Esmaspäeval kirjutatud: Reedel lõppes koolipäev taaskord varakult, hiljem midagi ei teinud, sest õues oli jälle vihmane ja suhteliselt kõle.
Õhtul kümne ajal tuli Jakob mulle ukse taha ja läksin temaga Siulma sünnipäevale.
Sünnipäev toimus mu majast reaalselt kahe minuti teekonna kaugusel. Algul oli selline igavama poolne, kuid mida aeg edasi, seda lõbusamaks läks ja pärast ei tahtnudki ära tulla. Aga jah, tõesti, teise kooli inimesed on lihtsalt nii lõbusad ja kogu aeg on miskit toimumas, ei ole sellist asja, et terve nädalavahetuse istutakse kodus telekate ees ja tehakse koolitöid, nagu mu klassikaaslaste puhul kombeks.
Täitsa palju tuttavaid oli kokku tulnud ning sain hästi palju uusi tutvusi taaskord, muidugi sai taaskord üles tõstetud see Morelose feria teema ja no haha ma ei tea täpselt, kuidas ma sinna lähen, sest Mehhiko on Mehhiko ja draama on igal pool. Nimelt mu nõbu Lizbeth vihkab üht tüdrukut, kes mind kõigepealt kutsus, kuna tema oli kunagi mu nõbu kutti sebind...Really, really? Ja nüüd ta nii vihkabki teda ja seadis mindki ultimaatumi ette, et kui ma temaga suhtlen ja koos aega veedan, siis mu nõbu enam minuga ei räägi. Lo siento mucho aga kui inimene pole mulle midagi halba teinud (Ok jah, veits probleeme oli mulgi algul temaga, aga ajad on muutunud ja praegu leian küll, et on väga toreda ja lõbusa tüdrukuga tegemist), siis ma ei hakka suhtlemist katkestama seetõttu, et ta kellegile teisele ei meeldi.
Juba kell üks pidin kodus olema, siis varsti saatis Jakob mind ukseni ära ja läksin ruttukiiresti magama, et hommikul varakult üleval olla.
Hommikul ärkasin enne poolt kaheksat, hakkasin kohe pesu pesema, koristama ja muid toimetusi tegema, kuna kell 1 pidi Ernesto juba mul järel olema, et Ixtepeci minna.
Kui kell 1 lõpuks sai, siis teda ei tulnud ja ei tulnud, varsti sain uue kõne, et kell 4 on nad siin...mehhiklased, ma ütlen. Hiljem sain uue kõne Merkalt, et tee peal olid nad suurest august läbi sõitnud ja Ernesto enam pole kindel, kas auto terve on ning, et ei tulegi mulle järgi..Okei väike pettumus valdas mind sel hetkel, sest olin kõigist teistest pakutud plaanidest juba ära öelnud, sest see Ixtepec tundus kõik üle kaaluvat. Aga polnud hullu, juba kolme minuti pärast helistasid mulle, et tulevad siiski ja juba poole tunni pärast või vähem olid nad siin.
Õue minnes sain üllatuse osaliseks, polnudki vaid Merka ja Ernesto vaid ka Šveitsi Noemi ja Ernesto 2 sõpra, kel mõlemal oli nimeks Carlos haha:D
Hakkasime siis sõitma, kuus inimest väikeses autos. Kõigepealt käisime Lagunase Centro Comercialis ehk kaubanduskeskuses, kus nad kõik lihtsalt naersid, sest see on ometi Lagunase suurim, kuid siiski nii väike. Varsti alustasime roadtripi Ixtepeci suunas. Isegi see kitsus seal tagaistmel ei häirinud, meeleolu oli üleval ja muusika oli super! Alustades electronicast ja houseist lõpetades bandaga, just how I like.
Ixtepeci jõudes läksime Merkaga tema juurde, sain ta perega tuttavaks ja megatoredad tunduvad kõik. Seejärel sõime ning hakkasime sättima. Enne kaheksat olid Ernesto ja Noemi ukse taga, käisime võtsime Belgia vahetusõpilase Tatiana ja ta venna ka kaasa ja läksime poodi ning pärast seda Ernesto vanavanemate kojju istuma. Veits naljakas oli, sest rahvast oli täpselt 8 inimest :D Aga noh siiski tore õhtuke oli enamjaolt, isegi salsa sai taaskord meeldetuletatud! Hetkel veel kõik sammud meeles, aga asi on selles, et kuna hostpere mind klubisse ei lase ja muudel pidudel salsat oluliselt ei mängita, siis praktiseerimisvõimalus puudub. Merka koju jõudsime umbes kahe ajal, läksime tasakesti magama.
Ärkasime kusagil poole kümne ajal, sõime carnachasid ja juba oli Ernesto oma kahe Carlitosega ukse taga. Sõime kiiresti ära, pakkisime mu kotid ja tegime end korda, sest neil oli plaanis randa minna...hahah okei, ennem käinud siin Mehhikos rannas ei olnud, mõtlesin, et see tunni aja kaugusel asuv Salina Cruz pole ju nii kaugel ja miks mitte, kui tasuta minemise võimalus on. Alustasime siis sõitu, juba otsaga Salina Cruzis olles pöörasime maantee peal mitte esimese variandi, vaid hoopis Huatulco poole, sest Nicole, kelle ka vahepeal olime peale võtnud, teatas, et võiks justnimelt Huatulcosse minna:D Okei, olin veits mures, sest see rand on megakaugel, Lagunasest tervelt neli tundi...Aga noh, mis seal ikka. Tegemist siiski Oaxaca osariigi parimate rannaaladega ja üldse Mehhiko Vaikse Ookeani ranniku ühed parimad rannad Huatulcos ja kui on võimalus ilma sentigi kulutamata minna, siis what ever. Olen nõus. Mis sest, et end segaseks muretsen...ülemõtleja, nagu olen. Umbes pärast kolme tundi kurvilistel teedel jõudsime lõpuks kohale! Wooow, kui ilus kõik seal oli! Täielik turistikas, hästi palju hotelle, SPAsid, poekesi, kohvikuid jne, kuid päris kesklinna ei läinud muidugi. Kõigepeal läksime ühte randa, mis oli piltilus, ma ütlen! Valge liiv ja kaljud ja kõik jutud, kuid ei saanud sinna ujuma minna, kuna lained olid hiiglaslikud ja päris ookeanile ära kaduda ka ei taha...
Seejärel sõitsime teise randa, mis polnud kaugeltki nii ilus, aga siiski ilusam rand, kus kunagi käinud olen. Istusime kuskile restorani maha, tüübid tahtsid sööma hakata. Ma ja Merka ei hakand aega raiskama, panime kohe bikiinid selga ja jooksime ookeanisse. Ahhhh kui mõnus!! Olen selle Lagunase basseiniga nii ära harjunud juba, seega oli vesi soola tõttu nii raske ja tõepoolest see oli ikka väga meeletult soolane mu jaoks, ulpida võis vabalt vee peal, kuid kogu aeg oli see sool igal pool silmades ja kurgus, niiet veits ebamugav oli, kuid siiski nii laheeee!! :) Natuke ujusime, siis läksime kaldale, istusime päikese käes ja jutustasime. Ühe korra käisime veel vees ja siis hakkasime sööma. Krevetid, taaskord krevetid, kuid siiamaani mu lemmikud. Algne plaan oli kell 4 sõitma hakata, vähemalt minul, kuid siiski alustasime teekonda alles kella viie ajal.
Tagasisõidu teekond oli natukene pingeline, kõigil olid mingid awkward suhted ja oli tunda sellist nõmedat pinget ja vihasust vahepeal:D Autol olid kiirused ka nii suured sees, et ma parem ei mainigi neid...Ikka reaalselt TEINE tase...Vahepeal hakkas veel üks Carlostest ka Ernesto asemel sõitma, see mängis ikka täiega kõva meest enda meelest, ühe käega kurvilisel teel SELLISTE kiirustega...Natukene selline teistmoodi seltskond, sest see kutt ka pealtki näha väga rikas, kõik brändide riided, kallis kell käel ja isegi käepaelad on Armani...Olen siin Mehhikos olles ikka nii erinevaid elusid ja inimesi tundma õppinud...
Mul oli ka natukene närv sees, sest ei teadnud, mida Vero (hostema) kodus mõtleb...Kui aga kõne sai tehtud, et kõik korras on ja tal probleeme polnud, rahunesin mina maha ja hakkasin teiste pärast muretsema.
Kuskil poole üheksa paiku ehk jõudsime Lagunasesse lõpuks. Kiire head aega ja hakkasid kiiresti Ixtepeci poole tagasi sõitma.
Aga siiski siiski kõigest hoolimata oli superlõbus ja vägev! Koju jõudes istusin natukene perega toas ja muljetasin toimunust, kui tädi tlayuda kohas söömas käisin, siis vanaema ja tädid ütlesid mulle veel, et Vero oli varem öelnud, et kui oleksin tahtnud, oleksin võinud üheks ööks veel Ixtepeci jääda...Kuramus. Pakuti muidugi autos seda võimalust varem, aga mis seal ikka.
Magama läksin suhteliselt varakult ja hommikul magasin sisse, Vero tuli üles ajama. Mul oli 20 minutit aega, et end korda panna, koolivorm triikida, kingad puhastada, voodi teha ja takso võtta...Kooli jäin 8 minutit hiljaks pero no hay problema wey. Koolis oli tavapäraselt igav, kolmest tulin koju ja kuigi Niklas, Armando, Paulod ja kõik kutsusid mind ujuma, nagu igapäevaseks juba saanud on, siis oli mul liiga külm ja olin kodus, magasin ja veetsin perega aega. Poole kümnest läksin oma Cristianiga välja, jalutasime ringi ja rääkisime juttu ning nüüd lähen magama:) Homme kell 9 alles kooli, kui hea!!!
Kolmapäeval kirjutatud: Esmaspäeva öösel jäin haigeks, eile vedasin end siiski kooli, kuid natukene kehv oli olla. Mandlid paistes ja valusad, õhtul ka seepärast välja ei läinud ja olin terve päeva kodus. Täna samamoodi, öösel magada ei saanud, hommikul kooli ei läinud, sest mandlid on lihtsalt NII paistes ja valusad. Terve päeva olen maha maganud, kella üheksast korra ärkasin ülesse, istusin perega hommikusöögilauas ja jõin oma teed, kohe pärast seda läksin magama tagasi ja ärkasin kell 5 õhtul hahah. Süüa ei saa normaalselt, sest neelata on raske, homme ka ei usu, et kooli lähen. Vaatab, mis Vero mõtleb ja ütleb selle kohta...
Aga mis seal ikka.
Musid kallid paid, järgmise postituseni!
Kertu
