Thursday, February 28, 2013

Pilte

Panen siia mõned pildid eelmisest laupäevast, kui Elliotti, ta venna ning ühe koolikaaslase Alvaroga basseini ääres käisime. Ilm oli täiuslikumast täiuslikum ja kõik oli üldse nii super!
Pärast Elliotti lahkumist on tuju väga all olnud kogu aeg, kuid olen pidevalt tegevusi otsinud, et ei peaks kodus olema ja liialt palju temale mõtlema, et end jälle kurvana tunda. Eile õhtul skaipisime. Nii veider on temaga läbi arvutiekraani rääkida, kui harjund igal momendil, kui tuju peale tuleb, temaga kokku saama...
Iga päev olen Niklase, ta klassivendade ja paari tüdrukuga ujumas käinud, eile käisime pesapalli mängimas haha, kahju, et sellest pilte ei teinud, järgmisel korral kindlasti! Õhtuti olen olnud CECA rahvaga koos ja praegult on ehk tibatilluke võimalus, et saan kooli vahetada. Võimalus on tõesti väga väike, aga siiski midagigi ja hoian pöidlad-varbad hästi pihus!
Nii palju veel öelda, et mul pole ennem olnud vist siin Mehhikos nädalavahetuseks nii palju plaane ja  valimist. Reede osas on väga palju kahtlusi, et mis ma siis lõpuks teen ja kuhu lähen, kuid laupäeval Ixtepeci Merilini juurde!!! :)
 Aga tsauki!

Teisipäeva õhtu rootslase juures. Jakob, mina, Caro, Carolina, Guty. All vasakul Cathinka ja paremal Tale




Ainult meie koolis mingi lollakas trend, et kõik "lahedad" poisid värvidad oma sõrmeküüned ära. Eli klassiõde värvis tal kah, ülejäänd nühkisin ükspäev maha kuid ühe tahtis ta siiski alles jätta. Fuhh.
hahha igaõhtune teema. Küll soovitakse printsessile head ööd, teinekord ilusaid unenägusid Eesti kaunimale naisele, vahel keegi saadab whatsappis joonistusi:D


Elliott niisama oma Dr Dre Beatsidega...





Elliotti lahkumine

24. veebruari öösel vastu 25-ndat tuli Elliottilt mulle sõnum, et tema jaoks on arvatavasti vahetusaastaga kõik ning peab käesoleval või järgmisel nädalal USAsse tagasi minema. Ma ei suutnud uskuda. Järgmise päeva õhtul hakkas ta Ameerika isa minuga facebookis rääkima ning ütles, et Elliott läheb neljapäeval koju, seda sama asja ütles mulle ka Elliott ise ning Lagunasest pidi ta lahkuma juba üleeile õhtul! Kui ma seda kuulsin, et nii kiiresti ja kohe praegu, siis juhtus nii, et emotsioone ja tundeid ikka üldse kontrolli all hoida ei suutnud. Enam ma pole selline inimene, kes iga asja peale nutab, kuid see ikka kergeltöeldes murdis mu südame, sest ta on selle kuue ja poole kuuga, mis ma siin Mehhikos olnud olen, üheks olulisemaks inimeseks  mu elus saanud ja kindlasti võin öelda, et ta on parim sõber, keda üldse tahta võikski. Temaga oli kogu aeg nii lõbus! Lisaks sai ta peale alati kindel olla, usaldasin talle kõik oma jutud-saladused-mured ja tema mulle. 
Alguses augustis ja septembris ta isegi ei meeldinud mulle, tundus sellise ülbe ja üleolevana, aga siis ühel päeval kutsus ta mind endaga telefonile saldot panema ja kuna mul ka parajasti vaja oli, siis läksime. Pärast seda tegime tervele Lagunasele tiiru peale ja lihtsalt rääkisime ja rääkisime, pärast seda hakkasime pea iga päev väljas käima. Kui kaks päeva vahele jäi, oli tunda, kuidas ellu on auk tekkinud haha:D Kui palju kordi olen ma neid jutte kuulnud, et tema on minu poiss või mina olen tema pruut ja pole sellest end häirida lasknud. Tõde on see, et olemegi päriselt lihtsalt parimad sõbrad ja ei midagi enamat. Ja ma tean, et see ei olnud viimane kord, kui me üksteist nägime. Oma juttude kohaselt pidi ta mulle juba sel suvel Eesti külla tulema:)
Aga igatahes. Üleeile oli koolis ikka väga nukker olla. Kogu aeg oli Elliott mõtetes ja pisarad tahtsid tulla. Väga keeruline oli end vaos hoida. Eelviimases tunnis olles tuli Rootsi vahetusõpilaselt Jakobilt kõne, et nad on  pizzas Elliotti ja Jorgega ning tahavad mind ka sinna. Siis põhimõtteliselt jooksin õpetaja juurde luba küsima. Muidugi ei hakanud seletama, et pizzat tahan poole tunni pealt sööma minna. Algul ta ei tahtnud eriti lubada, kuid ütles, et kui värava valvaja loa annab, siis võin minna. Sain loa, jess!
Ruttu võtsin takso ja sõitsin pizzasse. Ma ei oska seda koosolemist kirjeldada. Nagu ühest küljest ei olnud sellist tunnet, et Elliott kohe mõne tunni pärast bussile astub ja Lagunasest ära läheb, samamoodi tegime nalja ja nautisime üksteise seltskonda kuid samas hakkasime tema ja Jakeiga rääkima igasugustest läbielatud hetkedest, naljakatest juhtumistest, meeldejäävatest sündmustest ja vahepeal oli ikka päris nutumaik kurgus. Rootslasel samamoodi, ega ma ainuke nõrganärviline pole:D Jorge istus niisama tuimalt, sest me olime sujuvalt hispaania keele pealt inglise keelele üle läinud.
Istusime seal kusagil poolteist tundi, siis pidi Jakob kooli minema, Jorge läks ka kooli juurde Elliotti ootama ja siis me tegime Eliga oma viimase jalutuskäigu ju. Ka sellised nutukõned ja südamete puistamised olid mõlemapoolt haha:D Seejärel läksin koju, sõin lõunat perega ja läksin magasin natukene.
Õhtul kell 8 läksin teda bussiterminali ära saatma. Kui Elliotti, ta ema, teenijat ja venda nägin autost välja astumas, läksin tere ütlema ja isegi seda ei saanud korralikult suust välja, sest tunded võtsid ikka täiega võimsust ja hakkasin niimoodi nutma. Nutsin ja nutsin ja nutsin seal Elliotti õlal, kui ta bussi läks ja viimast korda nägu nägin, siis jätkasin hostema õlal, ta isegi nuttis. Lihtsalt reaalselt niii kalliks saanud ta ja ma ei kujuta väga ette, kuidas ma ilma temata nüüd olema hakkan :( Kuna mingiks kingi ostmiseks ju aega enam ei jäänud, kirjutasin talle kirja. Luges eile läbi ja ütles, et on seda juba paljupalju kordi lugenud ja, et talle nii väga meeldis ning hoiab elulõpuni alles.
Õhtul sain kutse minna Rootsi vahetusõpilase koju, sest neil oli külas Norra tüdruk, kes kaks aastat tagasi nende juures vahetusõpilane oli, koos oma sõbrannaga. Kusagil enne poolt kümmet tulid nad mulle järgi ja läksime siis Jakobi ja Guty poole ühe norraka Cathinka eesseisvat sünnipäeva tähistama. Sõime pizzat ja torti ja erinevaid magustoite, ma eriti ei jaksand. Aga väga tore oli sellegipoolest ja mõtted sai eemale Elliottist natukenegi. Ja ma pean ütlema, et need Norra tsikid on megaägedad. Samal ajal, kui Tale siin vahetusõpilane oli, oli ta sõbranna Cathinka USAs. Taaskord rääkisime nende ümbermaailmareisist ja kõigest muust põnevast ja hetkel ma väga mõtlen, et selline odavate vahenditega ringireisimine ja maailma avastamine ee oleks täpselt see, mida teha sooviksin pärast gümnaasiumit ja aastat-kahte töötamist.
Kui majas ära lõpetasime, läksime Guty, Jakobi, Tale, Cathinka ja veel mõnede inimestega cirquitole. Alexis ja Jesus, Christian, Syenni, Laura ja veel mõned inimesed. Superlõbus oli tegelikult ja hostema andis lahke loa alles kell 1 koju tulla. Tavaliselt koolipäevadel on luba kümneni väljas olla. Aga noh, eks veits erilisema ja raskema päevaga oli ka tegu ju. Sain uute inimestega jutu peale ja juba reedeks ka plaanid olemas. Märtsiks kutsusid mind Moreliasse ühele feriale, aga selleks pean YFU käest luba küsima ja looodan väga see saada.
Nüüd on neljapäev, kell on neli ning tund aega tagasi läks ta lennuki peale :((( Ohhhh jah. Tegime veel ennem ühe päris pika kõne. Ma loodan, et kõik läheb hästi tal ning, et ta ise seda kõike väga väga raskelt üle ei ela. Ma jään teda nii palju igatsema, ausalt, kuid pean leidma endale nüüd palju tegevusi praeguseks, et mitte oma magamistuppa nukrutsema jääda.
Aga me kohtume veel, ma tean seda. Ja olenemata sellest, kui palju aega mööda läheb, olen ma kindel, et meie suhted ei muutu:)







Te quiero bastante, amigo! <3333333333

Monday, February 25, 2013

YFU reisi 6. päev- Mexico City II ja Frida Kahlo muuseum

Reisi eelviimane päev oli mõeldud tutvumaks maailma suurima linnaga.
Eelmisel õhtul tehti meile teatavaks, et hommikusöök algab kell üheksa õhtul ning seega vara ärkama ei pidanud. Siiski siiski, öösel oli mu telefonil aku tühjaks saanud ja äratust ei kuulnud. Ühel hetkel ärkasin päris suure paanikaga ülesse ja selgus, et meil oli vaid alla 20 minuti aega, et ennast ära kasida ja hommikusöögile jõuda. Hilinejad pandi bussi koristama. Hakkama saime!
Pärast hommikusööki suundusime bussi ning seal tehti meile teatavaks, et esimesena võtame ette Frida Kahlo muuseumi külastuse Coyoacani linnaosas, mida eelmisel õhtul külastanud olime. Seda muuseumisse minekut ennem organisatsioon planeerinud polnud ning tuli väga suure, kuid superhea üllatusena, sest ma ausalt jumaldan Frida Kahlot! Ta elulugu on nii traagiline ja paeluv, ta saatus, tunded ja läbielamised väljenduvad nii selgelt tema töödes- neist peegeldab üksindust, valu ja veelkord valu. Nii seda valu, mis põhjustas talle varajases nooruses läbi elatud bussiõnnetus ning sellejärgsed „ravikuurid“, kipsid, sidemed, metallkonstruktsioonid toetamaks ta selgroogu, see, et ta enam käia ei saanud ning lõpuks vaid voodis pidi olema. Lisaks seda valu, mis põhjustas talle Diego Rivera- tema abikaasa ning teine üks Mehhiko ajaloo suurimaid ja tuntumaid kunstnikuid- nad olid mõlemad veendunud, et on teineteise jaoks sündinud, kuid olenemata sellest ei suutnud nad oma minevikku selja taha jätta ja üht teise jaoks muuta. Kolmandaks ja kindlasti kõige suuremaks valuks, mis nii selgelt peegeldub tema töödes ja kogu majas, võib lugeda ta lapse kaotust. Frida keha oli liialt nõrk, et last kanda ning ühel päeval haiglasse minnes teatati, et laps on tema sees surnud. Pärast loote eemaldamist oli Frida Kahlo kurbus sedavõrd suur, et ta tahtis oma sündimata last näha ning maalis loodet, et seda igaveseks mäletama jääks.
Frida Kahlo oli kindlasti oma elatud aastail väga skandaalne. Kas just seda, kuid kindlasti väga vastuoluline ja käitus igati niimoodi, kuidas üks naisterahvas sellisel ajal käituda ei oleks pidanud. Ta tarbis palju alkoholi, suitsetas, käis erinevatel seltskonnaüritustel, armastas aega veeta baarides ning ei valinud sõnu- kõik mis ta suust välja tuli, oli tihti karm, kuid äärmiselt tabav. Ta oli algul vaid oma kunstnikust isa tütar, kes tahtis perekonda vaid majanduslikult rasketel aegadel aidata, hakates seeläbi samuti maalima, lootes pisut raha teenida. Juba seitsmeteistkümne aastasena lasi tal Diego Riveral oma maalide kohta aus ja erapooletu hinnang anda ning see oli igati kiiduväärt ja ülistav. Aastad möödusid, Frida ja Diego kohtusid taas ning viimane võttis ta oma tiiva alla. Hiljem nad armusid ning abiellusid ja Diego ei väsinud kiitmast Frida Kahlo töid. Algul peeti Diego Riverat parimaks Mehhiko kunstnikuks, kuid ta väitis alati surmkindlusega, et Frida on temast parem ja seeläbi saavutas Frida Kahlo tuntuse nii Euroopas, kui ka Ameerikas.
Ma võiksin veel ja veel kirjutada sel teemal, kuid väga pikaks läheks arvatavasti. Pean tunnistma, et enne Mehhikosse tulekut ei teadnud ma Frida Kahlost suurt midagi, kuid Elena oli tema fänn juba varem. Võttis ükskord Lagunasesse filmi „Frida“ DVD kaasa ja pärast seda filmi tekkis ka endal väga väga suur huvi, lugesin juurde ja sain rohkem teadmisi ning seetõttu olime me kaks viimased, kes muuseumist lahkusid. Vahetult enne meid veel kamp saksa vahetusõpilasi, kes samuti vaimustuses olid.
Selle muuseumiskäiguga ma veendusin, et olen muuseumiinimene küll, lihstalt muuseum peab pakkuma seda, millest huvitatud olen ning millest ka varasemalt midagi tean, sest tõepoolest leidus väga palju neid, kes kogu hoone kahekümne minutiga läbi käisid ning leidsid, et tegu on igava väljapanekuga. Aga kui teemast varasemalt midagi kuulnud pole, siis suure tõenäosusega ongi igav. Mina olin igatahes küll NII lummatud ja vaimustuses! Isegi ostsin 60 peeso eest loa piltide tegemiseks hahaha:D
Lõpuks bussi jõudes suundusime Chapultepeci pargi suunas. Lihtsalt selleks, et teha, mida keegi tahab. Me käisime lihtsalt ringi, rääkisime juttu, mõned ostsid suveniire, nautisime ilma ja üksteise seltskonda. Olime Elena, Jakobi, Elliotti, Jasmini, Mia, Valentini ja Robiniga peamiselt koos. Nalja sai meeeletult ja hästi veedetud aeg igatepidi. Oli võimalus jalutada ka ühte lossi, et minna sealsesse Mehhiko ajaloomuuseumisse, kuid mõtlesime, et kuna see päris kulukas on ja vähe aega on, siis ei hakka minema.
Enne bussile minekut istusime veel Merka, Alina, Noemi ja ei mäleta, kellega veel Starbucksis ja seejärel suundusime juba Mexico City vanalinna poole.
Bussis sai natukene nalja kah, sest Elliott ja Jakob lasid omal Chapultepecis näod ära maalida ja siis ostsid veel omale mingid odavad plastikust ja silmadega prillid. Siis tegid nad endasõnul maailma paremaks kohaks läbi selle, et inimesi naerma ajasid tänavatel ning kõrvalsõitvates bussides. Ühte naist nägime mitmel erineval korral ja see tüüp näitas neile veel näppudel oma numbri, hiljem veel helistasid kah hahha:D
Aknaklaasidest avaldusid imelised pildid, nagu alati ning lõpuks jõudsime Zocalosse ehk Mexico City keskväljakule. Suundusime terve YFU grupiga vaatama üht katedraali, mis on suurim terves Ladina-Ameerikas. Tegime meeletult turistipilte ning seega suundusime Merilini ja Šveitsi Noemiga omi radu pidi. Kõigepealt käisime seal samal keskväljakul olnud megasuurel turul, kus müüdi igasugu salle ja kotte, sõrmuseid, kaelaehteid, käepaelu, indiaanividinaid, sombreerosid ja igaaaasugust vägevat nänni. Ostsin omale vaid ühe koti. „Lo sé que esta mochila no es mi estilo pero es roza…” ehk siis, et “Ma tean, et see kott pole üldse minu stiilis, aga see on roosa“. Ja olingi veel viimane vahetusõpilane, kellel sedatüüpi kotti ka polnud ning kui selle nii odavalt sain, siis muidugi ostsin ära. Pärast seda veel jäime üht indiaanitantsu sealsamas vaatama, seejärel kohtusime taanlase Linega, Elliotti ja Jakobiga ning kõndisime natukene nendega ringi ja hiljem võtsime Noemi ja Merkaga mototaksi või tuk-tuki ning otsustasime minna Mexico City kõrgeimasse hoonesse, et tervele linnale pilk peale visata. Pilet maksis 70 peesot, aga mis seal ikka. Üleval oli päris võimas tunne ikka, peaaegu, et tervet linna oli näha ning see oli nii meeletult suur!! Minul oli fotoka aku selleks ajaks ilmselgelt tühjaks saanud, kuid Noemi omaga klõpsisime ikka päris korralikult pildikesi. Nägime ka seal Yannickit ja Robinit, ostsime veel kerged suveniirid ära ning läksime alla tagasi. Ootasime Merka ja Noemiga natukene aega ning saime kokku Ernesto ja ta kahe sõbraga. Ega siis enam eriti aega ei olnudki, hakkasime kohe bussi poole tagasi jalutama. Muidugi avastasime tänava, kus kõik poed ja kaubanduskeskused, isegi Sears oli!! Ja noh ikka need Bershkad ja Pull&Bearid, Zarad jne. Ritzi hotell ka, wow. Poodide jaoks kellegil enam raha muidugi polnud, ajast rääkimata, kuid siiski Bodyshopi jaoks ju pidime aega leidma. Midagi ei ostnud, aga asju niisama kah ju tore näperdada. Seal nähti, et me välismaalased ning üks kutt ulatas meile kolmele sõbralikult kolm pulga otsas maasikat šokolaadiümbrises! Nii armas üllatus ja väga maitsev oli muidugi. Seejärel läks pildistamiseks lahti ning poest välja astudes läks natukene kiireks. Siiski jõudsime bussini vähemalt kümme minutit enne kokkulepitud aega, kui mitte rohkemgi.
Seejärel suundusime õhtusöögile. McDonaldsisse haha. YFU maksis ja kõht oli lõpuks nii meeletult täis! Pärast seda uuesti bussi peale ning hotelli.
Supersupersuper päev oli! :)
Pildid on jälle hästi segiläbi ja meeletult palju on neid ka. Väga väga hea ja tore oleks, kui te mulle kommentaarides teada annaksite, et kas need pildid laevad teil normaalselt ära või on probleeme, kui palju pilte korraga postitan:)
Järgmise postituseni!




Just another reason to love Mexico!!! <3

Palacio de los Bellas Artes




Noemiiii

9
The Bodyshopis haha :)


Sellised nad mul on. Hhahahahha <3




Indiaanitants


Frida Kahlost inspireeritud kleit. Kaasautoriks Jason Wu.




Diego Rivera "Istuv Naine"



















Frida Kahlo portree tema isast.


Yfu vabatahtliku Bryaniga


Alinaaaaa!!! :)

Selle asemel, et meist pilti teha, pildistas ennast. Hhahhahah lemmikvabatahtlik Paulo :)
Ladina-Ameerika suurim katedraal
Saraaaaah! :)




Ütlesid, et see tlayuda. Ei ole ikka küll. Maitsev sellegipoolest.
Autosid liikus ilusaid ja uhkeid ikka...
Kallis Jasmin!
How pretty

 Šveitsi Noemi! Nii laheee tüdruk!


Chapultepec
Mu käsi suht hull aga nad tahtsid "kahtlastena ja salapärastena" näida haha. Pärast käisid ringi ja photoboothisid turiste salaja hahaha:D












Kaunitarike


"La casa azul"


Noemi, mina, Merka, Line
Frida Kahlo ratastool ning molbert


Köök

Oreo McFlurry <3
"Despierta Corazon Dormido"- ärka, magav süda

Söögituba

Väljavõtte Vogue'ist
Kiri Vouge'ilt Fridale
Diego Rivera maalimistunked