Kertu Mehhikos: YFU reisi 2. päev- Mariposas Monarcas

Teisel päeval oli äratus varajane, nagu ka kõigil järmistel päevadel. Kella poole kaheksaks pidime pakitud kohvritega all fuajees olema, et need bussi peale panna ning ise seejärel hommikust sööma minna.

Uni oli suur. Söök oli päris hea ja valik suur. Muna- ja oapudrust erinevate ülimaitsvate saiakeste ja puuviljadeni välja. Kui ma õigesti mäletan, siis pool üheksa läksime bussi peale, et suunduda Michoacani osariiki ühte väikesesse külakesse monarhiliblikaid vaatama.

Sõit kestis üle kolme tunni ning vähemalt sai natukene rohkem välja puhatud. Alguses küll kõik jutustasime paljupalju ja muljetasime kõigest, kuid lõpuks valitses bussis lihtsalt täielik haudvaikus, kuna kõik olid nii väsinud.

Kohale jõudes ja bussist välja astudes oli üllatus päris suur- Õhutemperatuurid olid nii madalad! Täpselt küll seisusid ei tea, aga kampsuni ja salliga oli päris kõle ja nii mõnedki olid end talvejopedega varustanud. Järjekordne tõestus sellest, kui suur ja piirkonniti erinev see Mehhiko on.

Seejärel toimus väikene kogunemine ning juba hakkasimegi jalutama metsa poole. Jalutuskäik kujunes väga väga väga pikaks, ainult kõndisime ja kõndisime, nälg jõudis kah peale tulla ja mis kõik. Siiski hoidis seltskond tuju üleval ja muidu oli väga lahe ja üldse midagi viga polnud, siis tagasi kõndides ja ikka ja jälle nendest mäenõlvadest tõustes ja laskudes olime ikka täitsa läbi ja enam üldse ei jõudnud...Mõtlesin, et mis siis veel küll saab, kui me teisel päeval vulkaani juurde läheme, sest olin juba kunagi varem ühe Mehhikos käinud Eesti tüdruku blogist lugenud, et isegi poisid olid öelnud, et see oli olnud üks füüsiliselt raskemaid katsumusi nende eludes. Ok, selle vulkaani juurde me veel jõuame mõnes järgmises postituses...Ühesõnaga minujaoks oli see juba väga suur füüsiline koormus. Sellegipoolest oli mets väga väga ilus, igal pool olid mäed ja tegime paar peatust ka, et me ikka natukene hinge tõmmata, korralikult loodust imetleda ja pilte teha saaksime. Loodus tõepoolest oli imeline! Meenutas Põhja-Euroopat ja rootslane Jakobki ütles, et tunneb end nagu kodus. Mõnel inimesel olid natukene sandimad seisud kah, sest olime ookeanipinnast ju nii kõrgel, kellel pea valutas ja käis ringi, teistel jooksis ninast verd aga noh midagi hullu polnud õnneks.

Kunagi palju hiljem jõudsime lõpuks metsani, kus liblikad olid. See koht on siis Mehhikos selline, kuhu kõik Kanada ja USA monarhiliblikad kohale lendavad talvituma. Nad läbivad üle 4500 kilomeetri ja peatuvad vist üle 58,000 hektarilisel maa-alal, kui see number mulle õigesti meelde jäi. Aga tõesti- liblikaid võis näha IGAL pool ja neid oli nii nii meeletult palju. Lendasid õhus, istusid puuokstel, olid meeletutes kogustes maas surnud... Neid oli väga väga väga palju. Tegime seal jälle hästi palju pilte, kuigi ma enda kaameraga eriti hästi seal midagi jäädvustada ei saanud. Lärmi ei tohtinud teha, sest siis pidid liblikad ära ehmatama ja lendu tõusma. Koha peal me väga pikalt ei olnudki. Natukene istusime ja imetlesime ning siis hakkasime tagasi jalutama ja see oli kergelt öeldes põrgulikult väsitav. Tagasijõudes olime kõik nii tolmused, mustad, väsinud ja näljased. Kõigepealt toimus meil väikene kogunemine, kus giididele raha pidime andma 10 peesot ja räägiti muud tähtsat juttu kah, pärast seda sõna otseses mõttes jooksime söögikoha poole. Söök oli maitsev, kuid mitte midagi erakordset. Kodus söön vähemalt kahel päeval nädalas sama sööki ja isegi parema maitsega. Meie laudkond oli taaskord superlõbus ja naerust puudust ei tulnud. Mõne Lagunase vahetusõpilasega rääkisime kah, et kui vedanud meil just selle oma seltskonnaga on ja, et siia linnakesse on ikka nii suprinimesed kokku sattunud see aasta! :)) Kuigi üks tüdruk juba vahetas perekonda ja kohe vahetab teine kah. Eks siis veits vaiksemaks ja rahulikumaks muutub kahjuks:(

Sõime umbes tund aega, kuid pigem oli seegi üks naerupidu, naljategemine ja seltskonna nautimine. Koha peal enam aega suveniire osta ei jäänudki, seevastu läksime kiiresti bussi ja hakkasime Morelia, Michoacani osariigi pealinna poole sõitma. Teekond kujunes väga pikaks. 4 tundi või rohkem. Magada sai taaskord paljuuu.
Umbes poole tee peal tegime ühes linnas peatuse. Nime tõepoolest ei mäleta, sest see oli midagi erakordselt keerulist. Lihtsalt väike peatuseke, et jalgu sirutada. Anti umbes pool tundi aega, enamik rahvast jäi bussi, kuni uni oli kõigil tõepoolest vist suur. Me läksime ostsime vett ja kõndisime mõnende vahetusõpilastega kohaliku kirikuni, tegime pilte ja jalutasime ringi. Hästi ilus vanaaegne linnake oli igatahes.

Kohale jõudes hakkasin bussis kilkeid kuulma "KFC, KFC, KFC, Omgggg KFC" Ühesõnaga käisime Kentucky Fried Chickensis õhtust söömas. Kanatiibasid sõime ja tõesti oli ülimaitsev, kuid ebareaalselt õline ja rasvane. Palju ei jaksand süüa. Sain sakslase Sarahi ja šveitslase Alinaga nii hea jutujärje peale ja vestlus kestis isegi bussis edasi ja edasii. Alina oli aastaalgus laagris mu toakaaslaseks kah, kuid varem nagu väga palju ei suhelnud, nüüd selle reisi ajal hakkasime ikka megahästi läbi saama. Sarahi ja enamus inimestega samad lood. Nagu reaalselt. Ma olen 2. päeva siin Lagunases ja juba igatsen seda rahvast pööraselt ning ei jõua järgmist reisi ära oodata, sest kui see juba nii vägev oli, siis mis see kaks nädalat Cancunis endast veel tõotaks...

Michoacani kesklinna sisse jõudes olid mul kogu aeg silmad nii suured peas, sest see linn nägi kergeltöeldes imeline välja. Nii koloniaalne, ajalooline ja superilus...lihtsalt sõnadest tuli puudu.

Hotelli jõudes oli kerge uni peal ning algne plaan oli midagi "vägevat" teha. Kuna aga kedagi eriti ringi ei liikunud, siis tekkis endalgi plaan magama ära minna. Siis aga hakkas rahvast toast sisse sadama ja päris lõbusaks läks ahhaha:D Alguses olid natuke aega Merka ja Šveitsi Noemi ka, kuid kuna nad päris kiireseti magama läksid, olime lõpuks vaid mina ja Elena (kellega me ühes toas olime!!!! Lihtsalt nii laheee, sest vähemalt sai end 100 protsenti vabalt tunda ja iga öö kuni magamajäämiseni igast salajutte rääkida heheh) ühesõnaga siis veel Elliott, Jakob, uus poiss Jarvis Kanadast, Valentin, Yannick ja Jonas Saksamaalt. Alguses lihtsalt jutustasime, kuulasime muusikat ja tantsisime, laulsime ja rääkisime kõige naljakamatest ja piinlikematest juhtumistest elus jne...Ühel hetkel otsustasin ma pesema minna, sest ma ei viitsind enam must ja rõve olla. Dušši all olles kuulsin uksele pidevat koputamist, kui välja läksin, olid poisid väikse mängu püsti pannud hahah:D Kõik oli õnneks kontrolli all ja midagi pöörast ei toimund ning nii naljakas oli hahah:D Lihtsalt nagu misasja, kust sellised mõtted küll tulevad...Poisid olid veel päris kaua seal ja kui nad ära läksid, tuli välja, et Jakobi ja Vale tuba oli täpselt meie üleval ja rääkisime akende peal veitsa aega veel, magama saime kolm läbi veits...oh, kui mõnus ja väljapuhand oli hommikul olla. Kolmandal päeval toimus kõigepealt YFU orientatsioon ja seejärel suundusime kohvritega juba uusi paiku avastama :)

Mõned meist- vasakult alustades Salome ja Robin Belgiast, Jonas ja Sarah Saksamaalt, Tatiana Belgiast, Noemi Šveitsist, Seal taga Tai poiss Ratasat, siis Merka ja mina ning Ying Taist. All ühe vahetusõpilase Mehhiko vend ja paremalpool Hannes Rootsist.

Kirik selles linnas, kus pärast käisime

Nägu nii ergas peas yeii. Saksa vahetusõpilase Sabrinaga.

Vasakult Norrakas Gaute ja ta Mehhiko vend, YFU Mehhiko vabatahtlik Bryan(iseendale pani hüüdnimeks Guapo ehk nägus hahah), Šveitsi Alina, Elena, Dennis ja Magdalena Saksamaalt