Thursday, April 11, 2013

Toimunust, plaanidest ja jalgpallist

Ei ole jälle nii pikalt kirjutanud, aga kordan veelkord üle, et enam ei jää enam absoluutselt arvuti jaoks aega.
Toimunu niiviisi päevade kaupa enam väga selgelt meeles polegi. Vaheaeg sai läbi ja nüüd homme lõppeb ka esimene koolinädal õnneks. 

Vaheajal sain nii palju uusi tutvusi, just jälle teisest koolist ja ülikoolidest. Aga samas rahvas on nii suhtlemisaldis, et isegi kui panka lähen, tulevad varastes kahekümnendates töötajad ligi juttu tegema. Järgmiseks küsivad juba whatsappi jaoks telefoninumbrit ja juba päev hiljem tulevad kutsed, et välja minna. Aga nii lahe niimoodi ju:)

Kui Oaxacas käik välja jätta, siis möödus terve aeg Lagunases, kuid siiski väga meeldivalt, alati oli tegevust ja igav ei hakanud:) Väga.
Eelmisel reedel käisin sõpradega väljas ja ei hakka kõiki detaile kirjutama, kuid mina, nii nagu ka kõik teised inimesed seltskonnas naersime põhimõtteliselt pisarateni, nii lõbus ja naljakas oli ja üldse kindlasti üks meeldivamaid õhtuid siin Mehhikos.

Laupäevaks kutsuti mind salsat tantsima Matiasesse, aga mu hostema ei andnud mulle klubisse minemiseks luba, nagu ikka. Muidu ta mulle täiega meeldib- on ise meganooruslik ja ainuke keeld, mille reaalselt peale panebki, on Matiasesse klubisse minemine. Puhtalt selletõttu, et kusagil kolm aastat tagasi pandi ühe blondi vahetusõpilase joogi sisse narkootikume ja ta järgmisel päeval haiglas ärkas ning seejärel tagasi oma riiki saadeti. Aga noh, mis seal ikka. Selle asemel käisin Almoloyas 15- aasta sünnipäeval. Tüdrukul oli väga ilus kleit, kuid selle õhtu jooksul oli nii palju ebaõnnestumisi lihtsalt. Kasvõi alustades sellega, et avavalssi alustati kolm korda uuesti, kuna muusika seisma jäi, või, et kui tüdruk cumbiat tantsis, siis ta lühikese seeliku alt välkus tagumik. Kõik naersid väga kõvasti...natukene piinlik:D Minu jaoks oli üritus igav ka, kuna käisin seal oma klassiõe, ta venna ja primodega ja lihtsalt mõnede inimestega EI SAAGI mõnd põnevat jututeemat arendada kahjuks. Aga siiski nägin ühte sõbrannat Indit ka mingil hetkel ja siis läks lõbusamaks, sai temaga palju tantsitud ja jutustatud:)

Kool on peal ja mul on jälle seal kogu aeg nii igav ja reaalselt tunnen, kuidas lihtsalt niigi vähene järelejäänud aeg seal raisku läheks. Täna läks päev kiiremini, kuna õnneemotsioone oli nii palju hahha.
Esimesel päeval näiteks ei lastud mind kooliväravatest läbi, kuna otsustasime vanaemaga, et nüüd oleks lõpuks aeg mu seelikult mõned sentimeetrid eemaldada, sest see oli lihtsalt niivõrd pikk ja kole ning palavaga oli ikka päris hull olla. Koolis öeldi, et seelik liiga lühike ja, et sisse ei saa. No davai, kui ei saa, siis ei saa. Palju rahvast oli seal väravate taga, kellel olid juukseotsad värvitud, kel märgati neediauku, kes samuti seeliku pärast, kellel poistest olid juuksed liiga pikad või lihtsalt koolikredentsiaal kodus. Sain uued sõbrannad omale hahah. Eks ootasime ja jutustasime seal värava taga, umbes kaheksa paiku tegin nende uksehoidjatega nalja ja lõpuks sain sisse hhahha. Koju minnes ei jäänd mul muud üle, kui pidin oma seeliku õmbleja juurde uuesti viima hahha. Veits feil aga mis seal ikka. Nüüd on seelik ilus, pole liiga lühike aga pole päris põlvikuteni ka ulatuv:D Aga lihstalt....See kool on lihtsalt NII nii nii halb. Õpilased ei tea mitte midagi ja õpetajad ei tee oma tööd, ja siis miljon reeglit, kuidas sa tohid olla ja kuidas mitte...Lihtsalt veidi segadusseajav.

Eile kutsusid Hector ja teised sõbrad ( Jhonny, Mole, Fernando, Indi, Genesis) parki jalgpalli vaatama. Meiega oli ka teisi inimesi, Ingrid oma kutiga, Piñon, mõned jalgpallurid, mu hea sõber Saul jne... Nagu ikka nende seltskonna puhul kombeks, kõik tulid oma poekottidega kohale, võtsime purskkaevu najal kohad sisse ja panime korraliku pikniku püsti hahaha. Tegemist oli Mehhiko Cupi finaalmänguga, kus olime energiliselt kaasa elamas oma kallile Cruz Azuli meeskonnale. (Nagu varem mainind olen on Lagunas, kus ma elan, täielikult Cruz Azul) Mäng oli väga pingeline ja neid väravaid lihtsalt ei tahtnud kuidagi pidi tulla. Lõpuks jäi seis 0-0 ja oli käes penaltite aeg. Ja kui siis Cruz Azul selle viimase ja otsustava penalti lõi, siis minge pekki, millised emotsioonid!!! Rahvas läks täiesti hulluks kätte, kõik jooksid mööda parki ringi, röökisid ja kallistasid üksteist, nad reaalselt olid nii õnnelikud. Saul eriti hahhaha. Ja Guty, täiesti pekkis :D 

Seejärel läksime enamvähem kõik autodega võiduringile. Ma olin samas autos siis Sauli, Armando (Molega), Gilberto ja ta mingi sugulasega. Käisime võtsime viimase kodust veel Cruz Azuli lipu ka, mida katuseaknast lehvitasime. Autosid oli nii palju, kõik lasid koguaeg signaali ja need, kes magada tahtsid, ilmselt seda väga teha ei saanud. Kõigil olid emotsioonid megalaes, kõik olid nii õnnelikud, mõni isegi nuttis:D Siiski üle 15 aasta esimene finaalmäng, mis võideti ju ja see tähendab siin Mehhikos ikka midagi väga suurt. Lõpuks läksime kogunesime peaaegu kõik vabriku ette. Seal sain kokku sõpradega teisest koolist, Jakob, Guty, Barrera, Priciliano, Jesus jne...Kõik laulsid mingeid laule, ja hõiskasid hüüdlauseid, Ühel hetkel Jakob võttis mult ümbert kinni ja seal me lihtsalt vaatasime, ainukesed lollakad, kes kaasa ei osanud laulda :D Järgmisel hetkel mida ma näen, hostema tuleb teisest autost välja ja küsib, mida ma seal teen :D Mul oli sama küsimus, sest kodus olles valmistus ta peaaegu, et magamaminemiseks :D Aga kuna kõigil olid emotsioonid nii üleval ja kell oli veel kuskil pool 12, sain rohkem, kui lahke loa kella 2ni väljas olla. Mis sellest, et hommikul kell 8 juba koolis pidin olema :D Siis läksin Hectorite ja nendega välja istuma, algselt oli nii palju neid lubajaid, kes kõik pidid tulema, lõpuks olime ikka kuskil vaid 12 inimest :D Aga väga lahe oliii!! Muidugi nad jälle hakkasid oma Puerto Escondido tripist rääkima ja tegid minu kulul nalja, et ma ainult Almoloyas käin ja küsisid, et kas olen jões ikka sees ka käinud..Naer :D:D Hommikul polnud üldse raske ärgata, vastupidi, palju kergem, sest öö oli lihtsalt nii positiivseid emotsioone täis olnud:)

Ja mis veel...See Gilberto, keda ennem mainisin, käis 2 aastat tagasi Eestis!!! Kõigepealt küsis, et kust pärit olen ja kui vastust kuulis, siis vastas "Tallinn!" Mul jäi suu lahti, et mis mõttes Tallinn? Keegi mitte kunagi ei tea, et selline riik, nagu Eesti üldse kuskil kaardi peal olemaski on. Ja mis selgus oli see, et tal oli kuskil 3 aastat tagasi vahetusõpilane Soomest, kes nüüd on ta pruut. Ja käis ta siis tüdrukul kahe aasta eest Soomes külaski ning tuli ka Eestist läbi. Oli küll vaid Tallinnas, kuid siiski paistis ta väga vaimustuses olevat. Kui Jhonny ta käest hiljem küsis, et kuidas Eesti temale tundub, ütles, et "es donde quiero estar wey". ehk, et see on see koht, kus ta olla tahab. Ja praegu ta pidavatki reaalselt mõtlema sellele, et ajab paberid korda ja pärast ülikooli lõpetamist tuleb Eestisse elama oma Soome pruudiga. MIS ASJA? :D Aga mul olid reaalselt silmad nagu mingid tõllarattad peas, kui teda Eestist rääkimas kuulsin, nii üllatunud:D

Homme on õnneks reede ja kauaoodatud suursündmus on kätte jõudmas. Nimelt. Mehhiko parim banda Arrolladora tuleb Matiasesse ja muidugi lähen teise kooli sõpradega seda vaatama-kuulama ja selle järgi tantsima juu!!! Ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga see banda mulle meeldib. Jah, varem tõesti ainult naersin selle peale, kui inimesed banda mängima pannes, pidevalt küsides, et mis asi see veel on, aga nüüd mulle meeldib see lihtsalt nii mega palju :D Rahvast on ikka eriti suurtes hordides kohale minemas ja olen kindel, et sellest tuleb üks super õhtu. Teisiti pole võimalik lihtsalt, sest ARROLLADORA WEY!!

Muudest plaanidest nii palju, et laupäeval kutsusid ühed sõbrad mind pulma, aga kuna kõik kohad on ette määratud ja mis kõik, siis eks see näha ole, kas minna saan. Aga nii tahaks minna, sest see Mehhiko pulm pidi üks teine tase ikka olema ja pole varem veel jõudnud....mis nüüd meenub, mu üks rohkem või vähem sõbranna koolist teeb aprilli lõpus ka pulmad ja olen sinna vist kutsutud. Aga igaahes ma arvan, et mu hostema läheb ka laupäeval sinna ja kui mul sõpradega algselt ühe laua taha ei õnnestu saada, lähen hostemaga ja hiljem kolin ümber.

LISAKS!!!!! Ma lähen YFU Cancuni reisile ikkagist! Kui mu ema täna mulle kirjutas, et minna saan, hakkasin koolis lihtsalt täiega ringi hüppama ja kriiskama:D Väga üllatav minu puhul hahah aga ma olin reaalselt niii üllatunud, et nad mulle selle võimaluse andsid ja NII MEGA TÄNULIK!!!!! Sest see on Cancun lihtsalt kõige awesomeima rahvaga üldse ju! Täna pärast kooli käisime Niklasega pangas ja tegime esimese sissemakse kah ära juba. Nii elevil!!!! Aga samas selle reisini on nii vähe aega jäänud ja alguse kuupäevast täpselt kuu aega hiljem toimub mu tagasilend Eestisse. Väga segased emotsioonid selle koha pealt. Kuidas on võimalik, et see aeg juba peaaegu, et otsa hakkab saama? Muidugi ma tahan Eesti perekonda ja sõpru näha, igatsetud toite süüa ja mõnesid asju teha aga lihtsalt see Mehhiko on nii minu riigiks saanud, et ma ei taha üldse mõeldagi sellele, et pean siit jumal teab, kui kaua aega eemal olema, ennem kui ükskord taas siia tulemine võimalikuks saab. 

Aga mis seal ikka. Eks see tagasiminek üks vahetusaasta osa ju ongi ja hetkel ma selle peale ei mõtle veel väga palju. Tunni aja pärast Sauliga välja ja siis ongi kohe öö käes.
Teile aga palju päikest ja soojust, sest seda siin jagub ikka KORRALIKULT. Ask.fm-is küsige küsimusi ka: ask.fm/kerturuu

Kogunemine vabriku ees. Tagaplaanil lipuga Eduardost paremale poole jääv on see seltskond, kellega muidu olin.
TŠEMPIONID!!!
Ja nüüd mõningaid pilte sellest, mis Cancuni reisil ees ootamas on: 







5 comments:

  1. panid vale ask.fm konto vist

    ReplyDelete
  2. Tahtsin küsida kui pikk sa oled vôi kui pikad mehhiklased on?

    ReplyDelete
  3. Mina olen 1,72. Oleneb täiestii :)

    ReplyDelete
  4. Tasuta jalgpallitotalisaator t-winner.com/et Eesti Premium liiga, Soome Veikkausliiga, Inglismaa Premier League, Saksamaa Bundesliga ....

    ReplyDelete