, et „Kertu, eres muy triste, si?“ Ja jälle tahtsid pisarad silmadesse valguda, aga suutsin tagasi hoida.
Siis võtsime hostema ja õdedega jälle takso ning läksime haiglasse, et Alexale mingit vaktsiinisüsti teha. Seal töötab sakslase Niklase ema, ning ta ütles, et meid võeti ikkagi vastu...Tuju muutus ikka koheselt heaks tagasi ja meel rõõmsaks. Ei peagi jätma oma Lagunase pere ja tekkinud sõpru.

Homme hommikul kell 8 kooli siis. See on mu kodust paar kilomeetrit ja praeguste andmete kohaselt hakkan taksoga minema ja tulema. Homme vist tunde ei toimu või vähemalt mingeid vihikuid ja asju ma pole ostnud. Kui õigesti aru sain, siis tuvustatakse meid direktorile, ta räägib meile koolikorrast ja meid tutvustatakse klassidele. Närvis pole, tahaks lihtsalt, et kool juba peal oleks!!! Ja let’s hope for the best.

Sunday, August 19, 2012

Monte Alban ja muu

Kuupäevadest pole halli aimugi, kõik läheb nii kiiresti siin, iga päev saan nii-nii palju uusi teadmisi, näen uusi paiku ja õpin uusi sõnu.
Ühesõnaga...Üleeile hommikul läksime peredega plazasse. Ostukeskusesse. Istusime restorani maha ja lihtsalt olime ja sõime. Vahepeal käisime tüdrukutega mööda poode ka aga no tengo mucho dinero ja seetõttu ei ostnud midagi. Aga jah, siin nagu kodus vist eriti ei taheta olla, nagu olen aru saanud. Kogu aeg ikka käiakse kuskil ja tullakse koju alles hilja õhtul. Aa ja oma pere ja sugulaste hulgas olen tähele pannud ka seda, et kogu aeg on kõigil unepausid. Isegi plazas nägin, kuidas Armando tukkus :D Ja isegi ostukeskustes näidatakse seebikaid:D Aga ei, muidu on seal kõik väga väga euroopapärane ja riided ning eriti jalanõud on Eesti hindadega võrreldes odavamad. 
Lisaks kõigile megamaitsvatele Mehhiko toitudele olen enda jaoks veel ühe lemmiku avastanud- külmutatud jogurt. Kuna Eestisse jõudis see alles suhteliselt hiljuti, polnud seda varem söönud aga viimastel päevadel ikka on läinud seda päriiiis palju. No aitab lobast, kirjutan eilsest päevast ka.
Hommikul äratas hostema mind ja Elenat ülesse ning läksime Armando, ta pruudi Lisi, Sergio ja  Elenaga Monte Albani. Aga ei, mitte turistidele mõeldud teed pidi. Kuna mägi asub mu sugulaste kodu kõrval, siis me muidugi ronisime sinna otsa. Teekond oli ikka päris-päris pikk ja väsitav. Päike täiega kõrvetas ja ikka nõudis päris korralikku eneseületamist sinna ülesse jõudmine. Aga kui lõpuks seal olime, oli see varasem pingutus end ikka täiega väärt. Väga uhke oli see kõik seal. Zapoteekide tsivilisatsioon oli seal kunagi ammu-ammu. Turiste oli palju. Koha peal veetsime ehk umbes kaks tundi, pärast ostsime kohalikust suveniiriturult ka paar asja ning tulime tagasi bussiga. Küll see oli kerge. Aga ega rohkem polegi sellest kirjutada, lihtsalt mulle megalt meeldis seal üleval.
Korraks käisime linna peal, siis tulime tüdrukutega koju ära. Siin saime ka viis minutit olla, seejärel läksime Alexi korterisse peredega. Sõime ja vanematel oli väike peo moodi asi. Karaokede ja asjadega. Ma ei tea, mitu korda ma omal selle õhtu jooksul marki täis tegin, kui mind jälle tantsima ja laulma tariti. Aga noh vähemalt oli lõbus ja nüüd tunnen end oma vahetuspere- ja sugulaste seltskonnas mugavamalt. Edgar ka eile rääkis mulle, et olen ikka osa perest ja kui keegi tahab mulle näiteks kinki teha või midagi, siis ma lihtsalt ei tohi keelduda. On ebaviisakuse märk või midagi. Ja üldse kuulsin ta käest igast huvitavaid asju Mehhiko ja Lagunase traditsioonide, pere ja kõige muu kohta. Elena läks ka tagasi oma linna. Hakkasime päris hästi läbi saama ja veidi kahju oli, et ta ära läks, aga varsti näeme uuesti. Koju jõudes langesin voodile, kuna ma olin taaskord nii-nii väsinuuuud! 
Täna läheme tagasi Lagunasesse. Viis tundi bussisõitu ja kurivilisi mägiteid, kuid ehk elan ikka üle. Õhtul ehk saan teiste vahetusõpilastega ka kokku. Vaatab.






















Thursday, August 16, 2012

Minu esimesed päevad Mehhikos

Tsau!! Pühapäeva hommikul kaheksa paiku jõudsime Lagunasesse. Bussisõit oli pikk, kokku umbes 13 tundi. Istusin rootslase Jakobi kõrval ja mu meelest läks tee päris kiiresti. Väljas oli päris tormine ilm ka, kõva äike ja paduvihm. Sõit oli ka seetõttu pikem, et paar päeva varem oli selles piirkonnas tugev torm olnud ja üks sild olla kokku varisenud. Igatahes mul eriti närvi sees polnud, kui Lagunasesse lõpuks jõudsime.
Pere oli mul plakatitega vastas, mis oli väga armas. Siis võtsime mu rasked pagasid ja läksime koju. Seal oli muidugi kohe palju palju sugulasi kohal. Pole siiamaani aru saanud, kes kõik seal majas elavad siis. Ikka väga palju inimesi vist. Lisaks sellele on kogu aeg maja külalisi täis.
Muidu on kõik väga hästi. Pere on väga sõbralik, kuigi suhtlemisega on hetkel selles suhtes raske, et ei mõista perega üksteist veel väga hästi, sest ma ei räägi hispaania keelt ju veel ning peres räägib ainult mul üks prima natukene inglise keelt, kuid ta on ka iga päev kuskil teises linnas ülikoolis ja tuleb alles hilja õhtul. Aga noh, vähemalt esimese päevaga võrreldes räägin ma rohkem ning kuidagi saan ikka seletatud, mida ma tahan ning ka küsimustele saan vastatud. Mul on hetkel kokku 3 raamatut, kust keelt üritan õppida. Üks on see TEA Eesti-Hispaania-Eesti sõna- ja verbide pööramise raamat, siis üks Inglise-Hispaania sõna- ja fraaside raamat ning lisaks veel mu väikeste õdede inglise keele õpik, kus on selline baassõnavara ja lihtsad laused koos selgitavate piltidega.
Mu õed ka küsisid hostemalt nii siiraste ja murelike nägudega ükspäev, et miks ma keelt ei räägi.. Peab ikka kiiresti ära õppima, pole seal midagi.
Kodu ise on suhteliselt tagasihoidlik. Alumisel korrusel on elutuba, sööginurgake ja köök, ülemisel korrusel WC-vannituba ja kolm magamistuba. Internetti pole. Korraks mõtlesin  netipulga ostmise peale, aga ikkagi ei tee seda, sest siis veedaksin liiga palju aega oma Eesti inimestega suheldes. Eks saan internetikohvikutes ka käia, kui vajadus peaks tekkima. Ja blogi hakkan ilmselt kirjutama nii, et teen postituse kõigepealt Wordis valmis ja kunagi hiljem avaldan siin.
Aa. Mul on oma tuba ka. Ühte akent võin päeval lahti hoida, kuid ööseks pean kinni panema, et moskiitod sisse ei lendaks. Teist akent ei lubanud mul hostema üldse lahti teha, kuna siis pidavat maod tuppa roomama. Meeldiv :D
Maja asub muidu Lagunase kesklinnas. Aknast paistab park ja poed, basseinid ja kõik asjad on lähedal. Linnas on ikka väga head sportimisvõimalused, basseinid, jõusaal, zumba, tennis, pesapall, korvpall, jalgpall, mis iganes muu pall...kõik on tasuta, lihtsalt mine kohale ja tee kaasa. Söögikohtasid ja poekesi on ka päris palju. Linn mulle väga meeldib. Kõik on nii roheline ja igal pool paistavad mäed, nii päevad kui ka ööd on nii soojad!
Esimesel päeval, kui Lagunasesse jõudsime oli meil ka teiste siin olevate vahetusõpilaste ja nende peredega väike kokkusaamine kohalikus restoranis. Teisel päeval õppisin pool päeva keelt, õhtul oli Katinka sünnipäev olnud, aga ma ei teadnud sellest midagi. Käisime hoopis pere, tädide-onude ja nõbudega teises linnas fiestal.
Läksime sinna nii, et meid oli viiekohalises taksos üheksa. Mehhikos selle koha pealt reegleid pole, autosse läheb nii palju inimesi, kui mahub. Turvavöid samuti ei kasutata. Aaa, ja rollerite ja mootorrataste koha pealt- kiivreid ei kanta. Olen nädal aega Mehhikos olnud ja olen ehk seitset kiivrit näinud, rohkem kindlasti mitte. Ja see on päris tavaline vaatepilt, kui näed ühel Hiina rolleril istumas ema ja isa koos nende kolme väikese lapsega. Kellegil kiivreid pole, kõik ripuvad igalt poolt üle. Ja neli täiskasvanut ühel rolleril või mootorrattal on samuti üsnagi tuttav vaatepilt.
Teisipäeval tulid meile külla mu tädi Isabel, kes on ka YFU Mehhikos vabatahtlik ja vahetusnõbu Elena Saksamaalt. See päev oli päris tegus. Sõime  ja jutustasime, hiljem tuli USA vahetusõpilane Elliot oma vennaga külla. Õppisime sõnu, tegime nalja ja siis läksime kõik koos oma mõnede nõbudega välja. Ronisime ühe mäe tippu, kust tervet Lagunast nägime. Vaated olid päris vägevad. Siis läksime varsti koju tagasi, vahetasime riided ning läksime basseini ujuma. Seal nägime ka teisi Lagunase vahetusõpilasi ja mõndade õdesid-vendi ka ning oli väga meeldiv. Siis olime veel veel linna peal ning läksime koju. Hiljem veel käisime jalgpalli mängimas. Õhtul käisime Elenaga passidest ja viisapaberitest koopiaid tegemas, mulle plätusid ostmas ja mida kõike veel. 11 paiku sõitsime taaskord taksoga Mattias Romerosse ning sealt läksime bussiga Oaxacasse. Sõit kestis umbes 5 tundi ja noo see ikka venis megalt. Väga ebamugav oli. Vahepeal käis mingi sõjaväe mundris mees bussis turvakontrolli ka tegemas.
Hetkel oleme siis osariigi pealinnas Oaxacas oma järjekordsetel sugulastel külas. Koos vahetuspere ja tädi perega. Eile käisime Elena, Edgari, Sergio, Armando, Laura ja Harumyga Oaxaca Sokalos. Väga mega ilus oli seal. Katedraal oli vau-vau, mulle väga meeldisid sealsed tänavad ka. Oaxaca äärelinnad on sellised suht räpased ja prügised, kuid kesklinn mulle väga meeldib. Väga ajalooline ja mehhikopärane. Ostsime Elenaga omale uued hispaania keele õpikud ka ja kaustikud, kuhu uut sõnavara hakkame kirjutama. Ma teen ka nii, et igapäev kirjutan päevikut hispaania keeles, et veits harjutada. Sellised lühikesed tekstid lihtsalt, et mis teen, mis mõtlen. Õhtul käisime kõik koos kinos. Lapsed ja emad-vanaema läskid Batmani vaatama, me valisime "Chernobyl Diaries'i". Suht hea oli, selliseid ehmatamise kohti oli nii palju ja mu nõbu Edgar kogu aeg naeris mu üle seepärast. Kino ja üldse see kompleks seal oli väga euroopapärane. Kojujõudes olin nii mega väsind. Üldse, ma olen siin igapäev kella kaheksaks-üheksaks jumala kustunud. Ei tea, kas see tuleb ajavahest või tegusatest päevadest. Väsimus pidavat ka üks kultuurišoki sümptomeist olema, kuid seda mul kindlasti veel pole. Vähemalt negatiivsel kujul mitte. Kõik on nii vägev! :)
Täna veetsime jälle päeva Oaxaca kesklinnas. Käisime ringi ja turu peal ka. Megaägedaid asju nägime. Ostsin omale Mehhiko kõrvarõngad ka, kuna esiteks need olid nii ilusad ja väga odavad ka võrreldes nende tavapäraste hindadega. Rohkem sel kuul väga rahaga priisata ei taha, ei taha kuu lõpuks päris nulli ka jääda. Võiks midagi säästa ja koguda ka ikka.
Söömas käisime ka. Koht oli väga naljakas- mingi sisehall, igal pool lihakäntsakad rippumas, liha ja tšillikaunad ja muud asjad pannidel küpsemas, rahvast väga palju palju, müügimehi palju, kõike palju. See pidavat Mehhikole väga tüüpiline olema ja toit mulle vähemalt maitses. Sõime tortillasid jälle igasuguse hea kraamiga. Väga maitsev oli. Seejärel läksime tagasi Sokalosse. Saime Edgariga kokku ning lihtsalt istusime ja vaatasime seal ringi. Nägin kahte klouni suurele rahvamassile esinemas. Tegin pilti. Kloun nägi. Edasi tuli see, et ta kutsus mu sinna ma ei tea, mitme tuhande inimese ette ning küsis küsimusi, et kust pärit olen, kas räägin hästi hispaania keelt ja mida iganes veel. Edasi järgnesid sellised mõttetud naljad, et ta nimi on William Levy ja mis iganes. Ma ei mäleta, mis vastuse ma sellele lausele andsin, kuid inimesed said kõvasti naerda. Siis tegi ta veel seal mingeid nalju, mis kõigile peale läksid ja millest ma aru ei saanud, eks. Aga minu kohta polnud midagi halba vähemalt olnud:D 
Millalgil võtsime taaskord takso ja sõitsime nõbu Alexile külla. Väga äge kodu oli tal. Valged suurtest läikivatest plaatidest põrandad, tume mööbel, punased vaibad, küünlad, mingid maiade kujud, buddha kuju, veel igasuguseid erinevaid nipsasjakesi...äge raamaturiiul. Mulle hullult meeldis. Sõime pizzat ja vaatasime seebikaid. Siin elavad isegi paljud kutid seebikatele kaasa, nagu olen aru saanud. Ja kui ma ükspäev oma hostemale ja Lizile ütlesin, et muidugi tean ma William Levyt või Maite Perronit ning, et Eestis ka seebikaid näidatakse, olid näoilmed suht priceless.
Koju jõudes hakkasime suht varsti Elena, Harumy ja Lauraga "The Notebooki" vaatama. Hispaaniakeelne oli aga sain päris paljust siiski aru ja kindlasti aitas ka see kaasa, et varem näinud olin. Väga kurb film.
Nüüd on kell väga palju, lähen ruttu magama. Homne päev tuleb sweet!
Pilte on nüüd väga palju ja ilmselt laevad need väga aeglaselt aga ma ei suutnud valida. 










Kookose jääjook. Ülimaitsev.




Abuela, mama y Alexa





Vägev pood

Con mi hermana Lupita



Õun tšilli ja laimi glasuuriga. Muy pica


Sellised autod on igal pool


Mu õed

Elena-mina-tia Isabel-Lupita-abueala-prima Harumy-prima Laura-primo Armando-primo Sergio-Alexa

Mehhiko šokolaadi valmistamine