Kertu Mehhikos: December 2012

Hei! Kohe vabandan ära, et pole nii kaua aega postitanud, kuid ei tea, kas üldse peaksin vabandama...Lihtsalt viimasel ajal on nii palju tegemist olnud ja internetti pole üldse sattunudki, rääkimata siis veel blogi kirjutamisest. Aega on mu viimasest postitusest möödas rohkem, kui olla võiks aga samas iga tund, mis siin Mehhikos saab netis veedetud, on üks kadunud tund mu vahetusaastast...Okei, ma olen praegu gripis ja pea valutab ka ning asun parem oma tegemistest kirjutama...

Vahepeal on toimunud päris palju. Esimesel detsembril oli Lagunase vahetusõpilastega väike kogunemine, kus lõhkusime pinatasid, mida paar päeva varem 2 õhtut järjest rootslase kodus hoolega valmistanud olime. Tegemise peale kulus palju aega, lõhkumise peale 20 sekundit...Mis seal ikka. Lisaks pidasime kõik väikesed kõned, ma sain enda oma eest päris palju kiita, et hispaania keel nii sujuv on ja mis kõik:) Oli selline tore õhtu armsate inimeste seltsis, sai palju söödud, head juttu räägitud, tantsitud ja nalja tehtud.

5. detsembril tuli mu saksa vahetusnõbu Elena siia. Algul oli päris nõme olla, kuna ta vanemad ei andnud ühegi väljaskäimise jaoks luba ja nii siis ka mina püsisin 3 õhtut toas, sest kuidas ma ikka kuskil lõbusat aega veedan teades, et teine peab kodus olema ja filme vaatama. Vaatasemegi siis koos hoopis. Pärast neid 3 õhtut sai aga natuke nutetud ja kurdetud ja draamat üles puhutud ning selle tulemusena võisime juba samal õhtul välja burgerit sööma minna ning järgmisel päeval juba peolegi. Neljapäeval tuli muidu Lara ka siia, reedel veel palju palju mu tädimehe sõpru, niiet rahvast oli maja ikka täiesti puupüsti täis. Aga seltsis segasem ju.

Esmaspäeva hommikul läksime järgmise päeva pidustusteks peosaali kaunistama. Aitasime mu tädi ja ta meest ehk siis Elena vanemaid, kes Calendat korraldasid. Sellel nädalal oli Mehhiko neitsi Guadalupe sünnipäev ja igal päeval nädalas oli suur pidu. See oli see nädal, millest kohe Mehhikosse jõudes kuulma hakkasin ja kõik pidevalt rääkisid ja rääkisid, et kui lõbus ja tore ja lahe see ikka on. Ja oli.

Umbes kella viie paiku samal päeval läksime Lara ja Elenaga siis esimese peo toimumispaika, ühte hiiglaslikku välitelki. Päris palju tuttavaid oli, jutustasime natukene ja juba mõne hetke pärast algas rongkäik kirikuni ja tagasi. Väga lõbus oli, taaskord sai paljusid sõpru nähtud, meeleolu oli kõigil üleval ja kõik tantsisid tänaval, rancherod ratsutasid kordamööda eriti agressiivse pulliga ja noh, muidu lõbus oli.

Tagasi jõudes sai kohe tantsima hakatud ja nii hilisööni välja. Banda muusika mängis ja mis ma öelda oskan- kui siin kooli läksin ja teada sain, et inimesed kuulavad bandat ka oma iPodidest, siis tundus see eriliselt veidra ja naljakana, aga nüüd mulle endalegi meeldib ikka väga väga väga palju! Aa ja nüüd korraks hüppan teise teema peale- Natuke vähem, kui 2 nädalat tagasi toimus Mehhikos lennuõnnetus, kus hukkus siinse rahva üks lemmikumaid lauljaid üldse- kuulsaim naissoost banda muusika esindaja, Jenni Rivera. Nüüd telekas ainult teda näitabki, tema kontserdid ja muusikavideod, tema sugulased ja sõbrad teda meenutamas, tema elu säravamad hetked ja mis kõik. Praegu näitab matuseid. Igatahes rahvas on väga kurb, inimesed nutavad.

Edasi minnes oli teisipäevane ärkamine väga varajane, kell 7 olime üleval ning siis läks väga kiireks tegutsemiseks- ruttu dušš ja hommikusöök, kleidid triikida ja kell 9 tuli alles mu tädi Lily siia, et mulle ja Elenale patsid punuda. Kella poole 11-ks läksime perega peosalongi, kust üpriski kohe rongkäiku kirikuni alustasime, et seal missat kuulata ja siis tagasi minna. Nüüdseks olen nendel missadel juba päris palju käinud ja pean tunnistama, et kui esimene kord oli selline uus ja huvitav, sest tahtsin ju siiski teada, kuidas see asi välja näeb ja kunagi varem ühelgi osalenud polnud, siis nüüd olen ma natukene tüdinud nendest, sest need kõik on täpselt ühtmoodi ju. Need jutlused natukene erinevad, aga konseptsioon ja üldehitus säilib.

Kui see läbi sai, läksime saali tagasi, hakkasin Lara ja hostemaga annetusi registreerima, väga väga igav oli! Kui Elena ja Antonioga jutustama sattusime, oli veidikenegi põnevam aga ikkagi, nii palju tunde oli veel ees, väsimus oli peal ja üldse ei jaksand.

Vahepeal sai süüa ka, umbes kella viie paiku hakkas rohkem rahvast saabuma, muusika oli tropical stiilis ja selle järgi tantsimine on ka ikka eriti igav! Ahsoo jaa. Vahepeal saime Niklase isalt teate, et soome vahetusõpilane Mia on haiglas. Kuna see umbes ainult 200 meetrit sellest peosaalist eemal oli, läksime Elenaga teda muidugi vaatama. Oli suurtes valudes, pimesool valutas ja kohe hakati opereerima. Jutustasime temaga seal natukene ja üritasime olemist paremaks teha, ei tea, kas õnnestus. Aga hea üllatus oli küll vist, et me vaatama läksime:)

Hiljem algas uus rongkäik kiriku juurde. See oli aga väga lõbus! Meeleolu oli kõigil laes, kõik tantsisime, vahepeal normaalselt, vahepeal pööraselt hahah, kõige peale karjuti „VIVA!“ ja noh hästi tore oli. Mina, Lara, Laura, Elena, Harumy ja mu hostema olime kollastes rahvuslikes kleitides ning olime mu tädi ning ta mehe „saatjateks“. Minu meelest päris ilus nägi see kõik välja.

Kord kiriku juurde jõudes tantsisime edasi ja edasi, rahvast oli nii palju, kõik hõiskasid ja elasid kaasa. Seejärel hakati torrosid põletama. Alustati väiksematega ja lõpetati mega suurega. See on nagu selline hobusekuju, mida inimene oma peakohal hoiab, või tähendab, kuhu inimene omal pool keha sisse pistab ja siis sellega ringi jookseb ja tantsib, see kuju pannakse põlema ning sealt hakkab välja lendama palju sädemeid ja rakette ja muud sellist. Päris ohtlik värk. Seejärel liikusime rongkäiguga sinna samasse välitelki, kus eelmise päeva pidu oli toimunud. Ma tulin Lara ja Jasminiga kohe koju, tahtsin teksad jalga panna ja Jasmin oma seljakoti ära panna, ta ööbis sel ööl meil, kuna ise elab Lagunasest poole tunni võrra väljas ning kojusaamine öösel oleks väga raskendatud ja mõnevõrra ohtlikki.

Pidu oli päris tore, kuid eelmist päeva siiski ei ületanud, muusika mulle ei meeldinud, kuid vahepeal ikka salsa järgi sai jalga keerutatud ja lõpuks tuli mõni bandalugugi. Koju jõudsime päris vara.

Järgmine õhtu samamoodi- sama paik ja sarnane pidu. Kuigi 200 meetrit eemal toimus ka teine pidu, koos rancherode ja banda muusikaga, palju lõbusam, kui see teine. Kuigi see õhtu sisaldas ka kaklusi ja draamat, vaidlusi ja segadusi...In the end it all turned out good though:)

Neljapäeval toimus mu tädi teisipäevase peo „järelpidu“. Jällegi pidime hommikul vara kohal olema, külastasime Elenaga taaskord Miat ja juba tal oligi parem:) Pidu oli muidu päris igav alguses. Hiljem aga läks veidi lõbusamaks ka, kui Elena, Amayrany ja Zairaga välja sööma läksime. Palju tuttavaid nägime ja hästi tore oli:) Vahepeal sai seal telgis ka Elliotti, Jakobi, Emmanueli ja Ederiga koos oldud, siis oli kah täitsa tore ju:) Kuigi kõik need peod sel nädalal olid sellised, kus kogu aeg teadsin, et keegi on mul silma peal hoidmas, sest peaaegu, et terve pere oli iga päev kohal, lisaks kõikvõimalikud sugulased ja tädid ja onud, nende sõbrad ja nende tädid ja onud...et siis iga teoga pidime Elenaga eriti ettevaatlikud olema, sest siin on lihtsalt niimoodi, et enda meelest sa ei tee mitte kui midagi valesti, ega mitte midagi sellist, mis sind halvas valguses näidata võiks, siis mõni inimene ikka jälgib sind ja kui näeb midagi, mis isegi pole midagi, kirjutab selle stsenaariumi ikka täielikult ümber, kui ta sellest meie peredele rääkima läheb...See ajab ikka täiega naerma, kuidas inimesed neid jutte lihtsalt välja mõtlevad:D See on ikka nii teine tase, ma ütlen.

Reedeseks päevaks ma olin juba natukene väsinud ja enam midagi teha ei jaksanud. Küll aga oli Puerta del Solis ju pidu, kus banda mängis. Elena väga tahtis minna ja kui ta meil külas on, siis võib ta vaid välja minna siis, kui mina kah lähen. Ei tahtnud mingit blokkijat mängima hakata ja eks vedasingi siis ennast ka sinna.

Pidu oli hästi hea ja tantsida sai niii meeletult palju!!! Palju palju rahvast minugi koolist oli kohale ilmunud, oh üllatust! Tavaliselt neid kunagi kusagil näha ei ole. Lisaks ka päris palju teisi sõpru ja tuttavaid, niiet kõigiga sai palju jutustatud ja vägagi meeldiv õhtu oli ja kokkuvõttes olin rahul, et ikkagi läksin:) Kuigi üks kurb asi ka selles õhtus...Nimelt sakslane Jasmin rääkis, et sellest jäi ta viimane pidu Lagunases, sest kuna ta pere vahetada soovib, leiti talle üks Pueblas. Mis on umbes ma ei tea, kui kaugel....Bussiga 12 tundi Mexico Citysse ja sealt veel 2 tundi edasi. Ehk siis väga teises kohas:( Kurb. Ma ei mõista vahepeal seda Mehhiko YFUt. Nagu tal oli siin Lagunases pere, kes tahtis ta enda juurde võtta- üks tüdruk tema klassist ja ta pere oli ka kõigega täiesti nõus, kuid YFU lihtsalt ütles, et kui tahad Mehhikosse jääda, siis pead minema Pueblasse...Väga kallis sõbranna on temast saanud ja nii kurb, et enam peaaegu, et igapäevaselt ei näe, kuid siiski all for the best ja temale endale on niimoodi nii palju parem. Ja see on hea:)

Laupäeval läks Elena ära ja ka kõik teine rahvas. Nii rahulikuks muutus kõik haha. Või noh, mis rahulikuks. Ilma võõrastetagi majas pidevalt lisaks enda hostemale- vanaemale ja 2 õele 2 tädi, 4 nõbu, tihti naabrite 2 last ja ühe tädi mees....ehk siis jah. Palju rahvast. Sel päeval olin jälle õhtuks kahte kohta kutsutud, kuid lihtsalt ei hakanud end kohale vedama. Õhtul käisime Hostema, vanaema, Lara ja Lizbethiga mu õdede tantsuetendust vaatamas. Nii armas haha:D Pärast seda istusime perega mu tädi tlayuda restoranis ning olgugi, et Lara, ta kutt ja Antonio mind kuskile sõbra häärberisse basseinipeole kutsusid, tundsin, et vajan üht kodust õhtut rohkem. Pühapäeval jäin haigeks, nii tore. Nina täiesti vesine peas ja ei ole eriti mõnus olla, seega olen ka viimased päevad õhtud kodus püsinud ja end ravida üritanud, mis sest, et iga iga iga päev nii igasuguseid kutseid saan. Kerge loneri tunne hakkab peale tulema niiviisi :D Aga noh, tervis ennekõike ja ehk homseks olen korras:))

Igatahes loodan, et teid valitseb ilus ja hea jõulumeeleolu, mis mul täielikult kahjuks puudub. Rohkem ma kirjutamisesse nii pikka pausi ka vahele ei jäta. Kui maailm just ülehomme ära ei lõppe või pikaajalist elektrikatkestust ei saabu.

Ja nüüd neid pilte jääb ja jääbki tulema!