Kertu Mehhikos: Neljapäev-Teisipäev

Reedel kirjutatud: Eile oli esimest korda siinoleku ajal selline paha ja halb tuju päev läbi. Natuke oli kodu- ja sõprade igatsus peal. Pärast täispikka koolipäeva tulin koju ning pärast söömist istusin tuimalt netis kuna reaalselt polnud väga tuju midagi teha. Seitsme ajal kutsus mu hostema ta catchyballi turniiri vaatama. Ma ei tea, mingi Mehhikos leiutatud spordiala, ma pakun. Nagu võrkpall, aiult, et mitte servimiste, vaid kinnipüüdmistega:D Seal väljakul nägin Elliotti ka, siis sai temaga jutustatud ja muresid kurdetud. Mitte, et neid oleks nüüd, kuid lihtsalt veidike sai tujust ja mõtetest räägitud ja hakkaski juba parem. Hiljem nägin veel sõpru koolist, koduteel võtsime veel ühed bollised ning käisime mu tädi poes kleite proovimas ning koju jõudes oli juba olemine täitsa hea. Ja muidugi see läks veelgi paremaks, kui õhtul Veroga automaadi juurde minnes nägin, et ta arvele on mu raha laekunud! Nüüd loodetavasti varsti-varsti jõuavad postiga mu uus Eesti pangakaart ja šokolaadid-kommid ka kohale!!! :)

Täna oli koolis hea päev. Kuigi koolisõit oli suht creepy:D Taksojuht sai nii mega kurjaks, kui üks tüdruk peale tuli ja "buenos dias" ei öelnud...

Matemaatikas jälle õpetaja ei suutnud mu "võimeid" ära ülistada ja päev läks üldse kiiresti. Vahepeal oli taaskord kolm vaba tundi ka, aga seekord läksid need nii kiiresti, kuna rääkisin klassikaaslasete ja veel kahe inimesega juttu, küsisid igast küsimusi ja hahaha juba planeerivad siin osad Eestisse tulekut ning arutavad, et kas kohapealt oleks ka mõttekas auto rentida:D. Eesti keelt õpetasin neile ka ja jumala hästi jäi meelde, kõik fraasid ja sõnad kirjutati ülesse tublisti ja pärast ütlesid, et nüüd oskavad eesti keelt inglise keelestki rohkem:D Ei, see oli täitsa toredasti veedetud aeg koolis. Aaaa. Issand jumal. Üks klassivend küsis, et kas Eestis on ka autodel neli ratast. Naguuu päriselt või??? Ütlesin, et ei olegi rattaid ja autod hõljuvad ringi. Noo püüdke ette kujutada kõigi nende 6 inimese nägusid, kes mu ümber istusid. Ma ei liialda siinkohal ega valeta, nad reaalselt ka uskusidki....

Koju tulles vaatasin ruttu asjad üle, siis saime Elliottiga kokku ning käisime supermarketis taskurahade saamise puhul head-paremat ostmas. Ta polnud mitte kunagi rafaellot saanud ja siin poes nägin seda esimest korda. Muidugi pidime ju ühe väikese karbi sellepuhul ostma. Pärast läksime bollise kohta ka ja sõime mõlemad kolm tükki, ta maksis, sest ma maksin varem rafade eest. Bollis on nagu midagi jäätisesarnast. Need on väikestes kotikestes ja siis sealt seest tuleb seda täidist nagu imeda või hammastega tirida:D Ahh nii maitsev ikka. Tegime plaani, et millalgil ostame 55 peeso eest kõik 11 erinevat sorti ja siis sööme järjest ära.

Pärast seda saime Fernandoga kokku, seejärel tuli Cel, siis nägime veel mu klassivenda, kellega veidi jutustasime. Seejärel tutvusime veel kahe tüdrukuga, siis nägime veel Alexit ja mu klassiõde ning tema sugulast ja sõpra, nii et lõpuks oli meid päris palju kokku. Aa, Niklas tuli ka pärast oma jalkatrenni meiega. Ja hiljem, kui Celi ja Elliottiga jalutama läksime, tutvusin veel 1 poisi ja 2 tüdrukuga. Hästi läheb, jah. Ainuke nimed, mis meeles on, on Roberto ja veel üks Jenny. Päris tore oli sellegipoolest:) Aaa ok see polnud eriti tore, kui mingi ülipilves mees tuli meie juurde tervitama ja nukke andma ja üritas juttu teha. Fernando käskis Ellil öelda, et ma ta pruut olen, et see vana must eemale hoiaks ja siis tahtis kaklema hakata. Ok tegelt selles olukorras oli ikka täiega naljakas aga lihtsalt nii ajuvaba oli see kõik:D

Täna midagi rohkem teind pole ja ei tee ka. Varsti lähen tlayuda kohta aga rohkem midagi.

Esmaspäeval kirjutatud: Laupäevast ei hakka kirjutama, kuna polnud midagi nii uut ja väga põnevat. Pühapäeva hommikul pidin vara ärkama, kuna läksin Veroga peretuttavate poja ristimisele kirikusse. Mõnes mõttes on see hea, et neil nii palju vahetusõpilasi varem olnud on, sest ütles mulle kohe, et kui ei taha minna, siis võin vabalt koju jääda, kuid huvi pärast vedasin end kohale. Eriti süveneda küll seal ei jõudnud ja uni tuli ka peale. Kirikuõpetaja luges jutlusi või asju, siis inimesed vahepeal kordasid mingeid fraase ja ma väga suurt aru ei saanud, mida tegema pidin. Või ei teinudki. Ainult tõusin püsti, kui teised tõusid. Aga no muidu olin midagi sarnast vaid seebikas näinud...Aa ja peaaegu juba läksin ka seda pühavett omale näole saama, kuid viimasel hetkel otsustasin ümber, kuna ma ei tea, veidi silmakirjalik oleks ehk see värgendus kõik, kui ma usklik pole ja mis eks.

See ristimine ja missa kokku kestsid päris kaua, koju jõudes võtsin ruttu midagi hamba alla ja oli kiire kleidivahetus, kolme ajal läksime Vero ja õdedega siis sinna ristimisepeole. Alguses oli nii igav, siis nägin, et Elliott oli ka oma emaga kohale tulnud, thank god. Siis istusime, jutustasime, midagi ei kuulnud valju bändi tõttu- läksime jalutama ja istusime hoopis kuskil mujal. Jututeemad olid jälle head ja varieeruvad. Varsti läksime peokohta tagasi, siis tutvusime inimestega, sõime-jõime jne. Nad läksid Alega juba seitsme ajal umbes ära, siis me pidime ka justkui nagu Vero ja lastega minema hakkama aga noh läks natuke pikemaks ja lõbusamaks ning koju jõudsime üheteist ajal. Õnneks polnud hommikul kell pool 6 väga raske ärgata, kuid koolis küll valoresis täiega jälle vajus silm kinni.

Koolist veel niipalju, et täna oli klassivennal jänesepoeg kaasas, hahahaha nagu mv:D Tüdrukud rääkisid, et ükskord oli ta väikse kana kooli kaasa võtnud:D Nagu veidi naljakas:D Toitis teda täna lutipudelist piimaga ja siis kõik keerles põhimõtteliselt selle jänese ümber, siin polnud kellegil sellega seoses mingit probleemi, ei õpetajatel, ei direktoril, kellegil.

Matemaatikas läksin õpetajaga veidike vaidlema, kuna märkasin tal tahvlil viga ja ta ei tahtnud ikka aru saada, et on midagi valesti teind ja tunni lõpus pidi oma viga siiski tunnistama. Siis sain jälle kiita, et ma ikka tähelepanelik olen.

Täna ma arvan, et ma väga midagi ei tee. 6-poole seitsme ajal pidin võrgumängule minema sõpradega ja hiljem ujuma aga praegu väljas hakkas sadama ja on nii tuuline ja kõhe, et äkki ei lähe ka. Homme lähme kooli asemel Salina Cruzi siis lõpuks viisapaberitega seoses.

Tuli küll see tänane kirjutis veidi liiga kokkuvõttev ja kiire, sest juba on ikka täiega see aeg kätte jõdnud, kus mõtlen, et ei jaksa enam siia blogisse midagi postitada, aga üritan midagigi... vahel.

Teisipäeval kirjutatud: Täna kooli ei läinud, üheksa paiku sõitsime hostema, ta õe ja tolle mehega Salina Cruzi, et mu migratsioonipaberid korda ajada. Olen vist Lagunase YFUkatest esimene, kes selle kaardi kätte sai, mis näitaks, et ma siin riigis ebaseaduslikult pole...noo ei tea, kuidas seda nüüd lühemalt eesti keeles sõnastada. Seal kontoris läks väga kiiresti, pärast seda võtsime Veroga jäätised ja veepudelid, veitsa kõndisime ringi ning siis saime varsti mu tädi ja ta mehega kokku. Käisime supermarketis jälle suuri söögisisseoste tegemas ja hiljem veel paari asjaga seoses Juchitanis ka. Issand jumal, Juchitanis ja Salina Cruzis oli nii palju veel palavam, kui siin Lagunases...Koju jõudsime viie paiku ja ega siis suurt midagi ei teinudki. Kõik muidugi facebookis kohe jälle uurisid ja muretsesid, et miks mind ikka täna koolis polnud...Siin puudutakse üldjoontes ikka nii harva. Meid on klassis 28 ja iga päev on lihtsalt kõik kohal. Kui vaja kusagile minna, on tarvis mingi hull paberitejama korraldada, allkirju koguda ja mis kõik.
Räägin ruttu väikestest plaanidest ka. Kuu lõpus on koolist paar päeva vaba Dia de los Muertose tõttu. Siis sellised pidustused siin ja mis kõik ning Elena tuleb ka siia:) Millalgil on perega plaanis randa minna. Ei tea millal, aga varsti loodetavasti. Detsembris algab vaheaeg, mis kestab kaks kuud ning selleks ajaks on kaks kindlat asja paika pandud. Paariks päevaks, ehk äkki isegi nädalaks, lähen ma Lizbethiga ta sõbranna ranchosse. See pidi olema hästi suur ja ilus ja enam-vähem peaegu täpselt selline, nagu seebikates. Siis, kui mitte varem õpin ratsutama ja teeme igast põnevaid asju seal:) Teine plaan on see, et ühe nädala oma vaheajast veedan Tuxtla Gutierezes oma tädi juures. Saab ka veidi seda suurlinna elu tundma õppida ehk ja arvan, et seal võib ka täiega lahe olla. Aga noh, ei mõtle ette palju ja keskendun parem praegu toimuvale, sest täiesti uskumatu mõelda, et ma olen siin JUBA kaks kuud olnud....wow. Ma armastan seda riiki!!!

Ja ega rohkem juttu polegi :) Ja panin siia nüüd need desfilari pildid kah.

Kallid-musid mu armsatele teele siit kaugelt ja kirjutan varsti-varsti:)