Saturday, June 15, 2013

Cancun 2. päev- Chitzen Itza & Ik-Kil

Hommikusöögiks pidime hotelli katuseterassil olema juba poole kaheksast. Võtsin koha sisse esimese laua äärde ja sattusin kokku muidugi sellise toreda seltskonnaga nagu olid sakslased Valentin ja Niklas, Rootsi Hannes, Belgia Robin ja norrakas Gaute. Hahaha naljad olid geniaalsed ja hea algus päevale oli tehtud.

Pärast hommikusööki läksime Šveitsi Noemiga hotelli kõrval asuvasse parki istuma ja varsti liitus meiega veel ja veel inimesi, sellise mõnusa kohaga oli tegemist. Üheksa paiku umbes hakkasime  Chizen Itzasse sõitma, kusagil kahe tunnine teekond oli ehk. Enne muidugi käisime kõigi lemmikust Oxxost läbi, et söögivarusid täiustada.

Chizen Itza oli megaturistikas, kohe väravas hakkkasid erinevad giidid meile oma teenuseid pakkuma, aga väga kallis oli ja otsustasime ilma minna. Aga nagu sellistes kohtades ikka, on ju nii lihtne lihtsalt mingi lambika grupi juurde minna ja sealset giidi tasuta rääkimas kuulata. Suveniire ja igasugust nänni oli kah nii meeletult palju, hinnad muidugi täiesti taevas. Aga kuna me hispaania keelt rääkisime ja ikka jutustasime, kuidas seal elame ja õpime, saime kõvasti allahindlust. Aga jah, need müügitehnikad ikka, et printsessid, tulge ostma, ostke oma peigmehe jaoks, ostke oma ekspeigmehe jaoks...

Kui Chitzen Itza peapüramiidi juurde jõudsime, siis veetsime seal ees ikka päris palju aega, pärast veel tagasigi tulles. Tegu siiski ju ühega seitsmest uuest maailmaimest. Kõigil kaamerad käes, üks pilt teise järel. Aga noh, ega üks linnuke ikka kirjas nüüd ju, et nii tähtsas paigas ära käidud ja mis kõik.

Ilm oli meeletult palav. Ja selle meeletu all ma seda ka mõtlen, päike paistis seniidis, ühtegi varju kuskil eriti ei olnud, kus end puhata oleks saanud, vesi oli kah pudelis keema läinud. Sellegipoolest oli meil Sarahi ja Jasminiga vägagi hästiveedetud aeg :) 

Chizen Itzast edasi liikudes võtsime teekonna ühe maaaluse jõe Ik-Kili suunas. Esimesed pilgud sellele heidetud ja ma teadsin, et see on lihtsalt üks ilusamaid asju, mida mu silmad kunagi näinud on. Nii võrratu lihtsalt! Kuskil maa all üks augukene sinise-sinise veega, seinad kaetud taimedega, taimejuurikad maapinnalt sinna vette rippumas, niiöelda laes augud, kust vett alla jookseb...Sügavus kusagil 40 meetrit. Varem olen erinevatel saitidel sattunud sellest kohast pilte nägema ning see koht on liigitatud nende hulka, mida a-la enne surma nägema pead või "maailma imelisemad paigad". Tõesti, supeeeer! Ainult, et nagu alati, oli ka sealgi meeletult turiste.

Kohe, kui sinna alla jõudsin, märkasin hüppeplatvormi. Muidugi käisid mõtted peast läbi, et tahaks alla hüpata, aga elusees poleks julgenud. Ema ju ikka õpetanud, et tundmatutes kohtades vette hüpata ei tohi. Lisaks kardan ma sügavust ja nendel hüppeplatvormidel kohutavalt kõrgust ka :D Aga siis tuli aga saksa Yannick ja veenis mind, et me koos hüppama läheksime. Okei, olin nõus, sest ainuke kord, kui ma sinna lähen ehk ja peab ikka hüppama. Jalad niimoodi värisesid ja üldse ei julgenud, aga ära tegin ja nii lahe oli. Nagu esimene kord, läksid ka kolm järgmist korda meeletu kiljumise saatel, kuigi tegelikult polnud see üldse kõrge ju. Kaks viimast korda sain tasakesi hakkama juba :D Aga jah, nii lahe!

Sarahil oli kaasas ka kaamera, millega vees pilte sai teha, siis veetsimegi sellega aega ja niisama hulpides ja Jasminiga lollitades...me oleme nagu kokku loodud :D 

Pärast seda vägevat elamust oli aeg hotelli poole tagasi sõita. Pärast sealset õhtusööki läksime Jasminiga kahekesti linnapeale. Pidime juba pool kümme tagasi olema aga linna peal nägime meie lemmikvabatahtlikut Paulot ja saime omale loa kauemaks. Nimelt pargis mängis mariachi ja saimegi selle lõpuni loa olla, kuid lõpuks läksime siiski varem. Kuskil poole 11 ja 11 vahel olime hotellis ehk. Aga jah, kõndisime mööda kesklinna, tegime pilte ja käisime oxxost kohvi ostmas. Hiljem nägimegi tänavapeal seda mariachibändi, kes esinema hakkas, tegime ka nendega pilti ja jutustasime niisama. Kui kuulsid, et Eestist tulen, oli üllatus päris suur, et miks keegi kusagilt sealt peaks sellises linnas nagu Valladolid olema.

Ja noh, niimoodi see kulges. Kui hotelli jõudsime, siis natukene veetsime aega kõigi teistega kuid juba varsti tulime Jasmininga jälle minu toa rõdule, jutustasime elust ja laulsime banda lugusid, toas muidugi bandamax mängis telekast jälle. Isadoraga sai ka sellest õhtust alates hästi läbi saama hakatud. Esmapilgul tundub natukene vaikne, aga tegelikult on maailmalõbus! Mingil hetkel tulid meie tuppa ka Gaute ja Vale ja siis saigi kuskil kolme-poole neljani välja meie toas jutustatud.

Pilte nüüd natukene palju tulemas on aga mis seal ikka.. 

Ik-Kil
Suveniirimüük Chizen Itzas


Vasakult: rootslane Rasmus, aakslane Vale, Belgia Robin, sakslased Sabrina ja Saskia, belglane Tatiana, mina, Jasmin, sakslased Sarah ja Dennis ning Brasiilia Isadora
Valmistumas esimeseks hüppeks :D

oma kallite Jasmini ja Sarahiga







Tai Ying ja Sarah :)
Ja me lähemeee..






Nende duššide alt tuli ennem läbi käia
Maiad pidid oma pallimängu ajal palli nendest augukestest läbi lööma.


Mõni turist..

A huevoooo!!

oma beebiga väsinud
Selle linna kirik, kus meil hotell oli.
Õhtusöögi lauas norrakatega

Noemiii





Ah niisama siin maiade jalgpalliväljakul...
mariachiiii, ennem mulle ei meeldinud aga pärast seda õhtut aga küll!!

No comments:

Post a Comment