Reede-neljapäev

LAUPÄEVA ÕHTUL KIRJUTATUD: Eilne reede möödus väga rahulikult.Koolist koju tulles magasin, õhtul käisin pargis filmi vaatamas aga mitte midagi rohkemat. Mu teine Saksamaa nõbu Lara tuli taaskord siia ja ta on väga väga äge inimene lihtsalt. 4 aastat tagasi oli ta samuti Lagunases mu tädi pere juures vahetusõpilane, nüüd on ta 20 ja elab ning õpib Mehhikos, tal on siin suur armastus ja mõnel vabal nädalavahetusel külastab meie maja. Enne Mehhikosse kolimist oli ta selle 3 aasta jooksul Mehhikot 8 korda külastanud...ehk siis ikka päris palju. Igatahes jah, jutustasime jälle temaga ning seekord ei läinud isegi inglise keelt vaja. Ma ütlen, kui alguses tundsin, et hispaania keel ikka kuidagi ei taha tulla, siis nüüd, pärast ühte kuud ja kahte nädalat Mehhikos tunnen, et asi ikka juba sujub täitsa hästi:)

Laupäev ehk tänane oli plaanidele täiesti vastupidine. Algul pidin varakult ärkama, et kell 9 Caro ja Jakobiga ühele konverentsile minna. Õhtul aga otsustasin, et kuna see on nii vara ning ei pidanud seda ka kuidagipidi arendavaks, et jätan minemata. Magasin edasi ning ärgates sain teada, et ei valmista täna ka Eesti sööke ega lähe jõkke ujuma, kuna olin Niklase sünnipäevaistumisele kutsutud. Varsti läksin talle kinki otsima. Ei teadnud absoluutselt, mida kinkida aga lõpuks ostsin suure Mehhiko ja ühtlasi Lagunase jalgpallitiimi Cruz Azuli tekiilapitsi ja Nutella purgi...nada especial aga ta oli vist väga rahul, kuna samuti nagu ka mina, ei oska ta väga teeselda head nägu, kui peab millegi kohta väitma, et see talle meeldib, kui tegelikkuses see nii pole:D Igatahes sünnipäev oli väga tore. ESIMEST KORDA siin Mehhikos sain torti...ah jumal, kui maitsev see oli ja üldse toidud olid head, jututeemad olid head, seltskond oli supeeeermõnus! Kõik Lagunase YFUkad väljaarvatud Mia. Lisaks Guty, Caro, Luis ja Larysa ning kaks tüdrukut meie koolist.

Algul istusime Niklase kodus, jutustasime, sõime, tegime nalja, vaatasime jalgpalli ning hiljem tulime Lagunasesse ühte frappucino kohta, mida varem ei teadnudki ja frappe oreod tegi Niklas meile kõigile välja, no nii maitsev. Aaa ja ahhaahha kui nende kodust umbes kilomeetri kaugusele suurele teele jalutasime, hakkas lõpupoole sadama ning kui teeääres asuva bussipeatuseni jõudsime, oli kõik väga hall, tormine ja tuuline, vihma sadas ja päris külm oli. Nalja sai:D Taksosid ka üldse ei sõitnud, lõpuks tüdrukutega saime ühele peale ning Lagunase videoplazas ootasime poisse veel päris tükk aega. Hiljem jooksime päris pikalt paduvihma käes, et sinna frappucino kohta jõuda. Lõbus oli:D Ja märg...Ma armastan seda seltskonda! Nii ägedad inimesed lihtsalt.

Seal tutvusin veel mõnede inimestega, jälle sai kõigiga nii palju juttu aetud ja Niklas lubas järgmine aasta mulle nädalaks ajaks Eestisse külla tulla:) Ahh, noh ma läheks siis juba Frankfurti ka:D Lara elab ka Frankfurdis. Ja Elenaga sai ka kunagi räägitud, et Berliini võin talle tulevikus iga hetk külla minna. Ja mis plaane veel täna tehtud sai...näiteks see, et maikuus korraldame Eurovisionparty kellegi kodus. Oh seda küll juba tahaks:D Ma ei jaksa väga pikalt kirjutada täna aga igatahes mulle VÄGA, VÄGA VÄGA MEELDIS!!! 20 päeva pärast juba mu 18-aasta sünnipäev, uskumatuuuu!!!!

ESMASPÄEVAL KIRJUTATUD: Pühapäev oli rahulik, hommikupoole käisin Laraga kaubanduskeskuses Eesti toitude jaoks asju ostmas. Valmistasin siis sellist kihilist salatit, mis on kodus mul ikka täiega lemmiksalat. Kõigepealt tuleb kaussi panna värske kurk, siin panin pepinat, mis on sarnane aga suurem ja jässakam...seejärel panin suitsusinki, mil polnud eriti suitsumaitsetki, kuid kodus teeb ema seda suitsukanaga ja sobib paremini mu meelest nii. Seejärel järgmiseks kihiks on ananass, siis keedetud riis, selle peale kaste- majoneesi rohkem, hapukoort natuke, sool ja pipar. JA SIIN MÜÜDAKSE HAPUKOORT...Sokolaadi pole, hapukoort on. Igatahes. Seejärel veel selle kastme peale peenikeseks hakitud muna ja kõige peale poolikud viinamarjad. Kõik algul kogu aeg käisid seal köögis ja kommenteerisid üksteisele, mul oli ikka päris awkward seal toimetada, kui sain aru, et kõik on kuidagi negatiivselt meelestatud mu toidu osas:D Hiljem ei jõutud ära kiitagi, kui maitsva asjaga ikka tegemist on...

Kass Arturi kooki või mõnusat maiust tegin ka, see oli ka maitsev, aga kuna iiris on siin nagu tumedam ja teistmoodi rohkem ja mõngleid ka õigeid pole, siis eelistan ma ikka Eesti oma rohkem.

Seejärel kutsus Elliott mind Larysa ja tolle sõbraga välja, et frapped võtta ja Jasmini jalgpallimängule minna. No Eli nägin teepeal, kuid ta pidi juba järgmisesse kohta minema, sain väljaku juures siis kõigi teistega kokku, hiljem, kui mäng lõppes, läksime Niki, Luisi, Crecia ja ühe poisiga siis sinna frappe kohta hoopis, jälle vihma sadas ja üldse viimased päevad siin Lagunases kuidagi väga sügisesed. No muidugi temperatuurid on suured, aga vihm ja tuul,  vihm ja tuul. Seal istusime ehk umbes natuke rohkem, kui tund aega, siis tulin koju ära ja midagi rohkemat ei toimunudki.

Täna oli koolis lebo. Esimene tund oli laboris, mingi lambikas katse oli, järgmisel tunnil vist jätkame või millalgil, ma ei saand päris täpselt aru, mida me nende salatilehtedega seal tegime, peame vist hiljem mikroskoobi abiga võrdlema, kuidas soolavesi salatilehe rakke mõjutab või midagi sarnast. Aa rosinatega oli kah midagi aga meie tiimis sai rohkem nalja, kui tööd teha:D

Teisel tunnil oli mingisugune aktus tehnoloogianädala raames. „Staadionil“ ja kõik klassid seisid terve tund aega, ei mingeid toole. Palju kõnesid, selg väsis ära, suht igav oli ikka. See oli mu meelest nii naljakas, kuidas õpetajad samuti ei suutnud ära oodata, et see läbi saaks. Profa Mayra tegi nägusid „Ahh, kuiiii igaaav, ma tahan juba ära minna, ma ei viitsi passida siin rohkem“ profe David samamoodi, kui kutid kitarri mängisid ja laulsid, mis just kõige paremini välja ei tulnud halva helitehnika tõttu, siis esimese laulu lõppedes ja ka teise lõppedes animatsiooniõpetaja David irooniaga hüüdis „OTRO, OTRO, OTRO, OTRO, OTRO“ ehk siis põhimõtteliselt, et laulge veel. Üldse seal aktusel tegi ta palju nalja, ta oli nagu meie klassi „valvaja“ või midagi, no ma juba tunnen enda peal ka, kuidas ma pole enam õpetajatega nii, nagu siin alguses või Eestis olin, et kõik sõnad hullult läbimõeldud ja korrektse manneeriga räägitud ja mis kõik. Muidugi ma teen seda ka, kuid ma ei tea, ei oska seda väga hästi kirjeldada, kuid suhted on rohkem nagu sõbrasuhted, kui õpilase ja õpetaja omad.

Kolmandat tundi põhimõtteliselt ei toimunud, viimast samuti ja need vahepealsed ei olnud ka midagi erilist.

Koju tulles sõin ja magasin, pärast seda sõin veel ja vaatasin seebikaid. Mis ma ikka seal õues vihma käes teen...Siin on üks seebikas, mida jälgin. Esiteks see just algas, niiet olen kõige toimuvaga kursis ja see meeldib isegi mulle, nagu tänapäevasem ja reaalsem, mitte et vaesest perest pärit üliheade kommetega tüdruk ja rikkast perest  pärit arst või keegi armuvad...Ja teisest küljest vaatan seda ka keele õppimise eesmärgiga ning tunnen, kuidas järjest enam hakkan aru saama. Umbes 5 nädalat tagasi ei mõistnud ma seebikaid rohkem, kui põhimõtteliselt „te amo“ ja „te odio“ aga nüüd kõike muidugi lause-lauselt ei mõista, kuid aina rohkem ja üldmõte jõuab väga hästi kohale.

Lisaks. Ma vist Eestis vehkisin ka kätega, aga nüüd räägin kätega ikka palju rohkem. Ma ei tea, kas see on seetõttu, et mul keel veel nii hästi suus pole ja tahan, et inimesed must paremini aru saaks või seetõttu, et see komme ongi külge hakanud...aga jah. Nüüd lähen magama ära, kell juba palju.

KOLMAPÄEVAL: Eilne koolipäev oli päris tore, mõni vaba tund oli ka, selle ajal jutustasime ja vaatasime mõnede klassikaaslastega jalkat ja üha enam tunnen ikka veel, et olen nagu omas klassis. Selles mõttes, et pole mingit probleemi kellegiga suhtlemisel ja kõik on nii sõbralikud ja toredad ja kõik kõik...Aga üldse. Ma ei tea, mu meelest olen juba selle pooleteist kuuga siin Mehhikos ikka palju avatuvamaks ja seltsivamaks muutund. Kui varem oli see, et nagu ei oska kõigiga mingit ühist keelt leida või jututeemat arendada, siis juba praegu on kõik selles osas nii palju kergem. Igatahes ma väga ei mäleta hetkel, mis veel toimus koolis. Koju jõudes sõin, tunnikese magasin, siis veetsin perega aega. Hostema läks õdedega Tuxtlasse nende isale külla ja tulevad tagasi reedel või pühapäeval. Seni olen vanaema ja nõbudega üksinda kodus.

Tänane päev läks ka suht kiirelt koolis, kõik õpetajad ikka ja jälle kiidavad seda, kui kiiresti mu keeleoskus areneb ja see teeb tuju päris heaks:) Ja issand, kui esimesel kahel nädalal ma ei suutnud põhimõtteliselt üldse kõva häälega hispaania keeles lugeda, siis nüüd ikka tuleb päris kiirelt juba.

Aa...hommikul sattusin taksos klassivenna Guadalupega kokku ning ta oli mulle ühe origami kera meisterdanud. Lilledega ja värvilise paberiga. Kui ta eile Krihsnale ütles, et kingib mulle sünnipäevaks mingi origami asja, siis mõtlesin, umbes, et „päris lahe, kui ta viitsib mulle mingi tuvi meisterdada, aga ei usu, et ta seda teeb“..teades mehhiklasi ja nende suuri sõnu:D Aga jah, täna hommikul andis mulle taksos selle asja ja ma olin heas mõttes ikka väga üllatunud:D Nagu koolis ta tõmbleb ringi, on selline pullivend ja noh ühesõnaga selline, kellest never ei usuks, et ta origamiga tegeleb.

Lõpuks käisin oma õpilaspileti moodi asjal ka järel. See koolisekretär on ikka jumala lahe naine. Hilisemates kahekümnendates umbes ja selline tibi, moodi rohkem, vahepeal tahab muga inglise keeles rääkida, teinekord jälle kommenteerib, et kui ilusad juuksed mul ikka on või kui ilus ma ise olen, küsib  mu küünte kohta või seda, kust ma oma käevõrud ostsin...Täna ka üks tüdruk hakkas sõbralikult ta üle naerma, sest sekretäril olid kõrged kontsad all ja oli minust ikka paar sentimeetrit lühem, siis veidi hiljem tõi selle sama tüdruku mu kõrvale ja naeris tema üle,sest ta polnud mul rinnunigi vist...jah, inimesed on siin lühikesed. Siis käisin juba jutustasin natuke direktoriga ka ja sain teada, et eile oli mingi lastevanemate ühinemine, et mingid hinnetelehed võtta, et need eksamitulemused ametlikud oleksid või midagi. No selgitasin, et ma ei teadnud ja mis kõik, aga no hay problema, ütlen Verole, et ta esmaspäeval läheks. Direktor oli ikka nii imestunud mu eksamitulemuste üle:D

Mis veel...Tantsutund oli ka täna, 31.oktoobril on esinemine ja ilmselt pean omale uued kingad ostma, sest nad peavad sellise väikese kontsaga olema ja no kui oma kõrged alla paneksin, siis tõmbaksin endale veel rohkem tähelepanu oma pikkuse tõttu, kui ma seda ilma nendetagi saaksin ja noh...ühesõnaga ma lihtsalt loodan, et saan merengue selgeks omale selleks kuupäevaks.

Kooliga toimub millalgil kolmepäevane reis Chipasesse. Ei, üldse ei tahaks minna ju...googeldage. Vihmametsad ja kosed ja üldse kõik on seal nii ilus. 1000 peesot. Aga eks näis, kas saan minna, eriti arvestades seda, KUI väga ma ikka Cancuni minna tahan... Ja teisele YFU tripile samuti.
TÄNA KIRJUTATUD: Koolipäev  möödus kiiresti, sest kell 8 päev algas ja viimases tunnis ei käinud, kuna pidime algselt Lizbethiga panka minema, et uurida, mis mu kaardil viga on. Ema juba uuris Eestis asja ja juhuuuuuu, kaart blokeeritud...kahtlustatakse andmete kopeerimist, nii tore. Aa koolis Alfredo kinkis mulle Ferrero Rocheri 16 šokolaadiga karbi...Ega neid austajaid siin jagub jah. Mis ma kõik juba kellegilt saand olen, kaisuloomad väikesed ja joonistused, kutid käivad kitarriga koolis järel, et mulle jälle mõni coldplay lugu esitada, nokamütsi sain ükspäev veel, eile see origami asi ja midagi veel. Noh mul endal ikka suht awkward siin niimoodi neid asju vastu võtta, aga siin Mehhikos pole kingist keeldumine mingi võimalus lihtsalt.
Eile õhtul käisin Carolina ja Malenaga tantsimas. Mingi folkloortants. Algul olin ikka päris negatiivselt millegipärast meelestatud aga ma arvan, et hakkan seal kolmel õhtul nädalas tund aega kohal käima, sest praegu on aeg kuuest seitsmeni sisustamata enamasti. Vahepeal küll käin campuses zumbas või teen midagi, aga kuna mul klassikaaslased ja enamik sõpru koolist elavad kõrvalkülades ja teised sõbrad on sel ajal veel koolis, siis ma tavaliselt lihtsalt olen. Ei tee midagi. Esmaspäeval lähen ka kohale ja siis otsustan, kas hakkan seal käima või mitte. Kingad pean ka ostma selle jaoks, riided novembrikuu esinemisele saan laenata. Ja need rõivad on sellised ikka väga väga ilusad ja mehhikopärased, suuured seelikud ja punutised ja noh võiks ju midagi täiesti uut ka proovida. Üks plaan või mõte on huviringide osas veel, kuid ei tea, kas julgen end selle valdkonnaga siduda.
Täna õhtupoole lähen ka zumbasse ja veel õhtupoole kutsus Elliott mind ühe tüdruku koju peole, et oma sünnipäeva seal tähistada ja loodaks, et saaks veidikeseks loa minna, kuna hostema luges vanaemale enne Tuxtlasse minekut ikka sõnad peale, et hilja hilja väljas käia ei tohi nädala sees... vas a ver. 

Niklas

Jasmin

Elliott ja Niklas

Söögi jagamine. Vasakult Luis, Larysa, Jakob, Guty

♥ ♥ ♥ Vasakult Guty, siis mina, Larysa, Jasmin, Niklas, Jakob, Elliott, Caro, Katinka

FRAPPE OREO ♥

Meie rühm- Mina, seljataga Freddy, siis Guadalupe, Isidra ja Sharon

Mu origamikera

Nojah, ärge nägu väga tähele pange, sest päike on siin silmade jaoks ikka väga ere aga jah, praegu käin siis sellisena koolis. Nädalavahetusel läks meelest ära, et seelikuga võiks ju midagi ette võtta aga noh jah. Vahel kannan seelikut särgi all, siis keeran värvlit niimoodi, et see lühem tunduks:D

Klassiõde tahtis pilti

Ja teine ka

Aga praegu tsauki ja suuured-suured kallistused mu perele ja sõpradele, nagu ikka!