Minu esimesed päevad Mehhikos

Tsau!! Pühapäeva hommikul kaheksa paiku jõudsime Lagunasesse. Bussisõit oli pikk, kokku umbes 13 tundi. Istusin rootslase Jakobi kõrval ja mu meelest läks tee päris kiiresti. Väljas oli päris tormine ilm ka, kõva äike ja paduvihm. Sõit oli ka seetõttu pikem, et paar päeva varem oli selles piirkonnas tugev torm olnud ja üks sild olla kokku varisenud. Igatahes mul eriti närvi sees polnud, kui Lagunasesse lõpuks jõudsime.

Pere oli mul plakatitega vastas, mis oli väga armas. Siis võtsime mu rasked pagasid ja läksime koju. Seal oli muidugi kohe palju palju sugulasi kohal. Pole siiamaani aru saanud, kes kõik seal majas elavad siis. Ikka väga palju inimesi vist. Lisaks sellele on kogu aeg maja külalisi täis.

Muidu on kõik väga hästi. Pere on väga sõbralik, kuigi suhtlemisega on hetkel selles suhtes raske, et ei mõista perega üksteist veel väga hästi, sest ma ei räägi hispaania keelt ju veel ning peres räägib ainult mul üks prima natukene inglise keelt, kuid ta on ka iga päev kuskil teises linnas ülikoolis ja tuleb alles hilja õhtul. Aga noh, vähemalt esimese päevaga võrreldes räägin ma rohkem ning kuidagi saan ikka seletatud, mida ma tahan ning ka küsimustele saan vastatud. Mul on hetkel kokku 3 raamatut, kust keelt üritan õppida. Üks on see TEA Eesti-Hispaania-Eesti sõna- ja verbide pööramise raamat, siis üks Inglise-Hispaania sõna- ja fraaside raamat ning lisaks veel mu väikeste õdede inglise keele õpik, kus on selline baassõnavara ja lihtsad laused koos selgitavate piltidega.

Mu õed ka küsisid hostemalt nii siiraste ja murelike nägudega ükspäev, et miks ma keelt ei räägi.. Peab ikka kiiresti ära õppima, pole seal midagi.

Kodu ise on suhteliselt tagasihoidlik. Alumisel korrusel on elutuba, sööginurgake ja köök, ülemisel korrusel WC-vannituba ja kolm magamistuba. Internetti pole. Korraks mõtlesin  netipulga ostmise peale, aga ikkagi ei tee seda, sest siis veedaksin liiga palju aega oma Eesti inimestega suheldes. Eks saan internetikohvikutes ka käia, kui vajadus peaks tekkima. Ja blogi hakkan ilmselt kirjutama nii, et teen postituse kõigepealt Wordis valmis ja kunagi hiljem avaldan siin.

Aa. Mul on oma tuba ka. Ühte akent võin päeval lahti hoida, kuid ööseks pean kinni panema, et moskiitod sisse ei lendaks. Teist akent ei lubanud mul hostema üldse lahti teha, kuna siis pidavat maod tuppa roomama. Meeldiv :D

Maja asub muidu Lagunase kesklinnas. Aknast paistab park ja poed, basseinid ja kõik asjad on lähedal. Linnas on ikka väga head sportimisvõimalused, basseinid, jõusaal, zumba, tennis, pesapall, korvpall, jalgpall, mis iganes muu pall...kõik on tasuta, lihtsalt mine kohale ja tee kaasa. Söögikohtasid ja poekesi on ka päris palju. Linn mulle väga meeldib. Kõik on nii roheline ja igal pool paistavad mäed, nii päevad kui ka ööd on nii soojad!

Esimesel päeval, kui Lagunasesse jõudsime oli meil ka teiste siin olevate vahetusõpilaste ja nende peredega väike kokkusaamine kohalikus restoranis. Teisel päeval õppisin pool päeva keelt, õhtul oli Katinka sünnipäev olnud, aga ma ei teadnud sellest midagi. Käisime hoopis pere, tädide-onude ja nõbudega teises linnas fiestal.

Läksime sinna nii, et meid oli viiekohalises taksos üheksa. Mehhikos selle koha pealt reegleid pole, autosse läheb nii palju inimesi, kui mahub. Turvavöid samuti ei kasutata. Aaa, ja rollerite ja mootorrataste koha pealt- kiivreid ei kanta. Olen nädal aega Mehhikos olnud ja olen ehk seitset kiivrit näinud, rohkem kindlasti mitte. Ja see on päris tavaline vaatepilt, kui näed ühel Hiina rolleril istumas ema ja isa koos nende kolme väikese lapsega. Kellegil kiivreid pole, kõik ripuvad igalt poolt üle. Ja neli täiskasvanut ühel rolleril või mootorrattal on samuti üsnagi tuttav vaatepilt.

Teisipäeval tulid meile külla mu tädi Isabel, kes on ka YFU Mehhikos vabatahtlik ja vahetusnõbu Elena Saksamaalt. See päev oli päris tegus. Sõime  ja jutustasime, hiljem tuli USA vahetusõpilane Elliot oma vennaga külla. Õppisime sõnu, tegime nalja ja siis läksime kõik koos oma mõnede nõbudega välja. Ronisime ühe mäe tippu, kust tervet Lagunast nägime. Vaated olid päris vägevad. Siis läksime varsti koju tagasi, vahetasime riided ning läksime basseini ujuma. Seal nägime ka teisi Lagunase vahetusõpilasi ja mõndade õdesid-vendi ka ning oli väga meeldiv. Siis olime veel veel linna peal ning läksime koju. Hiljem veel käisime jalgpalli mängimas. Õhtul käisime Elenaga passidest ja viisapaberitest koopiaid tegemas, mulle plätusid ostmas ja mida kõike veel. 11 paiku sõitsime taaskord taksoga Mattias Romerosse ning sealt läksime bussiga Oaxacasse. Sõit kestis umbes 5 tundi ja noo see ikka venis megalt. Väga ebamugav oli. Vahepeal käis mingi sõjaväe mundris mees bussis turvakontrolli ka tegemas.

Hetkel oleme siis osariigi pealinnas Oaxacas oma järjekordsetel sugulastel külas. Koos vahetuspere ja tädi perega. Eile käisime Elena, Edgari, Sergio, Armando, Laura ja Harumyga Oaxaca Sokalos. Väga mega ilus oli seal. Katedraal oli vau-vau, mulle väga meeldisid sealsed tänavad ka. Oaxaca äärelinnad on sellised suht räpased ja prügised, kuid kesklinn mulle väga meeldib. Väga ajalooline ja mehhikopärane. Ostsime Elenaga omale uued hispaania keele õpikud ka ja kaustikud, kuhu uut sõnavara hakkame kirjutama. Ma teen ka nii, et igapäev kirjutan päevikut hispaania keeles, et veits harjutada. Sellised lühikesed tekstid lihtsalt, et mis teen, mis mõtlen. Õhtul käisime kõik koos kinos. Lapsed ja emad-vanaema läskid Batmani vaatama, me valisime "Chernobyl Diaries'i". Suht hea oli, selliseid ehmatamise kohti oli nii palju ja mu nõbu Edgar kogu aeg naeris mu üle seepärast. Kino ja üldse see kompleks seal oli väga euroopapärane. Kojujõudes olin nii mega väsind. Üldse, ma olen siin igapäev kella kaheksaks-üheksaks jumala kustunud. Ei tea, kas see tuleb ajavahest või tegusatest päevadest. Väsimus pidavat ka üks kultuurišoki sümptomeist olema, kuid seda mul kindlasti veel pole. Vähemalt negatiivsel kujul mitte. Kõik on nii vägev! :)

Täna veetsime jälle päeva Oaxaca kesklinnas. Käisime ringi ja turu peal ka. Megaägedaid asju nägime. Ostsin omale Mehhiko kõrvarõngad ka, kuna esiteks need olid nii ilusad ja väga odavad ka võrreldes nende tavapäraste hindadega. Rohkem sel kuul väga rahaga priisata ei taha, ei taha kuu lõpuks päris nulli ka jääda. Võiks midagi säästa ja koguda ka ikka.

Söömas käisime ka. Koht oli väga naljakas- mingi sisehall, igal pool lihakäntsakad rippumas, liha ja tšillikaunad ja muud asjad pannidel küpsemas, rahvast väga palju palju, müügimehi palju, kõike palju. See pidavat Mehhikole väga tüüpiline olema ja toit mulle vähemalt maitses. Sõime tortillasid jälle igasuguse hea kraamiga. Väga maitsev oli. Seejärel läksime tagasi Sokalosse. Saime Edgariga kokku ning lihtsalt istusime ja vaatasime seal ringi. Nägin kahte klouni suurele rahvamassile esinemas. Tegin pilti. Kloun nägi. Edasi tuli see, et ta kutsus mu sinna ma ei tea, mitme tuhande inimese ette ning küsis küsimusi, et kust pärit olen, kas räägin hästi hispaania keelt ja mida iganes veel. Edasi järgnesid sellised mõttetud naljad, et ta nimi on William Levy ja mis iganes. Ma ei mäleta, mis vastuse ma sellele lausele andsin, kuid inimesed said kõvasti naerda. Siis tegi ta veel seal mingeid nalju, mis kõigile peale läksid ja millest ma aru ei saanud, eks. Aga minu kohta polnud midagi halba vähemalt olnud:D 

Millalgil võtsime taaskord takso ja sõitsime nõbu Alexile külla. Väga äge kodu oli tal. Valged suurtest läikivatest plaatidest põrandad, tume mööbel, punased vaibad, küünlad, mingid maiade kujud, buddha kuju, veel igasuguseid erinevaid nipsasjakesi...äge raamaturiiul. Mulle hullult meeldis. Sõime pizzat ja vaatasime seebikaid. Siin elavad isegi paljud kutid seebikatele kaasa, nagu olen aru saanud. Ja kui ma ükspäev oma hostemale ja Lizile ütlesin, et muidugi tean ma William Levyt või Maite Perronit ning, et Eestis ka seebikaid näidatakse, olid näoilmed suht priceless.

Koju jõudes hakkasime suht varsti Elena, Harumy ja Lauraga "The Notebooki" vaatama. Hispaaniakeelne oli aga sain päris paljust siiski aru ja kindlasti aitas ka see kaasa, et varem näinud olin. Väga kurb film.

Nüüd on kell väga palju, lähen ruttu magama. Homne päev tuleb sweet!

Pilte on nüüd väga palju ja ilmselt laevad need väga aeglaselt aga ma ei suutnud valida. 

Kookose jääjook. Ülimaitsev.

Abuela, mama y Alexa

Vägev pood

Con mi hermana Lupita

Õun tšilli ja laimi glasuuriga. Muy pica

Sellised autod on igal pool

Mu õed

Elena-mina-tia Isabel-Lupita-abueala-prima Harumy-prima Laura-primo Armando-primo Sergio-Alexa

Mehhiko šokolaadi valmistamine

OLEN KOHAL!

Nii, järgneva teksti kirjutasin paar päeva tagasi Mexico City lennujaamas, nüüd olen juba oma linnas ja mulle väga väga väga meeldib siin. Kodus interneti pole ja seetõttu kirjutan järgmise postituse oma esimestest muljetest linnast ja perekonnast millalgil hiljem... 
Olen väga väga õnnelikult Mehhikos kohal. Emotsioonid on väga väga laes, olen hetkel kõigest nii vaimustuses- YFU Mehhiko vabatahtlikud on nii ägedad, teised vahetusõpilased on megatoredad, väljas on nii roheline, soe, mägine ja ilus. Toidud on ka väga head.
Internetis pole nüüd paar päeva käinud, kuid nüüd on see võimalus, sest oleme hetkel Oaxacasse minevate vahetusõpilastega Mexico Citys ning ootame bussi, milleni on veel kolm ja pool tundi aega jäänud. Seejärel vähemalt 12 tunnine teekond Lagunasesse:) Teen nüüd kokkuvõtva postituse paarist eelmisest päevast, kuid kvaliteetset kirjutist ei tasu siit oodata kuna tahan lihtsalt oma emotsioonid ja kogetud asjad kirja panna, sest kes teab, millal jälle internetti saan.
7. augustil hakkasime Raplast kolme paiku sõitma ja sadamasse jõudsime juba enne nelja vist. Kodus muidugi hakkasin täiega nutma ja nutsin peaaegu Tallinnani välja. Pisarad lihtsalt voolasid, väga imelik. Sadamas saime Merilini ja YFU vabatahlikuga kokku, kes meile mõned asjad veel üle rääkis ja meid laevale saatis. Kuuest hakkasime Helsinki poole sõitma. Pärast 40 minutit sõitu tulime Tallinnasse tagasi kuna ühel reisijal läks kiirabi vaja ning pärast natukest aega ootamist hakkasime uuesti Soome poole liikuma. Sadamast võtsime takso ning sõitsime hotelli. Takso oli megakallis. YFU oli selleks vajaliku raha kaasa pannud, kuid Merilin pidi 15 eurot ise juurde maksma, sest mul sularaha polnud. Leidsime Helsinki kalleima transpordi vist.
Hotell ise oli väga mõnus, toas oli kõik vajalik olemas, kohvi ja teed sai tasuta, millestki puudust ei tulnud. Poole ööni olime üleval, hommikul ärkasime viiest ning kuueks läksime lennujaama. Kõik läks vägagi sujuvalt. Londonisse jõudes oli mul natukene kahtlus, et asi kisub keeruliseks, sest suudan tavaliselt alati mingeid segadusi tekitada ja ka kõige lihtsamast asjast mingi jama korraldada aga ma ikka väga imestusin- kõik oli nii puust ja punaseks ette tehtud, et saime väga täiuslikult hakkama. Mexico Citysse sõitsime 10,5 tundi, magada ma ei saanud. Vaatasin uuesti "The Lucky One'i" ära, siis veel "New Girly" ja "The Big Bang Theory't". Ikka väga venis see sõit. Vahel raputas ka aga muidu polnud hullu midagi.
Mexico Citysse jõudes läks samuti kõik väga sujuvalt, oma migratsioonipaberid näitasime ette ja kohvrid saime kätte, mingeid probleeme ei tekkinud. Väljas saime pärast veidikest seiklemist YFU Mehhiko vabatahtlikega kokku ning läksime ka teisi vahetusõpilasi ootama. Esimene "Kertu, you look like a Mexican singer" oli samuti eriti kiire tulema. Sedasi arvas siis Paulo, üks YFU Mehhiko volunteeridest.
Kaks tundi ootasime lennujaamas, siis läksime bussile ja uuesti kaks tundi sõitu hotelli, mis asus Cuautlas. Seal oli just samal päeval torm olnud ja seega polnud järgmise päeva lõunani elektrit, kuid saime hakkama.
Koht ise oli muidu väga väga ilus. Palmid, bassein, igal pool rohelus ja eemal paistmas mäed. Söökide poolest nii palju, et mõned asjad on siin väga veidrad aga paljud asjad on ikka ülihead. Algul tundus kõik väga vürtsikas, kuid kui eile sõin tacosid ilma chillita, tundus asi juba liiga mage. Magustoidud on siin ka superhead.
Igatahes see laager oli siis põhimõtteliselt nagu ELOgi, ainult, et riigipõhisem. Räägiti Mehhikost, siinsetest tavadest, reeglitest, kommetest jne. Palju oli ka rühmatöid ja muid asju. Teisel päeval käisime Cuautla kesklinnas. Meile anti kätte erinevad ülesanded, mida rühmaga läbi viima pidime. Näteks pidime inimeste käest küsima praeguse presidendi nime ja ostma poest ühe asja, mida oleme varem näinud ja kolm etteantud asja. Sakslane Valentin ostis meile ka megahead puuvilja tunat. Esimest korda elus kuulsin sellest ja see on päriselt väga väga väga hea. Hiljem pidime oma linnaskäigust väikese esitluse tegema.
Lisaks sellele pidime kõik ka enda riigist presentatsiooni koostama. Kui ausalt välja rääkida, siis mõni neist oli minu meelest nii igav, asi läks väga pikale ka ja uni jõudis peale tulla. Norra oma mulle seevastu meeldis. Mõni veel. Tundus, et ka meie oma läks enamusele peale. Kõigepealt tegime Merkaga plakati mõnedest Eestit puudutavatest faktidest ja kasulikest fraasidest, siis näitasime youtubeist seda kuulsat videopresentatsiooni Eesti kohta, mida te kõik kindlasti näinud olete ning lõpuks tantsisime Kaerajaani......nojah eks :D YFU Mehhiko vabatahtlikud, Bryan ja Ian käisid väga peale ja tahtsid, et me seda teeksime ja mis meil siis ikka üle jäi. Lasime Ianil filmida ka, sest ega enam sellist asja ei näe, et ma 40 ja rohkemagi inimese ees Kaerajaani tantsiks. Kunagi postitan selle siia ka, ma luban. Aga ei, lõpus saime päris suure aplausi ja mis seal ikka.
Kui presentatsioonid läbi said, läskime välja Pinatat puruks taguma. Pinata on siis traditsiooniline Mehhiko mäng, kus kommidega täidetud ja ära kaunistatud kujuke riputatakse üles, inimesel seotakse silmad kinni, antakse toigas kätte ning ta peab selle puruks lööma. Samal ajal kõik pealtvaatajad laulavad taustaks laulu. Kui kuju puruks läheb, jooksevad kõik kommidele järgi.
Pärast seda algas disko. Vahelduseks Kaerajaanile saime ka näidata, et meil ikka Meriliniga puusad ka liiguvad. Vahepeal lasti ka Eestis tuntud laule kuid enamik ajast kõlasid ikka Mehhiko rütmid. Vahepeal oli paaristants, siis pidin veel ka kõigi ees soolot tantsima ja õhtu lõppes sellega, et õppisime ära samba ja ka mõne teise tantsu sammud, mille nime enam ei mäleta. Ja latiinokutiga sain juba oma teisel Mehhiko päeval tantsida, niiet mida hing veel ihkab. Vääääga väga lõbus õhtu oli ja päriselt, Mehhiko kutid tantsivad lihtsalt nii mega hästi.
Kui pidu otsa sai, käisime veel mõne inimesega basseinis end jahutamas ning pärast seda läksime magama ära.
Täna räägiti meile veel YFU reeglid üle ja anti muud informatsiooni ja nõuandeid, kuidas Mehhikos ehk kergemini hakkama saada. Saime ka YFU vahetusõpilase kaardid endale, mida edaspidi reisidel näitama peame, et odavamalt või tasuta saaks. Ja reisidest ma hetkel pikemalt rääkima ei hakka, kuid jaanuaris on tulemas midagi eriti head...
3 tundi veel aega ja siis juba bussile. Hommikul kohtume vahetusperedega. Minuga samasse linna tuleb veel 6 vahetusõpilast...what can I say. Väga ei meeldi, et meid nii palju samas pisikeses linnas olema saab aga vähemalt on nad enamjaolt toredad inimesed. Kolm sakslast, üks Rootsi poiss, üks USA poiss ja üks tüdruk Soomest. Eks näis, ei mõtle ette ja vaatab, mis saab. Vägev saab olema nii või teisiti.
Praegu võin nii palju öelda, et need teised vahetusõpilased, kes samuti Lagunases on, on väga väga ägedad inimesed!!! 
Pikemalt kirjutan kõigest mõni päev hiljem...Internetikohvikus maksab tund aega internetti 25 pesot.

Pinata

Tuna

Sokalo de Cuautlo

Meie emotsioonid, kui kuulsime sellest, mis meid jaanuaris ees ootab... as excited as I can be.

ELO ja viisa tegemine

Eelorientatsioon ehk ELO on vahetusõpilasi ettevalmistav kolmepäevane üritus, mis toimus sel aastal Kurtna peo-ja puhkekeskuses 8.- 10. juulil. Mu sellekohane postitus ilmub väga hilja, kuid käisin vahepeal Soomes tööl ning seal polnud erilist võimalust internetti kasutada. Sellegipoolest tahan, et mu blogis sellest suurepärasest üritusest mõned reakesed kirjas oleksid, et mu sõbrad-tuttavad-blogi lugejad või ka tulevased vahetusõpilased saaksid aimu, mida ELO endast kujutab.

Eelorientatsioon kestis siis kolm päeva, nagu juba varem mainisin. See oli meeletult äge üritus, täis naeru, suurepärast seltskonda ja uusi tutvusi. Workshoppides sai tähelepanelikult üle kuulatud kõik jutt, mida me ka varem kuulnud olime, ning samas kuulsin väga palju uut ja olulist. Workshopid olid järgmised: Motivatsioon ja ootused, Kultuur, Vahetuskogemus, Kommunikatsioon, Hirmud, Probleemide lahendamine, Reeglid, Probleemide lahendamine II (Case'id), Piirid, Simulatsioon, Reisikorraldus, Kindlustus, Vabatahtlikkus. Lisaks oli meil iga päev ka Kodugrupp, kus jagasime muljeid päeval toimunu kohta.

Õhtuti toimusid tutvumismängud ja tavaliselt ma selliste asjade fänn just pole, kuid YFU mängud on nii awesomeid. Big Fat Pony, Pikachu, toolimäng, siis see Ismaeli mäng ja mündimäng, turkey-turkey ja mis kõik veel eks. Väga väga äge ja niii naljakas! Hommikused äratused olid ka muidugi parimad. Esimesel päeval olime tublid ja ärkasime juba toakaaslastega varem ülesse, kuid siiski see Happy Tree Friendsi tunnusmeloodia on lihtsalt väga haige muusika hommikuäratuseks. Seda vist siiski heas mõttes:D Ja need vabatahtlike karjumised, et meid üles ajada...oh jah:D Ja noh see hommikuvõimlemine ELOl on ka miski, mida naljalt mujal ei kohta. Teise päeva õhtul toimus meelelahutusprogramm, kus meid jagati kuuestesse rühmadesse ning saime riigi, mille teemalise telenovela tunni aja jooksul valmis pidime tegema ning hiljem esitama. Meie saime USA ning rühmasisene töö ei sujunud just kõige paremini:D Siiski viimase 10-15 minutiga mõtlesime etenduse valmis ning saime selle ilusti esitatud. Olid ette antud ka laused, mida kasutama pidime. "Oliver, miks alati sina?", "Pink fluffy unicorns dancing on rainbow", "Skandaal!", "Keeruta, palju keerutad, perse jääb ikka tahapoole". Seal sai ka ikka nalja pääääris korralikult. Vahepeale tegid YFU vabatahtlikud ka "reklaame"...hahahaa:D

Muidugi sai ka väga korralikult ja hästi süüa ning nii nii lahe oli näha kõiki neid 60 inimest, kes kõik samuti vahetusaastale lähevad või nüüdseks juba on läinud. Sealne rahvas oli üliülitore, vabatahtlikud olid samuti lihtsalt nii mega ägedad ning ehk olen isegi pärast vahetusaastat veidikenegi rohkem nendemoodi. Lisaks olen ma vähemalt hetkel kindel, et kui mu aasta Mehhikos läbi saab, hakkan ka ise YFU vabatahtlikuks.

Viisat pidin tegema Soomes, kuna Mehhiko saatkonda meil siin pole. Ööbisin ööl enne viisa tegemist Helsingis ning hommikul jõudsin saatkonda täpselt kell 11. Veidi rohkem, kui tund aega pidin ootama, et oma andmed ja sõrmejäljed anda ning pilt teha. Vahepeal teatati nii mulle kui ka kahele teisele viisa taotlejale halvad uudised. Nimelt oli süsteemis tõrge ning polnud enam võimalik Mehhiko poolset kinnitust saada, et viisa passi trükkida ning see väljastada. Probleem oli ülemaailmne ning lisaks kõigele polnud võimalik Mehhikost saada kätte inimest, kes selle tõrke oleks parandada saanud, kuna seal on aeg 8 tundi aeg taga. Okei. Öeldi, et loodetavasti saame viisad kätte järgmisel päeval. Mul olid aga laevapiletid samaks päevaks broneeritud, Helsingisse ma ka enam paigale poleks saanud jääda ning laevale poleks ilma passita pääsenud. Lisaks ei tahtnud ma ka enam teist korda hakata Helsingisse minema, et raha kuskiltki otsast veidike säästa. Kaalusin erinevaid variante ning paar võimalikku lahendust olid juba lõpuks olemaski. Viimaks tuli aga see naine, kes mu viisaasju seal ajas ning kilkas naerusuil, et kõik on lahendatud ja, et viisa saab ikkagi samal päeval kätte. Oh jumal, mul oli selline pingelangus, et ise ka ei usu:D Ühtlasi tegi see Mehhiko viisa nägemine passis tuju nii rõõmsaks ja lisas väga palju kindlustunnet seoses vahetusaastale minekuga juurde:). Kokku läks saatkonnas aega 3 ja pool tundi ning viisa maksis 101 dollarit. 

Nüüd on vähem, kui 2 nädalat minekuni! Nii ebareaalne tundub see ja pole absoluutselt kohale jõudnud, et kohe-kohe lähengi aastaks ära. Mul pole veel õiget kohvritki:D Aga igatahes ma olen niiii-nii põnevil ja väga ootusärevil juba! :)