Arrolladora kontsert

Umbes poole üheteist paiku tulid Guty ja Jake mu ukse taha ja läksime koos Andy kodu juurde teisi ootama.  Kusagil üheteist paiku võtsime kaks taksot Matiase suunas. Mina, Guty, Jakob, Ixioel (või kuidas iganes ta nimi kirjutatakse eks:D), Andy, Carlos, Cristian, David, Ricky ja veel üks, keda ennem ei teadnud. Puros hombres jajaja.

Kohale jõudes oli meeleolu juba nii laes, megapalju tuttavaid nägi ja rahvast oli MEELETULT lihtsalt. Alguses esitasid teised bändid nii oma, kui ka näiktes suurepärase Calibre 50 repertuaari ning esines ka Roberto Junior oma kuulsa lauluga "Coco No". Võtsime kohad pealava suunas sisse, jutustasime, tantsisime ja veetsime lihtsalt hästi aega. Seal liitusid meie seltskonnaga ka Saul ja mingid võõrad kutid ja mõned sõbrannad. Syenni, Genesis G, Margueni, Rossy, Larysa, Carmelita ja veel paar tükki, kellega varasemalt kokku puutunud ei olnud. Sellest hoolimata oli seltskond väga lahee:) Kui Arrolladora enne kella ühte mängima hakkas siis millised emotsioonid noh!!! Esimeseks looks oli mu lemmik "Llamada de mi ex",mida lõpetuseks veel ühe korra mängiti. Võtsin oma fotoka kah kaasa aga ma vannun, et KÕIGI kõigi kõigi laulude ajal, mis selle kahe tunni jooksul mängiti, tantsisin, niiet eriti aega just piltide tegemiseks ei jäänudki. Piltidest rääkimata ei jõudnud Hectorite, Armandode ja nendegagi rääkima, kuigi nad täiesti silmapiiril olemas olid.

Peamised tantsud said maha peetud ikka Cristiani ja Sauliga hhahha aga ka paljude teistega. Mulle reaalselt meeldib lihtsalt täiegaaa banda järgi tantsida. Lõpuks, kui Arrolladora lõpetas, pandi natukene salsat ka mängima ja siis sai veel selle järgi jalga keerutatud, TÄIUSLIK, ma ütlen!!! Jalad nüüd ainult natukene valutavad, aga mis seal ikka, see kõik oli lihtsalt nii väärt ja olen nõus ülejäänud kuul nüüd väga tagasihoidlikult elama nende kulutuste tõttu, mis selle kogu värgi alla läksid, sest kohe KINDLASTI kuulub see öö mu Mehhiko parimate top3-e, ilmselt isegi üks parimaid öid kogu elus, Niiii lahe lihtsalt ja mul on nii palju positiivseid emotsioone, et ei saa sõnadega väljendadagi väga :)

Kui lõpuks tantsud tantsitud saime, siis hakkasime oma seltsonnaga jalutama ja kuttidel oli väike mõte tulnud, kuhu edasi võiks minna hahaha. Sellega oli ka hull kemplemine. Mina ei tahtnud mingi blokkija olla ja ütlesin, et kui nad lähevad, siis lähen ka kaasa ja, et kui ei meeldi, lähen välja ja ootan seal. Nad tahtsid muidu Lagunasesse kõik minu pärast tagasi tulla. Taidlesime seal pool tundi ja lõpuks läksime.

Ühesõnaga siis veetsime natuke aega veel linna peal ja Lagunasesse tulime taaskord kahe taksoga. Umbes poole 5 paiku jõudsin, aga hostema polnud üldse tige, just õnnelik mu üle, et ma ise õnnelik olen ja lõbutseda sain. Ja noh ma ei hakka eriti üksinda ka koju tulema sealt poole tunni kaugusel asuvast Matiasest, sest see ikka päris ohtlik koht öösiti ja kes teab, mis juhtuda võib.

Aga jaaa!!! Üldse viimased kuu aega on mu elu siin nii sisutihe ja lõbus ja tore ja hea olnud ning ma ARMASTAN OMA ELU, päriselt noh!!!

Aga tsauki!! :)) Ask.fm on ask.fm/kerturuu, küsige, kui midagi huvitab ja teada tahate.

Vasakult: Andy, Cristian, Carlos, ei mäleta nime, mina, Guty, David, Jake, Grecia

Guty :D:D "Kertu, teeme pilti, kõik senised ainult YFU koosviibimistelt" 

Me olime selle koha peal. Suht kaugel aga siiski hea koht, kõik asus lähedal ja oli tantsimiseks ka ruumi. Väga vähe. Sellistel kontserditel seal ees ei näe üldse midagi, kuna kõik teevad oma telefonide ja iPadidega pilte ja tantsida ka ei saa.

Toimunust, plaanidest ja jalgpallist

Ei ole jälle nii pikalt kirjutanud, aga kordan veelkord üle, et enam ei jää enam absoluutselt arvuti jaoks aega.

Toimunu niiviisi päevade kaupa enam väga selgelt meeles polegi. Vaheaeg sai läbi ja nüüd homme lõppeb ka esimene koolinädal õnneks. 

Vaheajal sain nii palju uusi tutvusi, just jälle teisest koolist ja ülikoolidest. Aga samas rahvas on nii suhtlemisaldis, et isegi kui panka lähen, tulevad varastes kahekümnendates töötajad ligi juttu tegema. Järgmiseks küsivad juba whatsappi jaoks telefoninumbrit ja juba päev hiljem tulevad kutsed, et välja minna. Aga nii lahe niimoodi ju:)

Kui Oaxacas käik välja jätta, siis möödus terve aeg Lagunases, kuid siiski väga meeldivalt, alati oli tegevust ja igav ei hakanud:) Väga.

Eelmisel reedel käisin sõpradega väljas ja ei hakka kõiki detaile kirjutama, kuid mina, nii nagu ka kõik teised inimesed seltskonnas naersime põhimõtteliselt pisarateni, nii lõbus ja naljakas oli ja üldse kindlasti üks meeldivamaid õhtuid siin Mehhikos.

Laupäevaks kutsuti mind salsat tantsima Matiasesse, aga mu hostema ei andnud mulle klubisse minemiseks luba, nagu ikka. Muidu ta mulle täiega meeldib- on ise meganooruslik ja ainuke keeld, mille reaalselt peale panebki, on Matiasesse klubisse minemine. Puhtalt selletõttu, et kusagil kolm aastat tagasi pandi ühe blondi vahetusõpilase joogi sisse narkootikume ja ta järgmisel päeval haiglas ärkas ning seejärel tagasi oma riiki saadeti. Aga noh, mis seal ikka. Selle asemel käisin Almoloyas 15- aasta sünnipäeval. Tüdrukul oli väga ilus kleit, kuid selle õhtu jooksul oli nii palju ebaõnnestumisi lihtsalt. Kasvõi alustades sellega, et avavalssi alustati kolm korda uuesti, kuna muusika seisma jäi, või, et kui tüdruk cumbiat tantsis, siis ta lühikese seeliku alt välkus tagumik. Kõik naersid väga kõvasti...natukene piinlik:D Minu jaoks oli üritus igav ka, kuna käisin seal oma klassiõe, ta venna ja primodega ja lihtsalt mõnede inimestega EI SAAGI mõnd põnevat jututeemat arendada kahjuks. Aga siiski nägin ühte sõbrannat Indit ka mingil hetkel ja siis läks lõbusamaks, sai temaga palju tantsitud ja jutustatud:)

Kool on peal ja mul on jälle seal kogu aeg nii igav ja reaalselt tunnen, kuidas lihtsalt niigi vähene järelejäänud aeg seal raisku läheks. Täna läks päev kiiremini, kuna õnneemotsioone oli nii palju hahha.

Esimesel päeval näiteks ei lastud mind kooliväravatest läbi, kuna otsustasime vanaemaga, et nüüd oleks lõpuks aeg mu seelikult mõned sentimeetrid eemaldada, sest see oli lihtsalt niivõrd pikk ja kole ning palavaga oli ikka päris hull olla. Koolis öeldi, et seelik liiga lühike ja, et sisse ei saa. No davai, kui ei saa, siis ei saa. Palju rahvast oli seal väravate taga, kellel olid juukseotsad värvitud, kel märgati neediauku, kes samuti seeliku pärast, kellel poistest olid juuksed liiga pikad või lihtsalt koolikredentsiaal kodus. Sain uued sõbrannad omale hahah. Eks ootasime ja jutustasime seal värava taga, umbes kaheksa paiku tegin nende uksehoidjatega nalja ja lõpuks sain sisse hhahha. Koju minnes ei jäänd mul muud üle, kui pidin oma seeliku õmbleja juurde uuesti viima hahha. Veits feil aga mis seal ikka. Nüüd on seelik ilus, pole liiga lühike aga pole päris põlvikuteni ka ulatuv:D Aga lihstalt....See kool on lihtsalt NII nii nii halb. Õpilased ei tea mitte midagi ja õpetajad ei tee oma tööd, ja siis miljon reeglit, kuidas sa tohid olla ja kuidas mitte...Lihtsalt veidi segadusseajav.

Eile kutsusid Hector ja teised sõbrad ( Jhonny, Mole, Fernando, Indi, Genesis) parki jalgpalli vaatama. Meiega oli ka teisi inimesi, Ingrid oma kutiga, Piñon, mõned jalgpallurid, mu hea sõber Saul jne... Nagu ikka nende seltskonna puhul kombeks, kõik tulid oma poekottidega kohale, võtsime purskkaevu najal kohad sisse ja panime korraliku pikniku püsti hahaha. Tegemist oli Mehhiko Cupi finaalmänguga, kus olime energiliselt kaasa elamas oma kallile Cruz Azuli meeskonnale. (Nagu varem mainind olen on Lagunas, kus ma elan, täielikult Cruz Azul) Mäng oli väga pingeline ja neid väravaid lihtsalt ei tahtnud kuidagi pidi tulla. Lõpuks jäi seis 0-0 ja oli käes penaltite aeg. Ja kui siis Cruz Azul selle viimase ja otsustava penalti lõi, siis minge pekki, millised emotsioonid!!! Rahvas läks täiesti hulluks kätte, kõik jooksid mööda parki ringi, röökisid ja kallistasid üksteist, nad reaalselt olid nii õnnelikud. Saul eriti hahhaha. Ja Guty, täiesti pekkis :D 

Seejärel läksime enamvähem kõik autodega võiduringile. Ma olin samas autos siis Sauli, Armando (Molega), Gilberto ja ta mingi sugulasega. Käisime võtsime viimase kodust veel Cruz Azuli lipu ka, mida katuseaknast lehvitasime. Autosid oli nii palju, kõik lasid koguaeg signaali ja need, kes magada tahtsid, ilmselt seda väga teha ei saanud. Kõigil olid emotsioonid megalaes, kõik olid nii õnnelikud, mõni isegi nuttis:D Siiski üle 15 aasta esimene finaalmäng, mis võideti ju ja see tähendab siin Mehhikos ikka midagi väga suurt. Lõpuks läksime kogunesime peaaegu kõik vabriku ette. Seal sain kokku sõpradega teisest koolist, Jakob, Guty, Barrera, Priciliano, Jesus jne...Kõik laulsid mingeid laule, ja hõiskasid hüüdlauseid, Ühel hetkel Jakob võttis mult ümbert kinni ja seal me lihtsalt vaatasime, ainukesed lollakad, kes kaasa ei osanud laulda :D Järgmisel hetkel mida ma näen, hostema tuleb teisest autost välja ja küsib, mida ma seal teen :D Mul oli sama küsimus, sest kodus olles valmistus ta peaaegu, et magamaminemiseks :D Aga kuna kõigil olid emotsioonid nii üleval ja kell oli veel kuskil pool 12, sain rohkem, kui lahke loa kella 2ni väljas olla. Mis sellest, et hommikul kell 8 juba koolis pidin olema :D Siis läksin Hectorite ja nendega välja istuma, algselt oli nii palju neid lubajaid, kes kõik pidid tulema, lõpuks olime ikka kuskil vaid 12 inimest :D Aga väga lahe oliii!! Muidugi nad jälle hakkasid oma Puerto Escondido tripist rääkima ja tegid minu kulul nalja, et ma ainult Almoloyas käin ja küsisid, et kas olen jões ikka sees ka käinud..Naer :D:D Hommikul polnud üldse raske ärgata, vastupidi, palju kergem, sest öö oli lihtsalt nii positiivseid emotsioone täis olnud:)

Ja mis veel...See Gilberto, keda ennem mainisin, käis 2 aastat tagasi Eestis!!! Kõigepealt küsis, et kust pärit olen ja kui vastust kuulis, siis vastas "Tallinn!" Mul jäi suu lahti, et mis mõttes Tallinn? Keegi mitte kunagi ei tea, et selline riik, nagu Eesti üldse kuskil kaardi peal olemaski on. Ja mis selgus oli see, et tal oli kuskil 3 aastat tagasi vahetusõpilane Soomest, kes nüüd on ta pruut. Ja käis ta siis tüdrukul kahe aasta eest Soomes külaski ning tuli ka Eestist läbi. Oli küll vaid Tallinnas, kuid siiski paistis ta väga vaimustuses olevat. Kui Jhonny ta käest hiljem küsis, et kuidas Eesti temale tundub, ütles, et "es donde quiero estar wey". ehk, et see on see koht, kus ta olla tahab. Ja praegu ta pidavatki reaalselt mõtlema sellele, et ajab paberid korda ja pärast ülikooli lõpetamist tuleb Eestisse elama oma Soome pruudiga. MIS ASJA? :D Aga mul olid reaalselt silmad nagu mingid tõllarattad peas, kui teda Eestist rääkimas kuulsin, nii üllatunud:D

Homme on õnneks reede ja kauaoodatud suursündmus on kätte jõudmas. Nimelt. Mehhiko parim banda Arrolladora tuleb Matiasesse ja muidugi lähen teise kooli sõpradega seda vaatama-kuulama ja selle järgi tantsima juu!!! Ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga see banda mulle meeldib. Jah, varem tõesti ainult naersin selle peale, kui inimesed banda mängima pannes, pidevalt küsides, et mis asi see veel on, aga nüüd mulle meeldib see lihtsalt nii mega palju :D Rahvast on ikka eriti suurtes hordides kohale minemas ja olen kindel, et sellest tuleb üks super õhtu. Teisiti pole võimalik lihtsalt, sest ARROLLADORA WEY!!

Muudest plaanidest nii palju, et laupäeval kutsusid ühed sõbrad mind pulma, aga kuna kõik kohad on ette määratud ja mis kõik, siis eks see näha ole, kas minna saan. Aga nii tahaks minna, sest see Mehhiko pulm pidi üks teine tase ikka olema ja pole varem veel jõudnud....mis nüüd meenub, mu üks rohkem või vähem sõbranna koolist teeb aprilli lõpus ka pulmad ja olen sinna vist kutsutud. Aga igaahes ma arvan, et mu hostema läheb ka laupäeval sinna ja kui mul sõpradega algselt ühe laua taha ei õnnestu saada, lähen hostemaga ja hiljem kolin ümber.

LISAKS!!!!! Ma lähen YFU Cancuni reisile ikkagist! Kui mu ema täna mulle kirjutas, et minna saan, hakkasin koolis lihtsalt täiega ringi hüppama ja kriiskama:D Väga üllatav minu puhul hahah aga ma olin reaalselt niii üllatunud, et nad mulle selle võimaluse andsid ja NII MEGA TÄNULIK!!!!! Sest see on Cancun lihtsalt kõige awesomeima rahvaga üldse ju! Täna pärast kooli käisime Niklasega pangas ja tegime esimese sissemakse kah ära juba. Nii elevil!!!! Aga samas selle reisini on nii vähe aega jäänud ja alguse kuupäevast täpselt kuu aega hiljem toimub mu tagasilend Eestisse. Väga segased emotsioonid selle koha pealt. Kuidas on võimalik, et see aeg juba peaaegu, et otsa hakkab saama? Muidugi ma tahan Eesti perekonda ja sõpru näha, igatsetud toite süüa ja mõnesid asju teha aga lihtsalt see Mehhiko on nii minu riigiks saanud, et ma ei taha üldse mõeldagi sellele, et pean siit jumal teab, kui kaua aega eemal olema, ennem kui ükskord taas siia tulemine võimalikuks saab. 

Aga mis seal ikka. Eks see tagasiminek üks vahetusaasta osa ju ongi ja hetkel ma selle peale ei mõtle veel väga palju. Tunni aja pärast Sauliga välja ja siis ongi kohe öö käes.

Teile aga palju päikest ja soojust, sest seda siin jagub ikka KORRALIKULT. Ask.fm-is küsige küsimusi ka: ask.fm/kerturuu

Kogunemine vabriku ees. Tagaplaanil lipuga Eduardost paremale poole jääv on see seltskond, kellega muidu olin.

TŠEMPIONID!!!

Ja nüüd mõningaid pilte sellest, mis Cancuni reisil ees ootamas on: 

Oaxacas rootslase perega

Alguses oli kevadvaheaja esimese nädala teine pool plaanis veeta Puerto Escondido rannas koos kõigi sõpradega. Reaalselt, kõik mu ülikoolisõbrad läksid ning neid kutseid ja sõnumeid, et ma ikka kah läheks tuli niimoodi, et telefon oli punane. Muidugi ei andnud Mehhiko YFU mulle selleks luba ja äärmiselt tagasihoidlikult öeldes olin ma rohkem, kui maruvihane. Ütlesid, et juhul, kui ma sinna randa lähen, on varakult Eestisse naasemine garanteeritud...Ja seda ütlesid mulle umbes 100 korda, et ikka meelde jääks....NII normaalne.

Siis tuli Jakobi ja Guty perelt kutse nendega kaheks ööks Oaxacasse minna ning kuna on tegemist mu lemmiku Mehhiko linnaga, kus senini käinud olen ning need kaks kutti on mul ühed parimad sõbrad üldse siin, siis ei kaalunud sekunditki ning olin kohe nõus.

1. päev äratus oli kell pool 5 hommiul, kuna viie ajal pidid nad mul juba järgi olema...Seejärel ootasin ja ootasin ning jõudsid nad alles kell pool 7 läbi...tüüpilised mehhiklased.

Ees ootas kusagil viie-kuue tunnine sõit kurvilisel teel, mis enamus ajast möödus magades. Rootslasega sai ka veidi reisiplaane tehtud. Nimelt kuna ei mina ja ka tema ning väga palju muud rahvast otsustasime, et YFU maikuu reisile ei hakka minema selle ulmelise hinna ning pettumusttekitava reisiplaani pärast, siis pidavat rootslase vend hoopiski juunis Mehhikosse tulema. Tegime väikese plaani, et reisime neli nädalat ringi, kaks esimest nädalat rendiautoga ning hiljem bussiga. Eks seda mõtleb veel. Jututeemasid oli igasuguseid põnevaid-häid veel.

Kusagil üheteist ajal käisime hommikust söömas, kuskil eriti ilusas restoranis. Ja terve selle tripi vältel sõime ainult parimates restoranides...Kõik oli nii kallis ja kui enda eest maksta tahtsin või kasvõi pooltki summat pakkusin, ei olnud nad nõus ja tegid kõik välja...

Enne Oaxacasse jõudmist käisime ühes külas, mis on nii Mehhikos kui ka kogu maailmas ainuke, kus tehakse Mehhikos ja eriti Oaxaca osariigis kõige kuulsamat alkohoolset jooki mezcali. Kogu protsess on äärmiselt aeganõudev ja paljude erinevate etappidena. 

Pärast seda sõitsime Oaxaca külje alla Tulesse, et seal soomlase Miaga kokku saada. (Varem elas ta Lagunases, kusagil kuu aja eest vahetas perekonda), kuid telefonitsi ei saanud teda kätte ning seega sõitsime Oaxacasse sinna majja, kus peatusime. Tegemist oli siis Guty tädi pere koduga. Maja oli just valmis saanud ja nii ilus ja suur, pereisa on arhitekt ja ise disainis, mõtles kõik välja. Väga jõukad inimesed...

Istusime pisut aega elutoas, sain tuttavaks kõigiga ja ei möödunud viiteteist minutitki, kui perepoeg mind juba Puerto Escondidosse kutsunud polnud, kus juba eelnevalt mainitult, kõik mu sõbrad ka olid hahaha, muidugi ei läinud. Ei mina ega ka tema. Seejärel oli natuke aega, käisime pesemas ja siis istusin Jakei ja Gutyga, rääkisime juttu ja olime niisama.

Poole viie aeg läksime taaskord Tulesse. Mina ja Carolina (Jakobi ja Guty õde) läksime perepoja Jorge autoga, muusika oli täpselt nagu minu playlistist... Lõpuks jõudsime Tulesse, saime kõigepealt Miaga kokku, keda oli nii super hea näha. Kanada Jarvis oli ka temaga. Läksime jälle restorani sööma. Jutustasime Miaga ja kuttidega ning viisime vahepeal toimuvaga kurssi, juba poole söömise pealt pidid Mia ja Jarvis ära minema. Kui me ükskord lõpetasime, siis Läksime Tule puud vaatama, mis on maailma suurim. Tõepoolest, hiiglaslik hiiglaslik. Juba siis andis väsimus tunda, kuid ega midagi, uuesti autodesse ja suundusime Oaxaca kesklinna. Pean tõdema, et see linn on lihtsalt nii võrratult ilus, külastasin seda teist korda. Augustis käisin koos oma vahetusperega. Aga lihtsalt see koloniaalne arhitektuur, see tänavamöll, puhtus ja kõik... Super ilus tõesti. Kõigepealt vaatasime üht  karneval-rongkäiku, midagi sarnast. Kõik inimesed tantsisid, elav muusika, lõbus õhkkond. Välja arvatud see, et kõik olime meeletult väsinud juba:D Edasi läksime Santo Domingo kirikusse, käisime sees ning hiljem veetsime aega seal ees istudes. Ei teind eriti midagi. Seejärel jalutasime Zocalo ehk keskväljaku poole, Jakei ja Gutyga sai nii palju nalja ahhaha lihtsalt imelised inimesed, ma ütlen. Jalutasime natuke seal keskväljakul, jutustasime jne ning pärast seda läksime sööma ühte restorani, mille kohta mäletan, et kui esimest korda Oaxacas käisin ja seda restot nägin, mõtlesin, et seal peavad küll sööma vaid eriti rikkad inimesed...

Pärast restoranis käiku oli uni pühitud, tulime koju ära ja olime Guty ja Jakobiga poole ööni üleval.

2. päev Äratus oli pool kaheksa. Kiire dušš ning seejärel abistasin Malenat ja perenaist hommikusöögi valmistamisel. Täiesti jõhker, kui rikkalikud hommikusöögid seal olid. Frijoladad, erinevad saiakesed, kohv, värskeltpressitud apelsininektar, chokomilk, juustuvalikud jne jne. Pärast söömist võtsime ette teekona Hierve el Agua suunas. Enne Mehhikosse tulekut teadsin, et seda kohta tahan kindlasti külastada ja tõepoolest, see nägi päriiis lahe välja.

Teekond oli kusagil kaks tundi. Sõitsin autos Jakobi vanemate, ta tädi ja tädimehe ning õega ning sõit polnud eriti lõbus. Magasin terve tee, keegi üldse juttu ei rääkinud. Kohale jõudes läksime võtsime Guty ja Jakobiga kohe ühed michid ja läksin rootslasega ujumisriideid ostma, sest kaasa ei võtnud. Väga kaunid nägime välja muidugi hahaha. Aga vahet pole see hind või välimus, lahe oli. Vesi oli jäiselt külm...Aga siiski nii mõnus. Seal Hierve el Aguas on looduslikud mineraalveebasseinid. Taaskord sai rootslasega nii lõbusalt aega veedetud, sel ajal, kui teised kaldal puuvarjus niisama jutustasid. Praegu natuke gripine selletõttu küll, aga mis seal ikka...

Olime seal kusagil kaks tunnikest ehk, pärast seda käisime jälle söömas. Ma vannun, et me kogu aeg lihtsalt sõime...

Tagasisõiduks läksin Jakobi, Guty, Jorge ja Danieliga ühte autosse, et lõbusam oleks. Alguses jutustasime ja naljatasime kuid juba kohe kohe jälle magasime hahah.

Koju jõudes istusime natukene aega niisama ning õhtul läksime taaskord keskusesse. Käisime muuseumites ja lihtsalt jälle olime niisama hahah:D Kõigepealt käisime Oaxaca tekstiilimuuseumis. Oli küll ilus aga ma ei tea, siiski jäi kuidagi igavaks ja ühekülgseks minu jaoks, vähe eksponaate, vähe kõike. 

Järgmisena läksime ühte kompleksi, kus hoovis mängis elav muusika, kus olid kohvikud, lugemisnurgad, muuseumid. Käisime ühes muuseumis vaatamas pilte sellest, kuidas ladina-ameeriklased Ameerikasse jõuda tahavad. Pärast seda käisime Santo Domingo kiriku ees vaatamas suurt rongkäiku. Kristuse ülestõusu auks. See oli väga pikk ja eriti palju rahvast oli sellekspuhuks sinna kogunenud. Vaid ühel korral aastas, semana santa ajal toimub selline rongkäik.

Ega siis midagi, jalutasime jälle keskväljakule, seal lihtsalt istusime ja ei teind midagi:D Me olime jälle Guty ja rootslasega omavahel, jutustamas ja naermas, ega väga pikalt polnud, varsti läksime koju ja hakkasime Guty sünnipäeva puhul torti sööma. 18 sai lõpuks temagi:D Söögilauas hakkasid kõik rääkima kummituslugusid. Pereisa näitas üht fotot oma vennapoja sünnipäevalt, kus tagaplaanil ilmus väike poiss. Kaks pilti oli. Ühel pildil olid poisi silmad niimoodi, et üks vaatas alla ning teine kuti poole ning teisel pildil olid silmad suured ja mustad. Suht creepy. Keegi polevat teadnud, et mis poisiga tegemist. Seejärel hakkas Guty ja terve ta perekond rääkima, kuidas esimene kusagil 8-9 aastaselt oma toas pidevalt üht vana meest ülikonna ja kübaraga nägi ja siis palju rituaale pidid läbi viima, et sellest lahti saada. Neil olevat kodus palju sensitiive käinud, kes kõik räägivad, et majas on palju vaime ning ükskord olevat deemon ilmunud, kõik olevat eranditult öelnud, et Gutys on midagi hahahah:D ja, et see vana mees olevat ilmunud kusagit kaugelt, et teda kaitsta.

Seejärel läksid kõik magama. Me Guty ja Jakobiga jäime elutuppa passima ja Youtubei niisama. Alguses kuulasime bandat ja me Gutyga laulsime kõik laulud kaasa. Seejärel hakkasime taaskord igast vaimudest ja asjadest vaatama ja panime erinevaid videosid. Kõik läksid magama kuskil poole 11 ajal, me olime kaheni all. Lõpuks oli juba päris hirmus olla ning kui ükskord magama otsustasime minna, siis kõik kolm jooksime ülesse lihtsalt, ise naerdes aga jumala hirmus hakkas. Tuli jäi kah põlema, sest keegi enam küll alla ei tahtnud minna üksinda, et see ära kustutada.

3. päev Kell kaheksa oli äratus. Pärast hommikusööki hakkasime kohe Lagunase poole tagasi sõitma. Tee peal käisime jälle restoranis. Põhimõtteliselt terve tee möödus magades, sest kui sel kurvilisel teel silmad lahti hoida, läheb ikka süda kergelt pahaks küll..

Kusagil poole viie aeg jõudsime Lagunasesse. Poole tee peal tuli meelde, et hostemal sünnipäev ju, wuhuuu. Kinki polnud, midagi polnud. Eks läskin siis ruttu kaubanduskeskusesse ja ostsin ühe kingi aga homme alles annan, kuna pean veel ühe protseduuri sellega seoses läbi viima.

Koju jõudes läksin kohe oma sugulaste koju Vero sünnipäeva tähistama, kaua ei olnud, sest uni oli meeletu. Ühel hetkel vaatan, kuidas onu tuli veeämbriga ning tuimalt selle kõik 15 liitrit vett hostemale kaela kallas....Mehhiko komme, mida sünnipäevalastele vahel tehakse.

Tulin koju ära, saatsin Olivia kah ära, kes nüüd tagasi Saksamaale läks, sõin ühe tlayuda ning läksin magama, kuna midagi ei toimunud. Kõik ülikoolisõbrad on Puertos ikka veel rannas ning teised sõbrad muudes kohtades puhkuseid veetmas.

Ühesõnaga. See Oaxacas käik oli lihtsalt super ja selliste inimestega, nagu Jakobo ja Guty, on parim aeg lihtsalt garanteeritud. Nii armas nende perest, et nad mu kaasa kutsusid:)

http://ask.fm/kerturuu

Santo Domingo kirik. Üks altaritest. Kõik kullatud

Jakob oma rootsi vennaga :D

Guty-Jakob :)))

Ma ei tea miks, aga need koonused peas on nii hirmsad mu jaoks.

Oaxaca tekstiilimuuseum

Jakob, mina, Guty, nende nõbu Daniel. Kahtlane tüüp. Ainukesed jututeemad olid brändid ja elektrooniline muusika. Fännab Lacostet ja kõik ta toas oli seetõttu krokodille täis:D

Nukuetendus keskväljakul

Jakobi varjatud anded hahahaha. 

...

"Mis sa teeksid, kui üksinda pimedas kodu poole kõnniksid ning üks selline sulle vastu jalutaks?" hahahah

Jakobiga niisama:D

Tahtsin majast, kus ööbisime pilti teha, aga ei julgenud :D Igatahes see läks igalt poolt veel edasi ja oli täiega suuur!

See auk, kust kõik see vesi Hierve el Aguas tuleb

Kivistunud kosk

Mezcali vabrik

ahjuga :D

Guty niisama õnnelik

"ananassid", millest mezcali toodetakse

Oaxacaaa!

Santo Domingo kirik

Üks väga super õhtu hahhaha :Dõ'

Uute ujumisriietega :D