YFU reisi 2. päev- Mariposas Monarcas

Teisel päeval oli äratus varajane, nagu ka kõigil järmistel päevadel. Kella poole kaheksaks pidime pakitud kohvritega all fuajees olema, et need bussi peale panna ning ise seejärel hommikust sööma minna.

Uni oli suur. Söök oli päris hea ja valik suur. Muna- ja oapudrust erinevate ülimaitsvate saiakeste ja puuviljadeni välja. Kui ma õigesti mäletan, siis pool üheksa läksime bussi peale, et suunduda Michoacani osariiki ühte väikesesse külakesse monarhiliblikaid vaatama. 

Sõit kestis üle kolme tunni ning vähemalt sai natukene rohkem välja puhatud. Alguses küll kõik jutustasime paljupalju ja muljetasime kõigest, kuid lõpuks valitses bussis lihtsalt täielik haudvaikus, kuna kõik olid nii väsinud.

Kohale jõudes ja bussist välja astudes oli üllatus päris suur- Õhutemperatuurid olid nii madalad! Täpselt küll seisusid ei tea, aga kampsuni ja salliga oli päris kõle ja nii mõnedki olid end talvejopedega varustanud. Järjekordne tõestus sellest, kui suur ja piirkonniti erinev see Mehhiko on.

Seejärel toimus väikene kogunemine ning juba hakkasimegi jalutama metsa poole. Jalutuskäik kujunes väga väga väga pikaks, ainult kõndisime ja kõndisime, nälg jõudis kah peale tulla ja mis kõik. Siiski hoidis seltskond tuju üleval ja muidu oli väga lahe ja üldse midagi viga polnud, siis tagasi kõndides ja ikka ja jälle nendest mäenõlvadest tõustes ja laskudes olime ikka täitsa läbi ja enam üldse ei jõudnud...Mõtlesin, et mis siis veel küll saab, kui me teisel päeval vulkaani juurde läheme, sest olin juba kunagi varem ühe Mehhikos käinud Eesti tüdruku blogist lugenud, et isegi poisid olid öelnud, et see oli olnud üks füüsiliselt raskemaid katsumusi nende eludes. Ok, selle vulkaani juurde me veel jõuame mõnes järgmises postituses...Ühesõnaga minujaoks oli see juba väga suur füüsiline koormus. Sellegipoolest oli mets väga väga ilus, igal pool olid mäed ja tegime paar peatust ka, et me ikka natukene hinge tõmmata, korralikult loodust imetleda ja pilte teha saaksime. Loodus tõepoolest oli imeline! Meenutas Põhja-Euroopat ja rootslane Jakobki ütles, et tunneb end nagu kodus. Mõnel inimesel olid natukene sandimad seisud kah, sest olime ookeanipinnast ju nii kõrgel, kellel pea valutas ja käis ringi, teistel jooksis ninast verd aga noh midagi hullu polnud õnneks.

Kunagi palju hiljem jõudsime lõpuks metsani, kus liblikad olid. See koht on siis Mehhikos selline, kuhu kõik Kanada ja USA monarhiliblikad kohale lendavad talvituma. Nad läbivad üle 4500 kilomeetri ja peatuvad vist üle 58,000 hektarilisel maa-alal, kui see number mulle õigesti meelde jäi. Aga tõesti- liblikaid võis näha IGAL pool ja neid oli nii nii meeletult palju. Lendasid õhus, istusid puuokstel, olid meeletutes kogustes maas surnud... Neid oli väga väga väga palju. Tegime seal jälle hästi palju pilte, kuigi ma enda kaameraga eriti hästi seal midagi jäädvustada ei saanud. Lärmi ei tohtinud teha, sest siis pidid liblikad ära ehmatama ja lendu tõusma. Koha peal me väga pikalt ei olnudki. Natukene istusime ja imetlesime ning siis hakkasime tagasi jalutama ja see oli kergelt öeldes põrgulikult väsitav. Tagasijõudes olime kõik nii tolmused, mustad, väsinud ja näljased. Kõigepealt toimus meil väikene kogunemine, kus giididele raha pidime andma 10 peesot ja räägiti muud tähtsat juttu kah, pärast seda sõna otseses mõttes jooksime söögikoha poole. Söök oli maitsev, kuid mitte midagi erakordset. Kodus söön vähemalt kahel päeval nädalas sama sööki ja isegi parema maitsega. Meie laudkond oli taaskord superlõbus ja naerust puudust ei tulnud. Mõne Lagunase vahetusõpilasega rääkisime kah, et kui vedanud meil just selle oma seltskonnaga on ja, et siia linnakesse on ikka nii suprinimesed kokku sattunud see aasta! :)) Kuigi üks tüdruk juba vahetas perekonda ja kohe vahetab teine kah. Eks siis veits vaiksemaks ja rahulikumaks muutub kahjuks:(

Sõime umbes tund aega, kuid pigem oli seegi üks naerupidu, naljategemine ja seltskonna nautimine. Koha peal enam aega suveniire osta ei jäänudki, seevastu läksime kiiresti bussi ja hakkasime Morelia, Michoacani osariigi pealinna poole sõitma. Teekond kujunes väga pikaks. 4 tundi või rohkem. Magada sai taaskord  paljuuu.
Umbes poole tee peal tegime ühes linnas peatuse. Nime tõepoolest ei mäleta, sest see oli midagi erakordselt keerulist. Lihtsalt väike peatuseke, et jalgu sirutada. Anti umbes pool tundi aega, enamik rahvast jäi bussi, kuni uni oli kõigil tõepoolest vist suur. Me läksime ostsime vett ja kõndisime mõnende vahetusõpilastega kohaliku kirikuni, tegime pilte ja jalutasime ringi. Hästi ilus vanaaegne linnake oli igatahes.

Kohale jõudes hakkasin bussis kilkeid kuulma "KFC, KFC, KFC, Omgggg KFC" Ühesõnaga käisime Kentucky Fried Chickensis õhtust söömas. Kanatiibasid sõime ja tõesti oli ülimaitsev, kuid ebareaalselt õline ja rasvane. Palju ei jaksand süüa. Sain sakslase Sarahi ja šveitslase Alinaga nii hea jutujärje peale ja vestlus kestis isegi bussis edasi ja edasii. Alina oli aastaalgus laagris mu toakaaslaseks kah, kuid varem nagu väga palju ei suhelnud, nüüd selle reisi ajal hakkasime ikka megahästi läbi saama. Sarahi ja enamus inimestega samad lood. Nagu reaalselt. Ma olen 2. päeva siin Lagunases ja juba igatsen seda rahvast pööraselt ning ei jõua järgmist reisi ära oodata, sest kui see juba nii vägev oli, siis mis see kaks nädalat Cancunis endast veel tõotaks...

Michoacani kesklinna sisse jõudes olid mul kogu aeg silmad nii suured peas, sest see linn nägi kergeltöeldes imeline välja. Nii koloniaalne, ajalooline ja superilus...lihtsalt sõnadest tuli puudu.

Hotelli jõudes oli kerge uni peal ning algne plaan oli midagi "vägevat" teha. Kuna aga kedagi eriti ringi ei liikunud, siis tekkis endalgi plaan magama ära minna. Siis aga hakkas rahvast toast sisse sadama ja päris lõbusaks läks ahhaha:D Alguses olid natuke aega Merka ja Šveitsi Noemi ka, kuid kuna nad päris kiireseti magama läksid, olime lõpuks vaid mina ja Elena (kellega me ühes toas olime!!!! Lihtsalt nii laheee, sest vähemalt sai end 100 protsenti vabalt tunda ja iga öö kuni magamajäämiseni igast salajutte rääkida heheh) ühesõnaga siis veel Elliott, Jakob, uus poiss Jarvis Kanadast, Valentin, Yannick ja Jonas Saksamaalt. Alguses lihtsalt jutustasime, kuulasime muusikat ja tantsisime, laulsime ja rääkisime kõige naljakamatest ja piinlikematest juhtumistest elus jne...Ühel hetkel otsustasin ma pesema minna, sest ma ei viitsind enam must ja rõve olla. Dušši all olles kuulsin uksele pidevat koputamist, kui välja läksin, olid poisid väikse mängu püsti pannud hahah:D Kõik oli õnneks kontrolli all ja midagi pöörast ei toimund ning nii naljakas oli  hahah:D Lihtsalt nagu misasja, kust sellised mõtted küll tulevad...Poisid olid veel päris kaua seal ja kui nad ära läksid, tuli välja, et Jakobi ja Vale tuba oli täpselt meie üleval ja rääkisime akende peal veitsa aega veel, magama saime kolm läbi veits...oh, kui mõnus ja väljapuhand oli hommikul olla. Kolmandal päeval toimus kõigepealt YFU orientatsioon ja seejärel suundusime kohvritega juba uusi paiku avastama :)

Mõned meist- vasakult alustades Salome ja Robin Belgiast, Jonas ja Sarah Saksamaalt, Tatiana Belgiast, Noemi Šveitsist, Seal taga Tai poiss Ratasat, siis Merka ja mina ning Ying Taist. All ühe vahetusõpilase Mehhiko vend ja paremalpool Hannes Rootsist.

Kirik selles linnas, kus pärast käisime

Nägu nii ergas peas yeii. Saksa vahetusõpilase Sabrinaga.

Vasakult Norrakas Gaute ja ta Mehhiko vend, YFU Mehhiko vabatahtlik Bryan(iseendale pani hüüdnimeks Guapo ehk nägus hahah), Šveitsi Alina, Elena, Dennis ja Magdalena Saksamaalt

Vasakul Gaute Norrast, Rasmus Rootsist, kollase jopega on Ville Soomest ja halli pusaga Hannes Rootsist. Naabrid põhimõtteliselt kõik juu

hahhaa mina, Niklas, Manon Prantsusmaalt, YFU ülimegalahetore vabatahtlik Luis, Jasmin ja Jakob! 

Alinaga

Pärast metsast väljajõudmist, kõik väsind

Armastan neid inimesi! Laguanse vahetusõpilased. Ma ei tea, kus Katinka sel ajal oli.

Meriiiiliiiinnnn!!!

Vaated olid kergeltöeldes hingematvad

Vasakult: Ville Soomest, Ying Taist, Mia Soomest, Jarvis Kanadast, seejärel Hannes Rootsist, Ratasat Taist ja Rasmus Rootsist.

Megapalju surnud liblikaid maas. Kui elus olid ja maas liigutasid, pidavat tähendama, et neil on külm.

Elliott

Saksa Venezuela päritolu vahetusõpilase Valentiniga. Üks lahedamaid kutteeee!

PARIM RAHVAS MAAILMAS, MA ÜTLEN NOH!!! <3

Näljased koos. Hhahaha olime ainult tüdrukutega laua taga. Ja siis Jonas Saksamaalt haha:D

Nii head ja täiega odavaad!

Hahah niimoodi me siis jutustasime. Vale ja Jake

Hiilisid oma tubadesse kuskilt välitrepi kaudu, mis oli ikka haigelt kitsas:D

Toa seisukord pärast seda, kui rahvas lahkus

Elliott- Jakob- Jarvis Kanadast- Valentin ja Jonas Saksamaalt ning Elena kah

YFU reisi 1. päev- Saabumine ja Six Flags Mexico

Olen nüüd YFU nädalaajaliselt reisilt tagasi Lagunasesse jõudnud ja ettejuhatavalt võin nii palju öelda, et kohe kindlasti oli see parim reis, kus kunagi käinud olen! Kõik kohad pakkusid minu jaoks midagi uut ja huvitavat, Michoacani ja Mexico osariigid on täielikult erinevad Oaxacast. Õhk jahedam, taimestik teine, palju kuuski, mände ja muid igihaljaid puid ja ohakalisi, mida siinpool üldse ei leidu. Veendusin taaskord selles, et Mehhiko on lihtsalt nii mitmekülgne ja imeline! Lisaks oli rahvas lihtsalt parim! Nii lahe on näha, kuidas kõik muutunud on, kuidas vaid mõned üksikud on tagasihoidlikuks jäänud ja teised samalajal on täiesti heasmõttes pöörasteks ja avatuteks muutunud. See YFU lennu seltskond siin Mehhikos on lihtsalt nii supeeeersupersuper! Täna oli esimene päev koolis ka ja juba igatsen seda rahvast, nii mega oliii!

2. Veebruari õhtul kaheksast võtsime Lagunase vahetusõpilastega bussi Mexico City poole. Kusagil poole seitsme ajal jõudsime kohale. Bussisõit kulges vägagi meeldivalt. Pool teed kedagi peale meie bussis polnud, jutustasime kõik juhi ja ta abilisega, tegime nalja ja küsisime küsimusi. Hiljem vaatasime filme, rääkisime maast ja ilmast, inimestest ja kõigest muust. Lõpuks sai natukene ikka magada kah, või isegi päris palju ja meeldiva unega. Pueblasse jõudes ärkasime taaskord kõik üles ja jutustasime kaks tundi Mexiconi välja, samal ajal aknast avanevaid vaateid imetledes- Kogu linn tuledes, majad mäenõlvadel, kõrghooned paistmas...kõik sätendas ja sillerdas ja oli nii ilus ju!

Terminali jõudes kõndisime turvaliste taksode parklasse ja jagunesime autodesse ära- kolm ühte ja kolm teise. Taksojuhtideks olid mingid noored kutid, kes linnas 100-ga sõitsid ja väikest race'i tegid, et kes kiiremini kohale jõuab. Vingerdasid sõiduridade vahel, teistest autodest mööda...Muusika mängis põhjas, me tantsisime mõlemas autos ja nautisime seda sõitu täiega, nii lõbus oli hahha, kuid siiski...turvaline takso?

Natukese aja pärast jõudsime lennujaama, kus teiste vahetusõpilastega kokku pidime saama. Esimesena nägime Elenat, keda polnudki juba päris kaua näind ja Alinat Šveitsist. Võtsime Starbucksist kohvi ja ühe Subway võiku kah, viisime üksteist vahepeal toimuvaga kurssi, sõime hommikust ja ootasime teisi vahetusõpilasi. Varsti hakkasid kõik jõudma- Palju palju kallisid ja põsemusisid, õnnehetki, et kõiki uuesti jälle näha saab...Juttu oli nii paljuuu!

Kui kõik kohal oli, viisime kotid bussi ning sõitsime Six Flagsi lõbustuspargi poole, olin seda juba nii kaua oodanud haha:D

Kohe hakkasime atraktsioonide poole jooksma seal. Kõigepealt läksime vabalangemisse. 50 meetrit vist oli. Järjekord oli pääääris pikk aga kõigis teistes "kõvadel" atraktsioonidel olid need ikka haigelt pikad, kui Ameerika mägedesse läksime, pidime pea 2 tundi ootama. Vabalanguse ajal röökisin nagu segane, sest vahepeal ei olnudki seda tooli jalgeall tunda ja lihtsalt nagu olekski vabalt langenud ja kukkunud, väike kõrguse hirm tekkis ka tipus, sest ikka väga väga kaugele oli kõike näha. Ameerika mägedes istusin Soomlase Miaga kõige ees... Juba toolis istudes käisid küll igasugused mõtted läbi, et miks ma siin olen ja miks ma vähemalt kusagil mujal istmel ei istu. Adrenaliin möllas ikka päris korralikult ja kui see asi lõpuks sõitma hakkas, siis kiirus oli meeletuuu! Igasugused pöörded ja keerud ja jõnksud, vahepeal olime pea alaspidi ja no see karjumine ja kisamine seal peal oli ikka nii-nii palju tugevam, kui vabalangemisel. Ikka väga hull aga nii lahheeee juu:P

Pärast seda kõndisime lihtsalt ringi, jutustasime vahetusõpilastega, tegime pilte ja käisime Johnny Rocketis burgereid söömas. Ei olnud kahjuks väga maitsev, hind seevastu ikka päris krõbe. Pärast seda oli meil umbes poolteist tundi veel aega, nautisime ja võtsime kõigest nii palju, kui võtta andis.

Six Flags on nagu HIIGLASLIK lõbustuspargi linn, kus on veel hästi hästi palju eraldi linnaosasid ja kõigis on oma teema. Tõsiselt suure asjaga on tegemist. On näiteks Hollywood ja Beverly Hills, Kauboide linn ja mis kõik veel. Lisaks on veemaailm, kus saab delfiinideshowsid asju näha ja muud jutud juurde. Igatahes mulle väga meeldis ja ei mäleta, millal enne seda viimati üldse lõbustuspargis käidud sai...Ikka väga ammu kuskil Tivolituuris. Seega ma olin ikka eriti excited kõige pärast haha:D Ainuke natuke paha asi oli see, et meil oli seal aega 5 tundi olla ja ootejärjekorrad olid meeletuuuud! Rahvast oli ikka haigelt palju + veel VIPid, kes mõnuga ette trügida tohtisid.

Kella viiest kogunesime ettenähtud kohta ning juba ilmnesid vahetusõpilastega mõned probleemid. Kolm kutti olid rahulikult lõbustuspargis micheladasid joomas käinud...Nii palju siis YFU reegli sellest punktist, kus öeldakse, et alkoholi ei tohi tarbida. Ja eriti YFU reisi päevasel ajal...no sorry aga how stupid can you be. 2 kutti said hoiatused, kolmandal alkoholilõhnasid küljes polnud, aga nende seisund oli ikka nii ilmselge, kui veel olla sai, natukene piinlik.

Ühesõnaga siis istusime bussi peale ja sõitsime hotelli. Esimesel päeval vaba aega ei saanud, et õhtul linna peale minna. Mexico City hotell asus ikka väga kesklinnas ja oli hästi hästi ilus! hotellist umbes 30 meetrit eemal tuli lihtsalt treppidest alla minna, et ühele väljakule jõuda. Siis uuesti ülesse ja üks suuuur šopingutänav läbida ja Voilá! Vasakulpool kätt võis näha Mehhiko iseseisvuse sammast, seda kuulsat inglit. Lisaks nii palju kõrghooneid, igasugused kaubanduskeskused, poekesed-baarid-ärihooned ja mis kõik. Aga nagu ma ütlesin, esimesel päeval sinna veel ei jõudnud.

Õhtust läksime kõik vahetusõpilased koos sööma. Jutustasime ja vaatasime Superbowli. Mul eriti isu polnud, kuna gripp oli kallal, nina vesine peas ja silmad purskasid tuld välja. Hotelli tagasijõudes küsisin vabatahtlikute käest rohtu ja läksin kohe magama ära. Aga õnneks hiljem kuulsin, et ka keegi teine polnud midagi põnevat teinud ja enamvähem kõik olid kohe vooditesse ära läinud, et uueks päevaks välja puhata, sest siis ootas juba ees uus osariik ja uued paigad.

KOHAL!

Õhtusöök

Soomlane Mia-mina-Elena

Vasakult paremale: sakslane Valentin, Jasmin, Niklas, taanlane Line

Hiinakas mm

Üks halvemaid burkse, mida kunagi söönud olen

Jas!

Õhtusöögil. Katinka, mina, Noemi Šveitsist, Merka, taga seal Magdalena Saksamaalt ja Elena

Mia Soomest, Alina Šveitsist, Elena Saksamaalt, kaks eestlast kah ehk siis mina ja Merka

Ying Taist. Tema on täielik näide sellest, kui palju inimene vahetusaasta jooksul muutuda võib. Aastaalguse laagrist mäletan teda, kui ülitagasihoidlikku ja kogu aeg kodu igatsevat tüdrukut, aga nüüd on ta nii locaaaaa ja täiega täiega lõbus ja seltskondlik :)

Niklas ja Vale

lemmikatraktsioon

Vasakult: mina, Katinka ja Elena Saksamaalt, Line Taanist, Jasmin ja Valentin Saksamaalt, Tatiana Belgiast, Joonas taaskord Saksamaalt ja Inger Norrast

See meeldis ka väga

Õunad erinevate ümbriste ja glasuuride-asjadega

Hommik, kui lennujaama jõudsime

Esimene magamistuba...tegelt oli paljupalju suurem