Friday, June 14, 2013

Külas eestlane, hüvastijätt rootslasega ja muu

Oeh, minult nõuab täielikku pingutust hetkel see, et siia blogisse midagi kirja panna. Aega pole, viitsimist pole, enam meeles kah suurt midagi ei ole, kuid siiski pean selle kiire ja kohustusliku kokkuvõttepostituse tegema, sest päris huvitavad sündmused on viimaseid nädalaid saatnud.

Reede ööl vastu laupäeva jõudis Lagunasesse Keily. Eesti tüdruk, kes teise organisatsiooniga Mehhikos vahetusõpilane on. Sel ööl saingi kokku magada täpselt kaks tundi. Kell pool kolm läksin pikali, kuna jutustasime ebatavaliselt kaua õues perega juttu ja juba pool viis läksin rõdule Keilyt ootama. Sel ööl rohkem und ei saanudki, sest jutustasime ja jutustasime ja jutustasime...poole kümneni hommikul välja ja seejärel läksime hommikust sööma :D Eesti keeles rääkida on ikka nii imelik, ausalt. Viimane kord, kui ma reaalselt emakeeles rääkisin, oli märtsi alguses vist. Jah...mälestused :D

Ühesõnaga pärast hommikusööki käisime vist poes ja seejärel jalutamas. Näitasin talle Lagunast või noh, nii paljut, kui siin näidata on. Pärast seda võtsime camioneta ja läksime Almoloyasse jõkke ujuma, nii palav oli taaskord. Seejärel lõunasöök, siesta ja juba pidimegi olema mu tädi tlayuda kohas, et YFU kokkusaamisele või niiöelda hüvsatijätule minna. Muidugi olime ainult mina ja Jakob oma peredega kohale tulnud .. Palju palju sai jutustatud, Gutyt polnud kah sada aastat juba näinud, nii et oli, millega kurssi viia üksteist :D Üritus kestis kauem, kui plaanitud ja juba kõvasti kibelesime, et teisele peole minna. Hector M oli mind juba rohkem, kui nädal aega tagasi kutsunud ja kuna nii kaua polnud ühelgi peol käinud, siis muidugi tahtsin minna.

Varsti oli Hector oma sõbraga Keilyl ja mul vastas, Jakob ja Guty pidid jalutades tulema :( :D. Noh see seal oli selline, nagu enamasti ikka, aga rohkem võõrast rahvast oli ja toimus toas, mis tähendab, et kõik istusid laua taga oma kohtadel ja sellist üksteisega suhtlemist nagu ei toimunud, ei olnud väga lõbus. Loa sain päris hilise kellaajani.

Kui lõpuks koju tagasi tulemiseks läks, oli saabunud üks kardetumaid asju üldse...pidin hüvasti jätma Rootsi vahetusõpilasega. Mul tekkis täielik vastureaktsioon, sest olin sel hetkel lihtsalt sõnadessepandamatult kurb, aga pisaraid ei tulnud, ma lihtsalt naersin... Nii imelik. Aga tõepoolest, ta on selle vahetusaasta jooksul üheks tähtsamaks inimeseks üldse minu jaoks saanud, temaga oleme ikka meeletult palju läbi elanud, mälestusi on kah niimoodi, et ikka on ja lihtsalt nagu kuidas saakski kerge südamega sellele kõigele head aega öelda. Veel üks inimene, kellega alati sai KÕIGEST rääkida, üks kõik, mis see ka olnud poleks olnud. Ahh..lihtsalt see, kuidas hakkasime mingeid mälestusi meelde tuletama ja siis tekkiski reaalselt tunne, et see kõik on nüüd läbi. See lahkumine ja kõik tundus nii lähedal nüüd lõpuks olevat. Kui me viimast korda selle natukese aja jooksul kallistasime, siis kõlas tema suust jälle midagi, mida kuuldes ma teadsin, et ei, meie jaoks on läbi vaid üks etapp, aga mitte kaugeltki kõik :) 

Kõndisime Keilyga jala koju. Muidugi siis hakkasin nutma :D Nii üliemotsionaalne eks... Öösel ka mõtlesin ja nutsin, mõtlesin ja nutsin, hommikul oli kah masendus peal :D Õhtupoolikul läksime siis Keily, mu nõbu Edgari ja ta sõbraga Laguna Azuli loomaaeda. Ma ei viitsinud üldse ringi käia seal eriti, tuju kehv ja mida ma ikka nendest samadest loomadest kümnendat korda vaatan. Aga siiski ma armusin ära ühte ahvi. Nagu seisime Keilyga sinna puuri juurde ja ta oli nagu beebi. Vaatas oma suurte silmadega ja siis hakkas meile korda mööda oma käppa andma ja üldse lahti lasta ei tahtnud. Kui lahti lasime, siis haaras üha uuesti ja uuesti, aww nii armas :D Edgar muidugi ütles, et mehhiko ahv...tahab kah välismaa naisi, nagu kõik siin.. :D

Kuna oli pühapäevane päev ja enamikul inimestel on siin selline perega koos olemise aeg, siis polnud midagi teha ja käisime hamburgereid veel õhtuks söömas. Viimati käisin seal kohas Elliottiga veebruaris...Nii hästi maitses, aga pärast ei jaksanud liigutada kah mitte. Pärast seda tulime varsti koju, jutustasime poole ööni ja otsisime internetist mingeid ulme asju ja läksime magama ära varsti.

Esmaspäeval läksime Juchitani, kuna sooviks oli proovida iguaaniliha ja kilpkonnamune. Juchitan on ainuke koht Mehhikos, kus neid kahte asja söödakse. Eelmisel ööl sai vaatamata hüvastijätule Jakobile üks kõne tehtud ja küsitud, et mis kell tema Juchitani läheb, et koos minna saaksime. Läks sealtkaudu bussiga Cancuni.. Paikapandud plaanid natukene muutusid ning keskpäeval tuli Jakobi pere meile autoga järgi ning saime oma eesmärgid täidetud ilma transpordikuludeta. 

Appikene, see  oli nii imelik..näha teda kaks päeva pärast hüvastijättu. Aga siiski, kergem hakkas :) Juchitanis jätsime siis veel kiiresti hüvasti ning suundusime Keilyga kesklinna turu poole, et need eksootilised söögid järele proovida saaks ja kolasime natukene niisama ringi. Varsti helistas Malena (rootslase ema), et küsida, kus oleme. Läksime koos sööma jälle kusagile uhkesse kohta ning seejärel saime autoga ilusti tagasi Lagunasesse. Pärast seda läksime seitsmest zumbasse ja õhtu poole veel crepasid söömas...oh, oli ka aeg :D

Teisipäeval kell üheksa läksime Matiasesse, kuna Keily läks minema. Bussiterminalis oli päris pikk ootamine ja imelikul kombel olin nii väsinud kah. Varsti jätsime temaga ka hüvasti või tähedab, et "peatse kohtumiseni Eestis" ning kõndisin kesklinna, et uuesti camioneta kodu suunas võtta. Pidasin jälle siestat ja tegin lihtsalt lebo päeva, kuna ei olnud päriselt siin Lagunases ühtegi inimest, kellega välja minna. Pärast teise kooli lõppu nagu kummituslinn siin ja ühtegi noort kuskil ei liigu. Õhtupoolikul käisin Niklasega ujumas ja seitsmest läksin uuesti zumbasse.

Öösel sellisel ilusal ajal, nagu kell 11 otsustasin, et peaks oma ökoloogia mapi ära tegema. Okei, hakkasin tegema ja kaheni välja tegin...nii lahe.

Kolmapäeval läksin kõigepealt oma ökoloogia tööd välja printima...80 peesot!! mis asja... seejärel läksin kooli, jutustasin erinevate õpetajatega natuke aega ja esitasin oma töö ära. 

Seejärel tulin tagasi koju ning varsti oli mul Yalitza ukse taga, et ühe kooliõe babyshoweriks kinki minna ostma. Teepeal kohtusime ka Itzeliga, kes meiega tuli. Mingi nänn ära ostetud, suundusin tagasi koju, koristasin tuba ja pesin pesu ning neljast läksin Almoloyasse. Seal sain Yali ja veel ühe tüdrukuga kokku ja läksime sinna beebipeole. Nii armas oli. Igasugused erinevad mängud ja palju sööki. Kingituste avamine oli kõige armsam, lapse ema ja isa istuvad kahekesi ja siis kui neid tillukesi sokke ja asju sealt kingikottidest välja tuli, võis vahepeal näha pisaraid nende silmanurkades.. Ma ei tea, Eestis vist ei korraldata selliseid asju, ega ju? Aga võiks igatahes..

Koju jõudsin poole üheksa ajal. Hostema helistas ja kutsus mind oma sõbrannadega restorani, sest ta ühel sõbrannal oli külas ameeriklane. See sõbranna vend on abielus ameeriklasega ning see oli tema õde siis. Tuli siia kaheks nädalaks hispaania keelt õppima. Väga hästi saime jutu peale. Ma reaalselt arvasin, et on kusagil 19 või 20, aga kui vanuse küsimiseks läks, tuli välja, et ta on 27...

Öösel tuli mulle Jhonnylt kõne, et järgmisel päeval tema ja veel mõenede sõpradega Puerto Escondidosse randa läheks. Rääkisime ja rääkisime, mu hostemagi vestles temaga ning tulemuseks oli ikka see, et luba ei saanud. Sest ikka ja alati peame Mehhiko YFUlt üle küsima ja pere niisama ei taha lubada, sest KUI PEAKS MIDAGI JUHTUMA....issand jumal. See ajab vahepeal nii närvi, et neil varem 7 vahetusõpilast on olnud ja kogu aeg arvavad, et kõik nii ohtlik on. Aga no samas teisalt saan aru kah. Aga YFU ei annaks mulle elu sees luba, eriti kui järgmise päeva hommikul minek on. Eelmisel korral, kui randa minekuks luba küsisin, ütles naine kontorist sõbralikult 100 korda üle, et kui lähen, on garanteeritud varajane Eestisse naasmine. Kui armas temaltpoolt.

Neljapäeval terve päev tegelesin taaskord koristamisega või niisama vedelemisega, päeval tegelt käisin ikka ujumas kah, kuuest zumbas ning kaheksast läksin Hector S-iga välja. Jalutasime rohkem, kui muidu jalutan, käisime kohvi joomas ja niisama jutustasime palju. See inimene vist tunneb tõepoolest KÕIKI, põhimõtteliselt iga vastutulev inimene oli sõber või tuttav tal.. eks näha ole, kutsus mind laupäeval salsat tantsima Matiasesse ja ehk mulle see luba ka ikka antakse, kuna pere teda tunneb ja kammoon, mu viimased päevad siiski ju.

Õhtul koju tulles nägin, et Lara on siia jõudnud. Temaga kaasas oli ka ta saksa sõbranna.Tegin kohe juttu ja mis selgus.. TA EMA ON EESTLANE!!! Ma olin nii üllatunud, ausõna. Isegi mõned Saksa tuttavad enne minuga kohtumist ei teadnud, et selline riik olemaski on ja nüüd keegi, keda ma täiesti juhuslikult kohtan, ütleb, et ta ema on Viljandist, ning, et ta seal isegi paljudel kordadel käinud. Väga lamp :D

Täna on reede ja ma olen kodus. Ega perega on kah väga tore viimaseid aega veeta aga siiski tahaks õhtutel ikka välja minna seltskonnaga aga no päriselt, pole mitte kedagi Lagunases lihtsalt. Kool juba kõigil läbi ja seega kes on oma kodudes teistes linnades, kes reisivad ringi, kes kus eks..Aga ehk homme siiski saan salsat minna tantsima ja end kodust välja vedadaaa :) Elame-näeme.

Kuna kaamera kadunud nüüd, siis ainukene pilt, millega teid kostitada on, on see. Oma kalli Gutygaaa :)

1 comment:

  1. Ma ei saa ju sellest postitusest kommenteerimata mööda minna, eks ole. :D

    (issakene, millises tulevikus mina sellesarnase postitusega hakkama saan?? :D)

    Aga Eestit oli Sul küll selle lühikese aja peale palju, või noh, täpsustame, et Viljandit. :D Ja veel üks väike annus Viljandit ka kaugel ei olnud. :D

    ReplyDelete