Kertu Mehhikos

Thursday, January 3, 2013

Jõulud ja 31.Detsember

Sel aastal möödusid jõulud ja vana-aastaõhtu minu jaoks niivõrd erinevalt eelmistest aastatest- võõral maal, võõras kultuuris, võõraste traditsioonidega. Ühtegi korda jõulumeeleolu tekkida ei jõudnud, sest mida sa ikka loodad, kui väljas valitsevad temperatuurid on iga päev üle kolmekümne kraadi, taevas pilvitu ja päike meeletult tugev! Selle asemel, et kaminas tuld teha, piparkooke süüa, PÄRIS kuuske ehtida, jõulufilme vaadata ja meeeeletult jõulutoite mugida, möödusid selleaastased jõulupühad pigem iga päev basseini ääres päevitades ja otsi ujudes ning lihtsalt väljas käidud ja häid ilmasid nauditud, nagu igal teiselgi kuul.

Ehk oli see 22. detsember, kui Elenaga mõtlesime, et kohe üldse üldse seda jõulutunnet pole ning siis läksime välja, ostsime palju palju paljuuu mandariine, tegime kaneeliteed vanillipiimaga ja laenutasime "The Four Christmases" ja lihtsalt lebotasime ning pärast youtubeist jõululaulude järgi tantsima ja kaasa laulma hakkasime. Ainuke päev, kus natukene seda jõulutunnet tuli, aga ei....24. detsember siiski mitte midagi.

24. detsembri hommikul käisime basseini ääres, ei mingit suurt söögi valmistamist ega rahulikku perekeskis koosviibimist. Hostema oli õdedega mul kah teises linnas, veetsin pühad vanaema, tädide-onude-nõbude ja noh mega paljude sugulastega ühesõnaga.

Õhtul läksime mu onu juurde. Elenaga olid meil kõhud nii tühjad. Kaheksast jõudsime sinna ja ootasime ikka suurt jõulupraadi või midagi sellesarnast kohe, kui uksest sisse astusime, sest ometigi olid kõik varem rääkinud, et, oh, kui palju süüa ikka jõulude ajal saab...Eeeee palju? Päriselt? Süüa saime lõpuks veerand 12, vahepeal aga laulsime kõik kristlikke jõululaule, keegi jutustas Jeesuse sünnist. Üht laulu lauldes pidime kolonnis ringi jalutama, see siis tähistavat Jeruusalemma jõudmist. Hiljem pidime kõik jeesuslapse nukule musi andma, et ta meid kaitseks ja, et hea õnn saatma jääks.

Söögiks olid sellised Mehhikole tüüpilised toidud, nagu epanadad ja tacod, carnachad, tostadad ja mis kõik, natuke mingeid liha-juurvilja asju kah. Maitsev, väga maitsev aga siiski seapraadi ja verivorsti pohlamoosiga üle ei trumpa jõulude ajal. Õhtu jooksul sai veidike tantsitud ka ja palju jutustatud, päris ilus oli kõik, kuid siiski, see mis puudutab jõule, meeldib mulle Eestis rohkem.

31. Detsember möödus seevastu väga väga lõbusalt! Hommikul oli äratus juba poole üheksaks sätitud, et kümneks Grecia juurde minna. Venitasime ja uimerdasime natuke kodus ja jõudsime sinna kell üksteist, ikkagi olime esimesed haha. Ega tõesti, siin Mehhikos pole kellaaeg mingi näitaja, ausalt.

Jutustasime ja rääkisime, tegime nalja ja varsti hakkas vaikselt inimesi juurde tulema. Kui kõik seal olid, hakkasime riideid otsima ja selga proovima. Siin on selline traditsioon, et 31. detsembril panevad mehed selga naisteriided ja vastupidi ning võetakse kaasa muusika ja tekiilapudel ning minnakse tänavale ja majadesse tantsima ja raha koguma. Alustasime väga energiliselt, kuid lõpuks keegi enam ei viitsinud, kõigil oli nii palav ja kõhud tühjad, tüüpiline:D Raha ikka natukene saime, üks naine andis tänaval tervelt 500 peesot, like there's no tomorrow... Tantsisime põhiliselt elektroonika järgi, mõnede Mehhiko traditsiooniliste laulude järgi ka, kuid põhiliseks jäi siiski Gangnam Style....no sorry, aga ma ausalt ei mõista, mis selle laulu juures IKKA VEEL inimesi köidab. Ei, aga lõbus oli sellegipoolest ja naerda sai meeletult!

Kui koju jõudsime, käisime Elenaga ruttu pesemas, panime uued riided ja ma sõin midagi kiiresti, et onu majja lõunat sööma minna...jah, ma olin tõesti niii näljane, et ei kannatanud enam üldse välja...Sõime mõned tacod ning vedasime nõbu Edgari endaga kaasa, et Matiasesse geide paraadi vaatama minna. Obviously jõudsime sinna natuke liiga hilja:( Siin on üldiselt sellised natukene teistmoodi geid. Nad panevad selga naisteriided ja meigivad end ja käivad niimoodi igapäevaselt ringi...pidudel kannavad nii mini kleite ja seelikuid, et isegi mina kannan kolm korda pikemaid. Lagunases pole neid väga palju näha, aga Matiases küll ja Juchitanis on neid meeeeeletult!

Tagasi jõudes veits lebotasime ja varsti hakkasime sättima, mis tähendab, et jälle Elenaga tantsisime ja laulsime oma magamistoas lauludele kaasa, sest siin pole mõtet millegiga kiirustada, aega ju on ja kui öeldakse, et läheme onu juurde kell 7, läheme ikkagi kell 10 läbi.

Vana-aastaõhtu möödus väga väga lõbusalt! Laulsime nii palju karaoket, tantsisime hästi hästi hääääästiiii palju, jutustasime inimestega. Kohale olid toodud diskoprožektorid, mullimasin ja pidevalt jagati erinevat nänni...igasuguseid prille ja papist mütse, vilkuvaid sõrmuseid ja parukaid ja mida iganes veel. Enne, kui kell 12 sai, pidime kõik ühe ringi moodustama ja ringiratast käies tantsima, kõik pidid ringikeskel "viejoga" tantsima, see on selline vanamehe kuju, kuhu on sisse pandud väikesed rakette, et ta pärast ära põletada ja vana aasta ära saata. Sellega pidime vana aastaga korralikult hüvasti jätma ja uueks aastaks pidavat õnne tooma. Pärast seda võis igaüks öelda kõigile midagi ilusat mikrofoni, kui kell 12 oli, võis näha vaid väga üksikuid rakette, kohe kallistasime kõik inimesed läbi ja edastasime uusaasta soovid.

Nii. Seejärel läksime hoovist välja tänavale ning hakkasime torrosid põletama. Mina sain ka kanda, kiljusin natukene ja kätel sellised pisikesed põletuslaigukesed kah nüüd sädemete tõttu, aga noh, millal ikka uus selline võimalus avaneb haha:D

Edasi laulsime jälle karaoket, mõned sõbrad tulid ka läbi, et tervitada, siis olime natukene nendega koos, jutustasime ja planeerisime, kuhu edasi minna. Ega väga palju erinevaid võimalusi ei olnud ja seetõttu läksimegi umbes kella kolme ajal ühe tuttava koju, kus ausalt ka vähemalt 130 noort kohal oli. Meie koolist jälle mitte kedagi, aga noh, eks sellega harjund juba...Siiski päris lõbus oli ja kõik. Umbes poolteist tundi olime seal, uni oli peal ja külm ka natukene. Koju jõudes peret ikka veel polnud, kui Elenaga magama läksime, kuulsime veel päris pikka aega, kuidas me onu juures karaoket lauldi.

See vana-aastaõhtu oli minu meelest lõbusam, kui kõik eelmised olnud on, alustadeski selle karaoke ja lõputu tantsimise ja naljategemisega ning lõpetades sellega, et keegi ei ütle vaid, "Head uut aastat, Kertuuuuuu!!", siin ikka räägitakse mingi 2 minutit vähemalt, a-la "tänan sind eelmise aasta eest nii palju, oled mulle väga kalliks saanud, oled üks hea hea inimene, kui sa kunagi ära lähed, jääme sind nii palju igatsema...ai kertu, kertuuu..." Isegi poolvõõrad kuhjavad soovidega üle, aga mis mul selle vastu olla saab.

Igatahes ma soovin ka kõigile suurepärast ja õnnestumisi täis uut aastat! Muahhhh!

Lumi!!! Tegemist oli siiski mingi tuutuga, kust midagi vahusarnast lasti

Host-vanaema ja Elenaga

Jeesuslaps

Piñata!

Kõik said küünlad ja niimoodi me laulsime üht laulu, pool rahvast toas ja pool uksetaga

31. DETSEMBER:

Mõned meist...

Tantsime, tantsime, tantsime

Ringi liikusime autoga, kus oli 5 istekohta, kuid õnneks küllaltki suur pagasiruum. Meid oli koos juhiga 17. SEITSETEIST!!!!!! Kordan üle, et siin ei huvita kedagi, ei juhti ega politseid istekohtade arv, nii palju, kui sisse jaksatakse pressida, sobib.

Veel üks pilt. Meeldiv :D

Lõpuks keegi enam ei viitsinud raha koguda, käisime bollist ostmas hoopis.

Torro! Mu nõbu pruudi kaameras on ka minust pilt, kui seda kannan, loodan, et kunagi saan selle pildi endale ka. Ohtliiiik.

Baila!

"I kissed a girl"- 91 punkti sajast, ehk õhtu jooksul parim tulemus:D Järgmised lood olid juba kehvad haha

Viejo- täidetud pisikeste rakettidega, pärast panime ta põlema

Sõbrannad käisid külas

Sõbrannad külas 2

Hostemaga

Torro...miks ma ei imesta siis, et mul põletusmärgid on :D

Que te moves, que te moves

Abajo, abajo, abajooo!

Elena. Ja veel üks asi, mis siin vana-aastaõhtul tehakse: Lizbeth tuli mu juurde, "Kertu, tahan sulle midagi öelda" ja järgmisel hetkel lõi mu pähe muna katki- õnneks vaid munakoor ja sees nagu augurauaga augustatud värviline paber.

Wednesday, December 19, 2012

Detsembripidustused ja Muu

Hei! Kohe vabandan ära, et pole nii kaua aega postitanud, kuid ei tea, kas üldse peaksin vabandama...Lihtsalt viimasel ajal on nii palju tegemist olnud ja internetti pole üldse sattunudki, rääkimata siis veel blogi kirjutamisest. Aega on mu viimasest postitusest möödas rohkem, kui olla võiks aga samas iga tund, mis siin Mehhikos saab netis veedetud, on üks kadunud tund mu vahetusaastast...Okei, ma olen praegu gripis ja pea valutab ka ning asun parem oma tegemistest kirjutama...

Vahepeal on toimunud päris palju. Esimesel detsembril oli Lagunase vahetusõpilastega väike kogunemine, kus lõhkusime pinatasid, mida paar päeva varem 2 õhtut järjest rootslase kodus hoolega valmistanud olime. Tegemise peale kulus palju aega, lõhkumise peale 20 sekundit...Mis seal ikka. Lisaks pidasime kõik väikesed kõned, ma sain enda oma eest päris palju kiita, et hispaania keel nii sujuv on ja mis kõik:) Oli selline tore õhtu armsate inimeste seltsis, sai palju söödud, head juttu räägitud, tantsitud ja nalja tehtud.

5. detsembril tuli mu saksa vahetusnõbu Elena siia. Algul oli päris nõme olla, kuna ta vanemad ei andnud ühegi väljaskäimise jaoks luba ja nii siis ka mina püsisin 3 õhtut toas, sest kuidas ma ikka kuskil lõbusat aega veedan teades, et teine peab kodus olema ja filme vaatama. Vaatasemegi siis koos hoopis. Pärast neid 3 õhtut sai aga natuke nutetud ja kurdetud ja draamat üles puhutud ning selle tulemusena võisime juba samal õhtul välja burgerit sööma minna ning järgmisel päeval juba peolegi. Neljapäeval tuli muidu Lara ka siia, reedel veel palju palju mu tädimehe sõpru, niiet rahvast oli maja ikka täiesti puupüsti täis. Aga seltsis segasem ju.

Esmaspäeva hommikul läksime järgmise päeva pidustusteks peosaali kaunistama. Aitasime mu tädi ja ta meest ehk siis Elena vanemaid, kes Calendat korraldasid. Sellel nädalal oli Mehhiko neitsi Guadalupe sünnipäev ja igal päeval nädalas oli suur pidu. See oli see nädal, millest kohe Mehhikosse jõudes kuulma hakkasin ja kõik pidevalt rääkisid ja rääkisid, et kui lõbus ja tore ja lahe see ikka on. Ja oli.

Umbes kella viie paiku samal päeval läksime Lara ja Elenaga siis esimese peo toimumispaika, ühte hiiglaslikku välitelki. Päris palju tuttavaid oli, jutustasime natukene ja juba mõne hetke pärast algas rongkäik kirikuni ja tagasi. Väga lõbus oli, taaskord sai paljusid sõpru nähtud, meeleolu oli kõigil üleval ja kõik tantsisid tänaval, rancherod ratsutasid kordamööda eriti agressiivse pulliga ja noh, muidu lõbus oli.

Tagasi jõudes sai kohe tantsima hakatud ja nii hilisööni välja. Banda muusika mängis ja mis ma öelda oskan- kui siin kooli läksin ja teada sain, et inimesed kuulavad bandat ka oma iPodidest, siis tundus see eriliselt veidra ja naljakana, aga nüüd mulle endalegi meeldib ikka väga väga väga palju! Aa ja nüüd korraks hüppan teise teema peale- Natuke vähem, kui 2 nädalat tagasi toimus Mehhikos lennuõnnetus, kus hukkus siinse rahva üks lemmikumaid lauljaid üldse- kuulsaim naissoost banda muusika esindaja, Jenni Rivera. Nüüd telekas ainult teda näitabki, tema kontserdid ja muusikavideod, tema sugulased ja sõbrad teda meenutamas, tema elu säravamad hetked ja mis kõik. Praegu näitab matuseid. Igatahes rahvas on väga kurb, inimesed nutavad.

Edasi minnes oli teisipäevane ärkamine väga varajane, kell 7 olime üleval ning siis läks väga kiireks tegutsemiseks- ruttu dušš ja hommikusöök, kleidid triikida ja kell 9 tuli alles mu tädi Lily siia, et mulle ja Elenale patsid punuda. Kella poole 11-ks läksime perega peosalongi, kust üpriski kohe rongkäiku kirikuni alustasime, et seal missat kuulata ja siis tagasi minna. Nüüdseks olen nendel missadel juba päris palju käinud ja pean tunnistama, et kui esimene kord oli selline uus ja huvitav, sest tahtsin ju siiski teada, kuidas see asi välja näeb ja kunagi varem ühelgi osalenud polnud, siis nüüd olen ma natukene tüdinud nendest, sest need kõik on täpselt ühtmoodi ju. Need jutlused natukene erinevad, aga konseptsioon ja üldehitus säilib.

Kui see läbi sai, läksime saali tagasi, hakkasin Lara ja hostemaga annetusi registreerima, väga väga igav oli! Kui Elena ja Antonioga jutustama sattusime, oli veidikenegi põnevam aga ikkagi, nii palju tunde oli veel ees, väsimus oli peal ja üldse ei jaksand.

Vahepeal sai süüa ka, umbes kella viie paiku hakkas rohkem rahvast saabuma, muusika oli tropical stiilis ja selle järgi tantsimine on ka ikka eriti igav! Ahsoo jaa. Vahepeal saime Niklase isalt teate, et soome vahetusõpilane Mia on haiglas. Kuna see umbes ainult 200 meetrit sellest peosaalist eemal oli, läksime Elenaga teda muidugi vaatama. Oli suurtes valudes, pimesool valutas ja kohe hakati opereerima. Jutustasime temaga seal natukene ja üritasime olemist paremaks teha, ei tea, kas õnnestus. Aga hea üllatus oli küll vist, et me vaatama läksime:)

Hiljem algas uus rongkäik kiriku juurde. See oli aga väga lõbus! Meeleolu oli kõigil laes, kõik tantsisime, vahepeal normaalselt, vahepeal pööraselt hahah, kõige peale karjuti „VIVA!“ ja noh hästi tore oli. Mina, Lara, Laura, Elena, Harumy ja mu hostema olime kollastes rahvuslikes kleitides ning olime mu tädi ning ta mehe „saatjateks“. Minu meelest päris ilus nägi see kõik välja.

Kord kiriku juurde jõudes tantsisime edasi ja edasi, rahvast oli nii palju, kõik hõiskasid ja elasid kaasa. Seejärel hakati torrosid põletama. Alustati väiksematega ja lõpetati mega suurega. See on nagu selline hobusekuju, mida inimene oma peakohal hoiab, või tähendab, kuhu inimene omal pool keha sisse pistab ja siis sellega ringi jookseb ja tantsib, see kuju pannakse põlema ning sealt hakkab välja lendama palju sädemeid ja rakette ja muud sellist. Päris ohtlik värk. Seejärel liikusime rongkäiguga sinna samasse välitelki, kus eelmise päeva pidu oli toimunud. Ma tulin Lara ja Jasminiga kohe koju, tahtsin teksad jalga panna ja Jasmin oma seljakoti ära panna, ta ööbis sel ööl meil, kuna ise elab Lagunasest poole tunni võrra väljas ning kojusaamine öösel oleks väga raskendatud ja mõnevõrra ohtlikki.

Pidu oli päris tore, kuid eelmist päeva siiski ei ületanud, muusika mulle ei meeldinud, kuid vahepeal ikka salsa järgi sai jalga keerutatud ja lõpuks tuli mõni bandalugugi. Koju jõudsime päris vara.

Järgmine õhtu samamoodi- sama paik ja sarnane pidu. Kuigi 200 meetrit eemal toimus ka teine pidu, koos rancherode ja banda muusikaga, palju lõbusam, kui see teine. Kuigi see õhtu sisaldas ka kaklusi ja draamat, vaidlusi ja segadusi...In the end it all turned out good though:)

Neljapäeval toimus mu tädi teisipäevase peo „järelpidu“. Jällegi pidime hommikul vara kohal olema, külastasime Elenaga taaskord Miat ja juba tal oligi parem:) Pidu oli muidu päris igav alguses. Hiljem aga läks veidi lõbusamaks ka, kui Elena, Amayrany ja Zairaga välja sööma läksime. Palju tuttavaid nägime ja hästi tore oli:) Vahepeal sai seal telgis ka Elliotti, Jakobi, Emmanueli ja Ederiga koos oldud, siis oli kah täitsa tore ju:) Kuigi kõik need peod sel nädalal olid sellised, kus kogu aeg teadsin, et keegi on mul silma peal hoidmas, sest peaaegu, et terve pere oli iga päev kohal, lisaks kõikvõimalikud sugulased ja tädid ja onud, nende sõbrad ja nende tädid ja onud...et siis iga teoga pidime Elenaga eriti ettevaatlikud olema, sest siin on lihtsalt niimoodi, et enda meelest sa ei tee mitte kui midagi valesti, ega mitte midagi sellist, mis sind halvas valguses näidata võiks, siis mõni inimene ikka jälgib sind ja kui näeb midagi, mis isegi pole midagi, kirjutab selle stsenaariumi ikka täielikult ümber, kui ta sellest meie peredele rääkima läheb...See ajab ikka täiega naerma, kuidas inimesed neid jutte lihtsalt välja mõtlevad:D See on ikka nii teine tase, ma ütlen.

Reedeseks päevaks ma olin juba natukene väsinud ja enam midagi teha ei jaksanud. Küll aga oli Puerta del Solis ju pidu, kus banda mängis. Elena väga tahtis minna ja kui ta meil külas on, siis võib ta vaid välja minna siis, kui mina kah lähen. Ei tahtnud mingit blokkijat mängima hakata ja eks vedasingi siis ennast ka sinna.

Pidu oli hästi hea ja tantsida sai niii meeletult palju!!! Palju palju rahvast minugi koolist oli kohale ilmunud, oh üllatust! Tavaliselt neid kunagi kusagil näha ei ole. Lisaks ka päris palju teisi sõpru ja tuttavaid, niiet kõigiga sai palju jutustatud ja vägagi meeldiv õhtu oli ja kokkuvõttes olin rahul, et ikkagi läksin:) Kuigi üks kurb asi ka selles õhtus...Nimelt sakslane Jasmin rääkis, et sellest jäi ta viimane pidu Lagunases, sest kuna ta pere vahetada soovib, leiti talle üks Pueblas. Mis on umbes ma ei tea, kui kaugel....Bussiga 12 tundi Mexico Citysse ja sealt veel 2 tundi edasi. Ehk siis väga teises kohas:( Kurb. Ma ei mõista vahepeal seda Mehhiko YFUt. Nagu tal oli siin Lagunases pere, kes tahtis ta enda juurde võtta- üks tüdruk tema klassist ja ta pere oli ka kõigega täiesti nõus, kuid YFU lihtsalt ütles, et kui tahad Mehhikosse jääda, siis pead minema Pueblasse...Väga kallis sõbranna on temast saanud ja nii kurb, et enam peaaegu, et igapäevaselt ei näe, kuid siiski all for the best ja temale endale on niimoodi nii palju parem. Ja see on hea:)

Laupäeval läks Elena ära ja ka kõik teine rahvas. Nii rahulikuks muutus kõik haha. Või noh, mis rahulikuks. Ilma võõrastetagi majas pidevalt lisaks enda hostemale- vanaemale ja 2 õele 2 tädi, 4 nõbu, tihti naabrite 2 last ja ühe tädi mees....ehk siis jah. Palju rahvast. Sel päeval olin jälle õhtuks kahte kohta kutsutud, kuid lihtsalt ei hakanud end kohale vedama. Õhtul käisime Hostema, vanaema, Lara ja Lizbethiga mu õdede tantsuetendust vaatamas. Nii armas haha:D Pärast seda istusime perega mu tädi tlayuda restoranis ning olgugi, et Lara, ta kutt ja Antonio mind kuskile sõbra häärberisse basseinipeole kutsusid, tundsin, et vajan üht kodust õhtut rohkem. Pühapäeval jäin haigeks, nii tore. Nina täiesti vesine peas ja ei ole eriti mõnus olla, seega olen ka viimased päevad õhtud kodus püsinud ja end ravida üritanud, mis sest, et iga iga iga päev nii igasuguseid kutseid saan. Kerge loneri tunne hakkab peale tulema niiviisi :D Aga noh, tervis ennekõike ja ehk homseks olen korras:))

Igatahes loodan, et teid valitseb ilus ja hea jõulumeeleolu, mis mul täielikult kahjuks puudub. Rohkem ma kirjutamisesse nii pikka pausi ka vahele ei jäta. Kui maailm just ülehomme ära ei lõppe või pikaajalist elektrikatkestust ei saabu.

Ja nüüd neid pilte jääb ja jääbki tulema!