OLEN KOHAL!

Nii, järgneva teksti kirjutasin paar päeva tagasi Mexico City lennujaamas, nüüd olen juba oma linnas ja mulle väga väga väga meeldib siin. Kodus interneti pole ja seetõttu kirjutan järgmise postituse oma esimestest muljetest linnast ja perekonnast millalgil hiljem... 
Olen väga väga õnnelikult Mehhikos kohal. Emotsioonid on väga väga laes, olen hetkel kõigest nii vaimustuses- YFU Mehhiko vabatahtlikud on nii ägedad, teised vahetusõpilased on megatoredad, väljas on nii roheline, soe, mägine ja ilus. Toidud on ka väga head.
Internetis pole nüüd paar päeva käinud, kuid nüüd on see võimalus, sest oleme hetkel Oaxacasse minevate vahetusõpilastega Mexico Citys ning ootame bussi, milleni on veel kolm ja pool tundi aega jäänud. Seejärel vähemalt 12 tunnine teekond Lagunasesse:) Teen nüüd kokkuvõtva postituse paarist eelmisest päevast, kuid kvaliteetset kirjutist ei tasu siit oodata kuna tahan lihtsalt oma emotsioonid ja kogetud asjad kirja panna, sest kes teab, millal jälle internetti saan.
7. augustil hakkasime Raplast kolme paiku sõitma ja sadamasse jõudsime juba enne nelja vist. Kodus muidugi hakkasin täiega nutma ja nutsin peaaegu Tallinnani välja. Pisarad lihtsalt voolasid, väga imelik. Sadamas saime Merilini ja YFU vabatahlikuga kokku, kes meile mõned asjad veel üle rääkis ja meid laevale saatis. Kuuest hakkasime Helsinki poole sõitma. Pärast 40 minutit sõitu tulime Tallinnasse tagasi kuna ühel reisijal läks kiirabi vaja ning pärast natukest aega ootamist hakkasime uuesti Soome poole liikuma. Sadamast võtsime takso ning sõitsime hotelli. Takso oli megakallis. YFU oli selleks vajaliku raha kaasa pannud, kuid Merilin pidi 15 eurot ise juurde maksma, sest mul sularaha polnud. Leidsime Helsinki kalleima transpordi vist.
Hotell ise oli väga mõnus, toas oli kõik vajalik olemas, kohvi ja teed sai tasuta, millestki puudust ei tulnud. Poole ööni olime üleval, hommikul ärkasime viiest ning kuueks läksime lennujaama. Kõik läks vägagi sujuvalt. Londonisse jõudes oli mul natukene kahtlus, et asi kisub keeruliseks, sest suudan tavaliselt alati mingeid segadusi tekitada ja ka kõige lihtsamast asjast mingi jama korraldada aga ma ikka väga imestusin- kõik oli nii puust ja punaseks ette tehtud, et saime väga täiuslikult hakkama. Mexico Citysse sõitsime 10,5 tundi, magada ma ei saanud. Vaatasin uuesti "The Lucky One'i" ära, siis veel "New Girly" ja "The Big Bang Theory't". Ikka väga venis see sõit. Vahel raputas ka aga muidu polnud hullu midagi.
Mexico Citysse jõudes läks samuti kõik väga sujuvalt, oma migratsioonipaberid näitasime ette ja kohvrid saime kätte, mingeid probleeme ei tekkinud. Väljas saime pärast veidikest seiklemist YFU Mehhiko vabatahtlikega kokku ning läksime ka teisi vahetusõpilasi ootama. Esimene "Kertu, you look like a Mexican singer" oli samuti eriti kiire tulema. Sedasi arvas siis Paulo, üks YFU Mehhiko volunteeridest.
Kaks tundi ootasime lennujaamas, siis läksime bussile ja uuesti kaks tundi sõitu hotelli, mis asus Cuautlas. Seal oli just samal päeval torm olnud ja seega polnud järgmise päeva lõunani elektrit, kuid saime hakkama.
Koht ise oli muidu väga väga ilus. Palmid, bassein, igal pool rohelus ja eemal paistmas mäed. Söökide poolest nii palju, et mõned asjad on siin väga veidrad aga paljud asjad on ikka ülihead. Algul tundus kõik väga vürtsikas, kuid kui eile sõin tacosid ilma chillita, tundus asi juba liiga mage. Magustoidud on siin ka superhead.
Igatahes see laager oli siis põhimõtteliselt nagu ELOgi, ainult, et riigipõhisem. Räägiti Mehhikost, siinsetest tavadest, reeglitest, kommetest jne. Palju oli ka rühmatöid ja muid asju. Teisel päeval käisime Cuautla kesklinnas. Meile anti kätte erinevad ülesanded, mida rühmaga läbi viima pidime. Näteks pidime inimeste käest küsima praeguse presidendi nime ja ostma poest ühe asja, mida oleme varem näinud ja kolm etteantud asja. Sakslane Valentin ostis meile ka megahead puuvilja tunat. Esimest korda elus kuulsin sellest ja see on päriselt väga väga väga hea. Hiljem pidime oma linnaskäigust väikese esitluse tegema.
Lisaks sellele pidime kõik ka enda riigist presentatsiooni koostama. Kui ausalt välja rääkida, siis mõni neist oli minu meelest nii igav, asi läks väga pikale ka ja uni jõudis peale tulla. Norra oma mulle seevastu meeldis. Mõni veel. Tundus, et ka meie oma läks enamusele peale. Kõigepealt tegime Merkaga plakati mõnedest Eestit puudutavatest faktidest ja kasulikest fraasidest, siis näitasime youtubeist seda kuulsat videopresentatsiooni Eesti kohta, mida te kõik kindlasti näinud olete ning lõpuks tantsisime Kaerajaani......nojah eks :D YFU Mehhiko vabatahtlikud, Bryan ja Ian käisid väga peale ja tahtsid, et me seda teeksime ja mis meil siis ikka üle jäi. Lasime Ianil filmida ka, sest ega enam sellist asja ei näe, et ma 40 ja rohkemagi inimese ees Kaerajaani tantsiks. Kunagi postitan selle siia ka, ma luban. Aga ei, lõpus saime päris suure aplausi ja mis seal ikka.
Kui presentatsioonid läbi said, läskime välja Pinatat puruks taguma. Pinata on siis traditsiooniline Mehhiko mäng, kus kommidega täidetud ja ära kaunistatud kujuke riputatakse üles, inimesel seotakse silmad kinni, antakse toigas kätte ning ta peab selle puruks lööma. Samal ajal kõik pealtvaatajad laulavad taustaks laulu. Kui kuju puruks läheb, jooksevad kõik kommidele järgi.
Pärast seda algas disko. Vahelduseks Kaerajaanile saime ka näidata, et meil ikka Meriliniga puusad ka liiguvad. Vahepeal lasti ka Eestis tuntud laule kuid enamik ajast kõlasid ikka Mehhiko rütmid. Vahepeal oli paaristants, siis pidin veel ka kõigi ees soolot tantsima ja õhtu lõppes sellega, et õppisime ära samba ja ka mõne teise tantsu sammud, mille nime enam ei mäleta. Ja latiinokutiga sain juba oma teisel Mehhiko päeval tantsida, niiet mida hing veel ihkab. Vääääga väga lõbus õhtu oli ja päriselt, Mehhiko kutid tantsivad lihtsalt nii mega hästi.
Kui pidu otsa sai, käisime veel mõne inimesega basseinis end jahutamas ning pärast seda läksime magama ära.
Täna räägiti meile veel YFU reeglid üle ja anti muud informatsiooni ja nõuandeid, kuidas Mehhikos ehk kergemini hakkama saada. Saime ka YFU vahetusõpilase kaardid endale, mida edaspidi reisidel näitama peame, et odavamalt või tasuta saaks. Ja reisidest ma hetkel pikemalt rääkima ei hakka, kuid jaanuaris on tulemas midagi eriti head...
3 tundi veel aega ja siis juba bussile. Hommikul kohtume vahetusperedega. Minuga samasse linna tuleb veel 6 vahetusõpilast...what can I say. Väga ei meeldi, et meid nii palju samas pisikeses linnas olema saab aga vähemalt on nad enamjaolt toredad inimesed. Kolm sakslast, üks Rootsi poiss, üks USA poiss ja üks tüdruk Soomest. Eks näis, ei mõtle ette ja vaatab, mis saab. Vägev saab olema nii või teisiti.
Praegu võin nii palju öelda, et need teised vahetusõpilased, kes samuti Lagunases on, on väga väga ägedad inimesed!!! 
Pikemalt kirjutan kõigest mõni päev hiljem...Internetikohvikus maksab tund aega internetti 25 pesot.

Pinata

Tuna

Sokalo de Cuautlo

Meie emotsioonid, kui kuulsime sellest, mis meid jaanuaris ees ootab... as excited as I can be.

ELO ja viisa tegemine

Eelorientatsioon ehk ELO on vahetusõpilasi ettevalmistav kolmepäevane üritus, mis toimus sel aastal Kurtna peo-ja puhkekeskuses 8.- 10. juulil. Mu sellekohane postitus ilmub väga hilja, kuid käisin vahepeal Soomes tööl ning seal polnud erilist võimalust internetti kasutada. Sellegipoolest tahan, et mu blogis sellest suurepärasest üritusest mõned reakesed kirjas oleksid, et mu sõbrad-tuttavad-blogi lugejad või ka tulevased vahetusõpilased saaksid aimu, mida ELO endast kujutab.

Eelorientatsioon kestis siis kolm päeva, nagu juba varem mainisin. See oli meeletult äge üritus, täis naeru, suurepärast seltskonda ja uusi tutvusi. Workshoppides sai tähelepanelikult üle kuulatud kõik jutt, mida me ka varem kuulnud olime, ning samas kuulsin väga palju uut ja olulist. Workshopid olid järgmised: Motivatsioon ja ootused, Kultuur, Vahetuskogemus, Kommunikatsioon, Hirmud, Probleemide lahendamine, Reeglid, Probleemide lahendamine II (Case'id), Piirid, Simulatsioon, Reisikorraldus, Kindlustus, Vabatahtlikkus. Lisaks oli meil iga päev ka Kodugrupp, kus jagasime muljeid päeval toimunu kohta.

Õhtuti toimusid tutvumismängud ja tavaliselt ma selliste asjade fänn just pole, kuid YFU mängud on nii awesomeid. Big Fat Pony, Pikachu, toolimäng, siis see Ismaeli mäng ja mündimäng, turkey-turkey ja mis kõik veel eks. Väga väga äge ja niii naljakas! Hommikused äratused olid ka muidugi parimad. Esimesel päeval olime tublid ja ärkasime juba toakaaslastega varem ülesse, kuid siiski see Happy Tree Friendsi tunnusmeloodia on lihtsalt väga haige muusika hommikuäratuseks. Seda vist siiski heas mõttes:D Ja need vabatahtlike karjumised, et meid üles ajada...oh jah:D Ja noh see hommikuvõimlemine ELOl on ka miski, mida naljalt mujal ei kohta. Teise päeva õhtul toimus meelelahutusprogramm, kus meid jagati kuuestesse rühmadesse ning saime riigi, mille teemalise telenovela tunni aja jooksul valmis pidime tegema ning hiljem esitama. Meie saime USA ning rühmasisene töö ei sujunud just kõige paremini:D Siiski viimase 10-15 minutiga mõtlesime etenduse valmis ning saime selle ilusti esitatud. Olid ette antud ka laused, mida kasutama pidime. "Oliver, miks alati sina?", "Pink fluffy unicorns dancing on rainbow", "Skandaal!", "Keeruta, palju keerutad, perse jääb ikka tahapoole". Seal sai ka ikka nalja pääääris korralikult. Vahepeale tegid YFU vabatahtlikud ka "reklaame"...hahahaa:D

Muidugi sai ka väga korralikult ja hästi süüa ning nii nii lahe oli näha kõiki neid 60 inimest, kes kõik samuti vahetusaastale lähevad või nüüdseks juba on läinud. Sealne rahvas oli üliülitore, vabatahtlikud olid samuti lihtsalt nii mega ägedad ning ehk olen isegi pärast vahetusaastat veidikenegi rohkem nendemoodi. Lisaks olen ma vähemalt hetkel kindel, et kui mu aasta Mehhikos läbi saab, hakkan ka ise YFU vabatahtlikuks.

Viisat pidin tegema Soomes, kuna Mehhiko saatkonda meil siin pole. Ööbisin ööl enne viisa tegemist Helsingis ning hommikul jõudsin saatkonda täpselt kell 11. Veidi rohkem, kui tund aega pidin ootama, et oma andmed ja sõrmejäljed anda ning pilt teha. Vahepeal teatati nii mulle kui ka kahele teisele viisa taotlejale halvad uudised. Nimelt oli süsteemis tõrge ning polnud enam võimalik Mehhiko poolset kinnitust saada, et viisa passi trükkida ning see väljastada. Probleem oli ülemaailmne ning lisaks kõigele polnud võimalik Mehhikost saada kätte inimest, kes selle tõrke oleks parandada saanud, kuna seal on aeg 8 tundi aeg taga. Okei. Öeldi, et loodetavasti saame viisad kätte järgmisel päeval. Mul olid aga laevapiletid samaks päevaks broneeritud, Helsingisse ma ka enam paigale poleks saanud jääda ning laevale poleks ilma passita pääsenud. Lisaks ei tahtnud ma ka enam teist korda hakata Helsingisse minema, et raha kuskiltki otsast veidike säästa. Kaalusin erinevaid variante ning paar võimalikku lahendust olid juba lõpuks olemaski. Viimaks tuli aga see naine, kes mu viisaasju seal ajas ning kilkas naerusuil, et kõik on lahendatud ja, et viisa saab ikkagi samal päeval kätte. Oh jumal, mul oli selline pingelangus, et ise ka ei usu:D Ühtlasi tegi see Mehhiko viisa nägemine passis tuju nii rõõmsaks ja lisas väga palju kindlustunnet seoses vahetusaastale minekuga juurde:). Kokku läks saatkonnas aega 3 ja pool tundi ning viisa maksis 101 dollarit. 

Nüüd on vähem, kui 2 nädalat minekuni! Nii ebareaalne tundub see ja pole absoluutselt kohale jõudnud, et kohe-kohe lähengi aastaks ära. Mul pole veel õiget kohvritki:D Aga igatahes ma olen niiii-nii põnevil ja väga ootusärevil juba! :)

Sissejuhatus

Hei! Alustan nüüd oma Mehhiko blogiga, kuhu enne vahetusaastale minekut kirjutan nii varsti alguse saavast viisa taotlemise protsessist, uuest vahetusperest saadavast teabest, juulis kindlasti ka eelorientatsioonist ja kõigest muust põnevast. Vahetusaastal olles plaanin aga toimunud sündmustest ja saadud kogemustest postitama hakata nii tihti, kui võimalik.

Praegu aga alustan sellega, miks ma üldse otsustasin vahetusaastale minna ja miks valisin oma sihtriigiks Mehhiko.

Esimest korda mõtlesin vahetusõpilaseks hakkamise peale juba kaheksandas klassis, kuid tol ajal oli see pigem lihtsalt selline "oleks ju lahe" mõte ning pikemalt ei kaalunud, sest arvasin siiski, et ei tahaks kooli oma klassikaaslastest hiljem lõpetada. Kümnenda klassi lõpus tuli see tuhin uuesti peale. Hea sõber ja klassivend Jüri läks Taani vahetusõpilaseks, selle aasta septembris oli koolis YFU presentatsioon ka ning sealt see tõsisem kaalumine alguse sai. Suvel olin juba mõelnud sihtriikide pealegi. Algne mõte oli USA, sest eks ka mul oli selline "American dream"- tahtsin käia high schoolis ja näha kõike filmides nähtut päriseltki. Siis aga tekkis väike kinnisidee Austraaliast, kuid kuna sinna mineku hinnad tõusid, otsustasin midagi soodsamat ja võimalik, et isegi erilisemat valida. Mõtlesin Tai, Mehhiko ja Brasiilia peale ning ühesõnaga Tai tundus lõpuks ikkagi liiga erinev ja kui valikusse jäid Mehhiko ja Brasiilia, otsustasin esimese kasuks peamiselt hispaania keele tõttu. Aga lisaks on see ka alati üks mu unistuste sihtkoht olnud ning aasta seal elada ning õppida tundus väga ahvatlev. Lisaks ahvatles Mehhiko oma ilusate randade, suurepärase kliima ning kuulu järgi imemaitsvate toitude ja soojade, sõbralike ning avatud inimestega. Olen väga väga rahul, et sellise valiku tegin.
Vahetusaastale tahtsin minna eelkõige sooviga elada mõnda aega Eestist täielikult erinevas kultuuriruumis ning õppida võõrast keelt. Ma usun, et Mehhikost tagasi tulles olen palju avatum, enesekindlam ning oskan asju laiemalt ja erinevamates perspektiivides näha. Ühtlasi arendab see suhtlemisoskust ja tolerantsust. Muidugi ei saa ära unustada ka kogemust iseennast. Igas päevas saab olema midagi täiesti uut ja erinevat, ma näen seal kohti, mida muidu ei näeks ja tutvun imeliste inimestega, keda muidu kunagi tundma ei saaks. Need põhjused said nüüd väga lühidalt üles loetletud, aga igatahes jah. Vahetusaasta on vahetusaasta.

Oktoobris hakkasin dokumentidega tegelema. Küsisin klassijuhatajalt soovituskirja ning päris pikalt jokutasin ja novembris saatsin oma taotlusdokumendid ära. See koosneski siis taotlusankeedist, passipildist, soovituskirjast, eluloost ning arstitõendist ja hinnetelehest.

3.detsembril käisin valimispäeval. See läks päris hästi ning inimesed olid väga lõbusad ja toredad. Lahendasime läbi juhtumeid, mis vahetusaastal olles aset võivad leida ja olid veel igasugused toredad mängud, ülesanded rühmades ja muud asjad. Lõpuks oli intervjuu ning seal olin natuke närvis. Rääkisin hästi palju, kuid samas mõned tähtsad asjad, mida öelda tahtsin, unustasin ära. Paar asja pidin inglise keeles ka rääkima ning juba see läbi oligi. Mõne päeva pärast sain vastuse, et olen valimispäevalt edasi saanud.

11.jaanuaril käisin sponsorkoolitusel ning pärast seda olin väga motiveeritud ning tundsin, et nii raske see sponsorite otsimine olla ei saagi...

Märtsi alguses sõlmisin lepingu ning siis oli aeg asuma rahvusvahelisi faile täitma. Sellest kujunes päris pikk protsess. Tuli kirja panna arstiajad, hambaarstil ära käia ja kooli sekretärilt hinded küsida. Lisaks pidin failid õpetajale täitmiseks andma, ise enda hobide ja pere kohta paberid täitma, passipildid tegema, pildid endast koos pere ja sõpradega lisama, vahetusperele kirja kirjutama ja nii edasi. 16. märtsil postitasin paberid ära ning jäin pikisilmi vastust ootama.

Vahepeal on selgunud ka mõned tähtsad kuupäevad. 8-10 juuli toimub eelorientatsioon Kurtna peo- ja puhkekeskuses, kus räägitakse kõik vahetusaastaga seonduv veel korra üle ning tutvutakse omavahel. Teekond Mehhikosse algab minul 8. augustil, mil lendan Helsingist Londonisse ning sealt edasi Mexico Citysse. Kuna varem ma  lennukiga reisinud pole, saab lennujaamades päris põnev olema:D

Üleeile, 7. mail saabus minu postkasti kiri, et mulle on leitud vahetusperekond! Olin seda uudist lugedes nii-nii rõõmus ning poleks elusees uskunud, et mulle nii kiiresti hostpere leitakse. Minu vahetusperekonnas on ema Veronica ja vanaema Ofelia ning nad mõlemad on kodused. Lisaks saan ma omale kaks 5- ja 6- aastast õde, kel nimedeks Alexa ja Guadalupe ning koduloomaks on koer. Elama hakkan Oaxaca osariigis Lagunase nimelises eeslinnas. Lähim linn on 15 kilomeetri kaugusel asuv Mattias Romero ning ühtlasi saan ma ka oma toa:) Saatsin üleeile juba vahetusperele esimese meili ka, kuid hetkel pole veel vastust saanud. See-eest võttis minuga facebookis ühendust mu hostnõbu, minust paar aastat vanem tüdruk, kes samuti samas linnakeses elab ja super hea, et ka kohe alguses keegi enam-vähem enda vanune tuttav seal olema saab:) Rohkem hetkel midagi pere kohta öelda ei oska, ootan nende vastuse kirjale ära.

Sponsoritest nii palju, et esmaspäeval saabus mulle YFUst kiri, et mind on toetatud 300 euroga ning teeb ikka tuju väga väga väga heaks küll, kui kõigi nende "ei" vastuste hulgas leidub selliseid heldeid ja toredaid inimesi, kel tõesti on võimalusi ning soovi minu unistustel teostuda aidata. See teeb ikka väga õnnelikuks ning ühtlasi motiveerib sponsorluse saamine tohutult edasi pingutama:)

Aga ega praegu siis pikemat juttu polegi, kui midagi rohkemat selgumas on, kirjutan taas:)