Reede-neljapäev

LAUPÄEVA ÕHTUL KIRJUTATUD: Eilne reede möödus väga rahulikult.Koolist koju tulles magasin, õhtul käisin pargis filmi vaatamas aga mitte midagi rohkemat. Mu teine Saksamaa nõbu Lara tuli taaskord siia ja ta on väga väga äge inimene lihtsalt. 4 aastat tagasi oli ta samuti Lagunases mu tädi pere juures vahetusõpilane, nüüd on ta 20 ja elab ning õpib Mehhikos, tal on siin suur armastus ja mõnel vabal nädalavahetusel külastab meie maja. Enne Mehhikosse kolimist oli ta selle 3 aasta jooksul Mehhikot 8 korda külastanud...ehk siis ikka päris palju. Igatahes jah, jutustasime jälle temaga ning seekord ei läinud isegi inglise keelt vaja. Ma ütlen, kui alguses tundsin, et hispaania keel ikka kuidagi ei taha tulla, siis nüüd, pärast ühte kuud ja kahte nädalat Mehhikos tunnen, et asi ikka juba sujub täitsa hästi:)

Laupäev ehk tänane oli plaanidele täiesti vastupidine. Algul pidin varakult ärkama, et kell 9 Caro ja Jakobiga ühele konverentsile minna. Õhtul aga otsustasin, et kuna see on nii vara ning ei pidanud seda ka kuidagipidi arendavaks, et jätan minemata. Magasin edasi ning ärgates sain teada, et ei valmista täna ka Eesti sööke ega lähe jõkke ujuma, kuna olin Niklase sünnipäevaistumisele kutsutud. Varsti läksin talle kinki otsima. Ei teadnud absoluutselt, mida kinkida aga lõpuks ostsin suure Mehhiko ja ühtlasi Lagunase jalgpallitiimi Cruz Azuli tekiilapitsi ja Nutella purgi...nada especial aga ta oli vist väga rahul, kuna samuti nagu ka mina, ei oska ta väga teeselda head nägu, kui peab millegi kohta väitma, et see talle meeldib, kui tegelikkuses see nii pole:D Igatahes sünnipäev oli väga tore. ESIMEST KORDA siin Mehhikos sain torti...ah jumal, kui maitsev see oli ja üldse toidud olid head, jututeemad olid head, seltskond oli supeeeermõnus! Kõik Lagunase YFUkad väljaarvatud Mia. Lisaks Guty, Caro, Luis ja Larysa ning kaks tüdrukut meie koolist.

Algul istusime Niklase kodus, jutustasime, sõime, tegime nalja, vaatasime jalgpalli ning hiljem tulime Lagunasesse ühte frappucino kohta, mida varem ei teadnudki ja frappe oreod tegi Niklas meile kõigile välja, no nii maitsev. Aaa ja ahhaahha kui nende kodust umbes kilomeetri kaugusele suurele teele jalutasime, hakkas lõpupoole sadama ning kui teeääres asuva bussipeatuseni jõudsime, oli kõik väga hall, tormine ja tuuline, vihma sadas ja päris külm oli. Nalja sai:D Taksosid ka üldse ei sõitnud, lõpuks tüdrukutega saime ühele peale ning Lagunase videoplazas ootasime poisse veel päris tükk aega. Hiljem jooksime päris pikalt paduvihma käes, et sinna frappucino kohta jõuda. Lõbus oli:D Ja märg...Ma armastan seda seltskonda! Nii ägedad inimesed lihtsalt.

Seal tutvusin veel mõnede inimestega, jälle sai kõigiga nii palju juttu aetud ja Niklas lubas järgmine aasta mulle nädalaks ajaks Eestisse külla tulla:) Ahh, noh ma läheks siis juba Frankfurti ka:D Lara elab ka Frankfurdis. Ja Elenaga sai ka kunagi räägitud, et Berliini võin talle tulevikus iga hetk külla minna. Ja mis plaane veel täna tehtud sai...näiteks see, et maikuus korraldame Eurovisionparty kellegi kodus. Oh seda küll juba tahaks:D Ma ei jaksa väga pikalt kirjutada täna aga igatahes mulle VÄGA, VÄGA VÄGA MEELDIS!!! 20 päeva pärast juba mu 18-aasta sünnipäev, uskumatuuuu!!!!

ESMASPÄEVAL KIRJUTATUD: Pühapäev oli rahulik, hommikupoole käisin Laraga kaubanduskeskuses Eesti toitude jaoks asju ostmas. Valmistasin siis sellist kihilist salatit, mis on kodus mul ikka täiega lemmiksalat. Kõigepealt tuleb kaussi panna värske kurk, siin panin pepinat, mis on sarnane aga suurem ja jässakam...seejärel panin suitsusinki, mil polnud eriti suitsumaitsetki, kuid kodus teeb ema seda suitsukanaga ja sobib paremini mu meelest nii. Seejärel järgmiseks kihiks on ananass, siis keedetud riis, selle peale kaste- majoneesi rohkem, hapukoort natuke, sool ja pipar. JA SIIN MÜÜDAKSE HAPUKOORT...Sokolaadi pole, hapukoort on. Igatahes. Seejärel veel selle kastme peale peenikeseks hakitud muna ja kõige peale poolikud viinamarjad. Kõik algul kogu aeg käisid seal köögis ja kommenteerisid üksteisele, mul oli ikka päris awkward seal toimetada, kui sain aru, et kõik on kuidagi negatiivselt meelestatud mu toidu osas:D Hiljem ei jõutud ära kiitagi, kui maitsva asjaga ikka tegemist on...

Kass Arturi kooki või mõnusat maiust tegin ka, see oli ka maitsev, aga kuna iiris on siin nagu tumedam ja teistmoodi rohkem ja mõngleid ka õigeid pole, siis eelistan ma ikka Eesti oma rohkem.

Seejärel kutsus Elliott mind Larysa ja tolle sõbraga välja, et frapped võtta ja Jasmini jalgpallimängule minna. No Eli nägin teepeal, kuid ta pidi juba järgmisesse kohta minema, sain väljaku juures siis kõigi teistega kokku, hiljem, kui mäng lõppes, läksime Niki, Luisi, Crecia ja ühe poisiga siis sinna frappe kohta hoopis, jälle vihma sadas ja üldse viimased päevad siin Lagunases kuidagi väga sügisesed. No muidugi temperatuurid on suured, aga vihm ja tuul,  vihm ja tuul. Seal istusime ehk umbes natuke rohkem, kui tund aega, siis tulin koju ära ja midagi rohkemat ei toimunudki.

Täna oli koolis lebo. Esimene tund oli laboris, mingi lambikas katse oli, järgmisel tunnil vist jätkame või millalgil, ma ei saand päris täpselt aru, mida me nende salatilehtedega seal tegime, peame vist hiljem mikroskoobi abiga võrdlema, kuidas soolavesi salatilehe rakke mõjutab või midagi sarnast. Aa rosinatega oli kah midagi aga meie tiimis sai rohkem nalja, kui tööd teha:D

Teisel tunnil oli mingisugune aktus tehnoloogianädala raames. „Staadionil“ ja kõik klassid seisid terve tund aega, ei mingeid toole. Palju kõnesid, selg väsis ära, suht igav oli ikka. See oli mu meelest nii naljakas, kuidas õpetajad samuti ei suutnud ära oodata, et see läbi saaks. Profa Mayra tegi nägusid „Ahh, kuiiii igaaav, ma tahan juba ära minna, ma ei viitsi passida siin rohkem“ profe David samamoodi, kui kutid kitarri mängisid ja laulsid, mis just kõige paremini välja ei tulnud halva helitehnika tõttu, siis esimese laulu lõppedes ja ka teise lõppedes animatsiooniõpetaja David irooniaga hüüdis „OTRO, OTRO, OTRO, OTRO, OTRO“ ehk siis põhimõtteliselt, et laulge veel. Üldse seal aktusel tegi ta palju nalja, ta oli nagu meie klassi „valvaja“ või midagi, no ma juba tunnen enda peal ka, kuidas ma pole enam õpetajatega nii, nagu siin alguses või Eestis olin, et kõik sõnad hullult läbimõeldud ja korrektse manneeriga räägitud ja mis kõik. Muidugi ma teen seda ka, kuid ma ei tea, ei oska seda väga hästi kirjeldada, kuid suhted on rohkem nagu sõbrasuhted, kui õpilase ja õpetaja omad.

Kolmandat tundi põhimõtteliselt ei toimunud, viimast samuti ja need vahepealsed ei olnud ka midagi erilist.

Koju tulles sõin ja magasin, pärast seda sõin veel ja vaatasin seebikaid. Mis ma ikka seal õues vihma käes teen...Siin on üks seebikas, mida jälgin. Esiteks see just algas, niiet olen kõige toimuvaga kursis ja see meeldib isegi mulle, nagu tänapäevasem ja reaalsem, mitte et vaesest perest pärit üliheade kommetega tüdruk ja rikkast perest  pärit arst või keegi armuvad...Ja teisest küljest vaatan seda ka keele õppimise eesmärgiga ning tunnen, kuidas järjest enam hakkan aru saama. Umbes 5 nädalat tagasi ei mõistnud ma seebikaid rohkem, kui põhimõtteliselt „te amo“ ja „te odio“ aga nüüd kõike muidugi lause-lauselt ei mõista, kuid aina rohkem ja üldmõte jõuab väga hästi kohale.

Lisaks. Ma vist Eestis vehkisin ka kätega, aga nüüd räägin kätega ikka palju rohkem. Ma ei tea, kas see on seetõttu, et mul keel veel nii hästi suus pole ja tahan, et inimesed must paremini aru saaks või seetõttu, et see komme ongi külge hakanud...aga jah. Nüüd lähen magama ära, kell juba palju.

KOLMAPÄEVAL: Eilne koolipäev oli päris tore, mõni vaba tund oli ka, selle ajal jutustasime ja vaatasime mõnede klassikaaslastega jalkat ja üha enam tunnen ikka veel, et olen nagu omas klassis. Selles mõttes, et pole mingit probleemi kellegiga suhtlemisel ja kõik on nii sõbralikud ja toredad ja kõik kõik...Aga üldse. Ma ei tea, mu meelest olen juba selle pooleteist kuuga siin Mehhikos ikka palju avatuvamaks ja seltsivamaks muutund. Kui varem oli see, et nagu ei oska kõigiga mingit ühist keelt leida või jututeemat arendada, siis juba praegu on kõik selles osas nii palju kergem. Igatahes ma väga ei mäleta hetkel, mis veel toimus koolis. Koju jõudes sõin, tunnikese magasin, siis veetsin perega aega. Hostema läks õdedega Tuxtlasse nende isale külla ja tulevad tagasi reedel või pühapäeval. Seni olen vanaema ja nõbudega üksinda kodus.

Tänane päev läks ka suht kiirelt koolis, kõik õpetajad ikka ja jälle kiidavad seda, kui kiiresti mu keeleoskus areneb ja see teeb tuju päris heaks:) Ja issand, kui esimesel kahel nädalal ma ei suutnud põhimõtteliselt üldse kõva häälega hispaania keeles lugeda, siis nüüd ikka tuleb päris kiirelt juba.

Aa...hommikul sattusin taksos klassivenna Guadalupega kokku ning ta oli mulle ühe origami kera meisterdanud. Lilledega ja värvilise paberiga. Kui ta eile Krihsnale ütles, et kingib mulle sünnipäevaks mingi origami asja, siis mõtlesin, umbes, et „päris lahe, kui ta viitsib mulle mingi tuvi meisterdada, aga ei usu, et ta seda teeb“..teades mehhiklasi ja nende suuri sõnu:D Aga jah, täna hommikul andis mulle taksos selle asja ja ma olin heas mõttes ikka väga üllatunud:D Nagu koolis ta tõmbleb ringi, on selline pullivend ja noh ühesõnaga selline, kellest never ei usuks, et ta origamiga tegeleb.

Lõpuks käisin oma õpilaspileti moodi asjal ka järel. See koolisekretär on ikka jumala lahe naine. Hilisemates kahekümnendates umbes ja selline tibi, moodi rohkem, vahepeal tahab muga inglise keeles rääkida, teinekord jälle kommenteerib, et kui ilusad juuksed mul ikka on või kui ilus ma ise olen, küsib  mu küünte kohta või seda, kust ma oma käevõrud ostsin...Täna ka üks tüdruk hakkas sõbralikult ta üle naerma, sest sekretäril olid kõrged kontsad all ja oli minust ikka paar sentimeetrit lühem, siis veidi hiljem tõi selle sama tüdruku mu kõrvale ja naeris tema üle,sest ta polnud mul rinnunigi vist...jah, inimesed on siin lühikesed. Siis käisin juba jutustasin natuke direktoriga ka ja sain teada, et eile oli mingi lastevanemate ühinemine, et mingid hinnetelehed võtta, et need eksamitulemused ametlikud oleksid või midagi. No selgitasin, et ma ei teadnud ja mis kõik, aga no hay problema, ütlen Verole, et ta esmaspäeval läheks. Direktor oli ikka nii imestunud mu eksamitulemuste üle:D

Mis veel...Tantsutund oli ka täna, 31.oktoobril on esinemine ja ilmselt pean omale uued kingad ostma, sest nad peavad sellise väikese kontsaga olema ja no kui oma kõrged alla paneksin, siis tõmbaksin endale veel rohkem tähelepanu oma pikkuse tõttu, kui ma seda ilma nendetagi saaksin ja noh...ühesõnaga ma lihtsalt loodan, et saan merengue selgeks omale selleks kuupäevaks.

Kooliga toimub millalgil kolmepäevane reis Chipasesse. Ei, üldse ei tahaks minna ju...googeldage. Vihmametsad ja kosed ja üldse kõik on seal nii ilus. 1000 peesot. Aga eks näis, kas saan minna, eriti arvestades seda, KUI väga ma ikka Cancuni minna tahan... Ja teisele YFU tripile samuti.
TÄNA KIRJUTATUD: Koolipäev  möödus kiiresti, sest kell 8 päev algas ja viimases tunnis ei käinud, kuna pidime algselt Lizbethiga panka minema, et uurida, mis mu kaardil viga on. Ema juba uuris Eestis asja ja juhuuuuuu, kaart blokeeritud...kahtlustatakse andmete kopeerimist, nii tore. Aa koolis Alfredo kinkis mulle Ferrero Rocheri 16 šokolaadiga karbi...Ega neid austajaid siin jagub jah. Mis ma kõik juba kellegilt saand olen, kaisuloomad väikesed ja joonistused, kutid käivad kitarriga koolis järel, et mulle jälle mõni coldplay lugu esitada, nokamütsi sain ükspäev veel, eile see origami asi ja midagi veel. Noh mul endal ikka suht awkward siin niimoodi neid asju vastu võtta, aga siin Mehhikos pole kingist keeldumine mingi võimalus lihtsalt.
Eile õhtul käisin Carolina ja Malenaga tantsimas. Mingi folkloortants. Algul olin ikka päris negatiivselt millegipärast meelestatud aga ma arvan, et hakkan seal kolmel õhtul nädalas tund aega kohal käima, sest praegu on aeg kuuest seitsmeni sisustamata enamasti. Vahepeal küll käin campuses zumbas või teen midagi, aga kuna mul klassikaaslased ja enamik sõpru koolist elavad kõrvalkülades ja teised sõbrad on sel ajal veel koolis, siis ma tavaliselt lihtsalt olen. Ei tee midagi. Esmaspäeval lähen ka kohale ja siis otsustan, kas hakkan seal käima või mitte. Kingad pean ka ostma selle jaoks, riided novembrikuu esinemisele saan laenata. Ja need rõivad on sellised ikka väga väga ilusad ja mehhikopärased, suuured seelikud ja punutised ja noh võiks ju midagi täiesti uut ka proovida. Üks plaan või mõte on huviringide osas veel, kuid ei tea, kas julgen end selle valdkonnaga siduda.
Täna õhtupoole lähen ka zumbasse ja veel õhtupoole kutsus Elliott mind ühe tüdruku koju peole, et oma sünnipäeva seal tähistada ja loodaks, et saaks veidikeseks loa minna, kuna hostema luges vanaemale enne Tuxtlasse minekut ikka sõnad peale, et hilja hilja väljas käia ei tohi nädala sees... vas a ver. 

Niklas

Jasmin

Elliott ja Niklas

Söögi jagamine. Vasakult Luis, Larysa, Jakob, Guty

♥ ♥ ♥ Vasakult Guty, siis mina, Larysa, Jasmin, Niklas, Jakob, Elliott, Caro, Katinka

FRAPPE OREO ♥

Meie rühm- Mina, seljataga Freddy, siis Guadalupe, Isidra ja Sharon

Mu origamikera

Nojah, ärge nägu väga tähele pange, sest päike on siin silmade jaoks ikka väga ere aga jah, praegu käin siis sellisena koolis. Nädalavahetusel läks meelest ära, et seelikuga võiks ju midagi ette võtta aga noh jah. Vahel kannan seelikut särgi all, siis keeran värvlit niimoodi, et see lühem tunduks:D

Klassiõde tahtis pilti

Ja teine ka

Aga praegu tsauki ja suuured-suured kallistused mu perele ja sõpradele, nagu ikka!

Teisipäev-neljapäev

KOLMAPÄEVAL KIRJUTATUD: Eile ehk teisipäeval oli koolis vägagi meeldiv. Mulle meeldib see, et enam ei ole miljonit inimest kukil, vaid lihtsalt on tekkinud juba sellised inimesed, kellega rohkem aega veedan ja lisaks meeldib mulle see, kui näiteks ma arvutiklassi tundi või sööma jalutan ning siis inimesed rääkima tulevad ja igale poole kutsuvad. Kuigi ma eile jälle jutustasin ühe vaba tunni ajal niimoodi, et pool klassi ümber oli ja see oli ka väga meeldiv tegelt, sest juba saan nendega paremini läbi, enamasti mõistan neid ja nemad niisamuti mind. Maria Inez kutsus mind õhtuks jaripeole. Kuigi polnud õrna aimugi, mida see endast kujutada võiks, olin kohe nõus, kuid hostemalt pidin ka loa õhtul veel küsima. Saigi siis kokku lepitud, et mu klassivend Alfredo, kes Lagunase poolt ka sinna minema pidi, tuleb pool 5 mu juurest läbi ja koos läheme. Kui ta siia jõudis, luges ema Vero talle ikka kõik sõnad nii peale, kui veel lugeda saakski:D Nagu ma temaga mingile kohtingule oleks läinud...haha. Küsis ikka, et kes ta pere on ja telefoninumbrit ja a-la „mu tütart ära üksinda jäta, kanna hoolt ja hoia silm peal“ ma ei tea, mida nad veel rääkisid, aga ma jõudsin veel kiirelt süüagi...Muidu ta sõber Victor oli ka.

Jaripeo ehk siis põhimõtteliselt rodeo toimus Santo Domingos, siit umbes 10 km kaugusel ja läksime taksoga, nagu ikka harjund olen...üldse ei tulnd pähegi, et küsimuse peale, et millega minna, oleks vastuseks võinud anda soodsama variandi, nagu näiteks buss või camioneta. Aga oh well. Seal võtsime ka muidugi mototaksi ehk tuk-tuki, kus koos juhiga oli kokku 6 inimest, imestama paneb see Mehhiko ikka. Ükspäev sõitsime põrnikaga, kus oli 8 inimest sees...

Igatahes kohale jõudes sain Maria Ineziga kokku. Olime Alfredost ja Victorist eemal. Jutustasime, kuulasime bändi ja vaatasime showd. Uskumatu, aga mulle isegi meeldis. Tahtsin enne minekut kaa kauboi riided selga panna, aga no pole midagi vajalikku peale teksade ju. Ja noh siinkohal ei saa lihtsalt kuidagi mainimata jätta seda, et kõik need nooremad kutid või mehed, kes sellest rodeost osa võtsid või pullidega taidlesid, olid päriselt lihtsalt nagu seebikast välja astund...

Vahepeal käisime Ineziga veel korra süüa toomas ja ta kutiga rääkimas, siis oli juba Alfredol paanika lahti, et kus ma kadusin:D

Ma nägin ainult kolme võistlejat, sest vahepeal olid nii pikad pausid ja pidin kell pool 7 kodus olema. Kuuest hakkasime siis sealt platsilt liikuma poistega ja no sealt Santo Domingost ikka annab taksot või kasvõi camionetatki leida ju...Otsisime ja otsisime, lõpuks, kui kell 18.35 oli  ning Alfredo juba jumala närvis, siis ütles üks nende tuttav tuk-tuki juht, et kutsub nende teise sõbra meile järgi ja, et Lagunasesse saaksime 100 peeso eest. Kuna mu hostema klassivenna nii ära hirmutanud oli, oli ta selle summaga nõus..Auto millalgil jõudis ka ja tema suust tuli ainult „muy rapido, por favor“....ja nooo oli ikka ka väga kiire ning iga kurvi peal oli mul päris suur hirm ikka, et mingi romuga kokku põrkame ja surma saame. Lagunases ei julgend Alfredo mu majja tullagi, ikka täiega kartis vist, sest mingi 40 minutit hiljem jõudsime, mul oli ikka alates Santo Domingost nii naljakas vaadata ta põdemist ja kuna ise ka sel päeval oma koju saamise eest ei vastutand, oli mul ikka eriti naljakas veel...Aga muidugi oli mu hostema zumbas ja midagi ei juhtund ning probleeme ei tekkind:D

Hommikul klassis kõik ikka teadsid kõik detailid ära, ning kõik taaskord arvasid, et meil deit oli vist, sest ega noh, kes ei teaks siis, et ma tollele kutile meeldin....ah siin üldse kõik on kõigisse enda meelest kogu aeg nii armunud, et ei teaks, mis kõik ära teeks ja siin nad ka julgevad seda tunnistada...oleks Eestis ka veerandi võrragi rohkem niimoodi, oleks elu palju kergem kohe:D

Täna oli ka koolis päris tore taaskord kuigi mingeid igavaid tunde on nendesse kolmapäevadesse ikka nii palju sattunud. Aaaa haahaha  eelmisel päeval kõik tahtsid, et ma pilte näitaks neile oma sõpradest ja perest ja mu vennast KRISTJANIST:D Võtsingi siis mõned fotod kaasa ja noh Kriss, kui sa Mehhikosse tuleksid, oleks tudrukud sabas vist:D

Tundide lõppedes läksin paari sõbrannaga tantsima. Ma ei tea, mis tants see oli, mida õppisime. Ma arvasin, et cumbia, mu partner ütles, et salsa....mis see kohe kindlasti polnud ning Yali ütles, et merengue. Aga nohhh, eks kuidagi lõpuks tuli kah, sammud meeles ja nüüd reedel veel harjutame seda, siis vaja lihtsalt tantsida, tantsida, tantsida, et ikka sujuvalt asja käppa saaks:) Kuigi asi seal klassis pole väga meeldiv, selles suhtes, et õpetaja näitab liigutusi kuidagi seljataga ja peeglit pole ja mis kõik eks, siis juhuslikult sain omale partneriks päris hea tantsija, kes mind ikka vahepeal hädast välja aitas ka. Kuigi ta on must lühem... 

Koju tulles tegin mitte midagi. Täna pole energiat end välja vedamaks...Tahaks lihtsalt oma toas olla ja magada, õues sajab ka. Lisaks on mu seelik ikka veel pikk ja kas ma tõesti pean ise käärid ja õmblusmasina kätte võtma, et ikka see õmblus seal seeliku alumises osas eriti kõver jääks või? Ja üldse, miks nad ei tee lühemaid seelikuid, kui absoluutselt kõik tüdrukud need kodus hiljem endale sobivaks õmblema peavad...ma ei liialda siinkohal, lihtsalt kõik on need ise lühikeseks teinud. Ja ma käin oma maani seelikus ringi:D

NELJAPÄEVAL KIRJUTATUD: Kool algas õnneks kell 8, ma ikka täiega uinusin seal koolis, ilm oli esimest korda selline hall siin, kuigi temperatuurid olid ikka kõrged. Kõik olid kuidagi uimased, kurnatud ja väsinud, vahetundides ka midagi erakordselt põnevat ei toimund. Vahepeal ikka nalja sai kaa ja tore oli, pooled klassiõed ja võõrad tüdrukudki pakkusid, et võivad mu seeliku ise lühemaks teha....oh jumal, selle seelikuga olen ma seitse korda veel rohkem tähelepanu keskpunktis vist, kui muidu olin, kuigi nohhhh, nädalavahetusel ma pean midagi välja  mõtlema, et see ikka normaalseks saada.

Käisin ka supermarketis, leidsin ÜHTE sorti šokolaadi poest  ja tuju muutus kohe heaks. Tee peal nägin klassivendasid, kellega jutustasin natuke ja koju tulles pidin pettuma selles šokolaadis kahjuks...See on nagu kõva aga samas pude, see on tükiline, suhkruterad krõbisevad hamba all ja üldse liiga magus on...miks ma ei imesta, et kõigile siin Eesti šokolaad nii palju lihtsalt maitses...ja ma nii väga lihtsalt tahan, et keegi mulle mõned tahvlikesed Kalevi šoksi ja tõmmu komme saadaks. Šokolaade, kooke ja kõike muud magusat igatsen paljupalju.

Homse kohta veel midagi ei tea, aga laupäev läheb vist veits kiireks, kuna hommikul kell 9 kutsus Caro mind mingile konverentsile ja viisakas oleks vist ikka minna. Siis pidin veel sõbrannadega jõkke ujuma minema ja mingi kolm nädalat vähemalt planeerime seda, sest no vähe ma ei tahaks juba selge ja läbipaistva sooja veega jões ujuda või...aga kuna Eesti toitudega pean kella kolmeks valmis saama, siis vist väga hästi jälle ei jõua, sest hiljem pidavat vesi külm olema. Hahaa nende jaoks on ülisoe Lagunase basseinivesi ka külm. Aga jah, täpselt ei teagi, mida siis valmistan, sest esiteks ma pole nii hea kokk, et mingi liha või kalaga mässama hakata ning loodaks, et äkki saan selle koorese lõhesupi materjalid siit poest kätte ja samuti ühe kihilise salati omad. Ja midagi magusat tahan ka kindlalt teha. Vaatab.

Õhtul olen peole kutsutud aga päris igale poole ka end vedada ei julge vist. Eks uurin ja vaatan, mis seltskond sinna kokku minemas on ja siis otsustan.

Lisaks lihtsalt pean ütlema, et aeg läheb siin NII kiiresti. Kui ma Eestis käisin iga päev ringi korrutades ja korrutades, et „appi juba jällleeee reede, jeee“ ja „aeg läheb ikka niiiiiiii kiiresti, uskumatu“, siis siin läheb see ikka väga palju kiiremini. Olen kahte õudusunenägu näinud, kuidas mul vahetusaasta juba läbi on ja oh jumal, seda küll ei taha...

Kodu igatsen natuke ja sõpru ka veidi. Mingitel väga random hetkedel tulevad täiesti lambikad Eesti sõprade räägitud naljad või koos tehtud pullid meelde, ja siis lihtsalt naeran oma ette. Aga endiselt siiamaani on kõik hea. Veits rutiinne on juba aga noh, seda ju igal pool ja ELOlgi räägiti, et pärast esimest kuud tekibki rutiin ja selline tunne, et nagu midagi väga põnevat enam ei toimu. Aga varsti see möödub, sest inimestega saan lähedamaks, siinsete sõpradega hakkan paremini läbi saama ja siis muutub elu ka ehk põnevamaks. Kuigi ega ma ei väida, et see praegu põnev pole. Vägagi on, hahaha:D

Nüüd lähen joon oma õhtukohvi ja pärast üheksat saan oma teise kooli sõpradega kokku arvatavasti:)

Olge teie ikka tublid edasi ja pidage seal sügises vastu!

Maria Ineziga

Pettunud selles abuelita šokolaadis kahjuks

See Santo Domingo küla mulle üldse ei meeldinud, tänavad on väga koledad ja prügised ja üldse ei imesta, miks mind sinna peole ei lubata:D

VIVA MÉXICO!

See nädalavahetus oli päris tegus. Reede õhtul kell 11 läbi läksime Lizbethi ja Lauraga La Noche Mexicanale Puerta del Soli. See oli siis pidu Mehhiko iseseisvuspäeva auks, kuhu olid lubatud ainult nooremad inimesed, kuid siiski oli näha ka meie kallist inglise keele õpetajat koos õpilastega joomas ja pidu panemas...

Kõigepealt oli pidu suht igav, rääkisime lihtsalt Lizbethiga juttu, siis ta läks minema natukeseks, kuna oli vaja telefonis jälle kutiga tülitseda ja asju klaarida. Igatahes siis olin koos Niklase ja Jasminiga, vahepeal ka Katinkaga, tutvusin teisest koolist niii paljude uute ja ägedate inimestega. Seejärel chillisime ja tantsisime Jackie, Luisi, Jasmini, Guty ja Alexisega ja see oligi vist õhtu kõige lõbusam osa. Banda järgi on mu meelest ikka nii naljakas tantsida ja kontsadel olles ka mitte kõige kergem, aga olen juba parem, kui oma esimesel korral:D DJ oli ka kohal ning oh, mu keha oligi juba sellise muusika järgi tantsimist igatsenud, vägavägaväga lõbus oli!!!

Enda koolist nägin ehk vaid umbes seitset inimest aga mitte rohkem. Ülejäänud pidu möödus umbes nii, et lihtsalt jutustasin inimestega, lohutasin ja püüdsin Lizi aidata, siis lihtsalt istusime õues Luisi, Niki ja Jakobiga, vahepeal lisandusid hetkedeks veel mõned inimesed, jälle kuulasime muresid ja püüdsime lahendusi leida ja noooo ei ole üldse palju draamat siin Mehhikos ju, mkm. Ehk siis lõpuks polnudki enam väga peomeeleolu sees...lihsalt nii palju sagimist ja keerulisi olukordi:D

Koju jõudsime poole nelja paiku. Hommikul käisime jalkamängul aga suht mõttetu oli, sest tegu oli amatöörmeeskondadega, kuid päris suurt Cruz Azuli mängu tahaks küll juba väga vaatama minna:) Koju tulles ma ausalt ei mäleta, mis tegin. Vahepeal käisime supermarketis hostema, Edgari ja õdedega sisseoste tegemas ning õhtul läksin ema Vero ja õdedega parki, kus toimus järjekordne üritus iseseisvuspäeva auks. Seal olin koos Elliotti ja mõnede teiste inimestega koolist, sain jälle uusi tutvusi ja mõnus istumine oli. Kümne paiku läksime kõik Lagunase vahetusõpilased koos peredega Elliotti koju koosviibimisele-fiestale. Paljuuuuu sööki, palju juttu ja paaaaaaaaaljuuuuuu tantsu ja naljakaid momente. Nii vägev seltskond on siia ikka kokku sattunud:) Lõpuks olime kõik nii väsind, lebotasime mõnede inimestega suures toas ja lihtsalt jälle rääkisime-rääkisime-rääkisime, Niklas magas, nagu ikka:D

Koju jõudsime seekord 2 paiku ning hommikul oli juba pool 8. Mehhiko iseseisvuspäeva puhul pidime kõrvalasuvasse külasse kooliga desiflarile minema. Hommikul olid mõtted sellega seoses pigem negatiivse poole kalduvad, kuna kõik ütlesid, et nad täiega vihkavad seda marssimist ja desfilari ja, et see on nii pikk ja nii igav. Lisaks ei tahtnud ma üldse oma säärteni ulatuvat seelikut selga panna...

Hommikul läks kohati juba päris kiireks, El Barriosse kohale jõudes oli seda passimist väga palju, kuigi aeg sai toredasti sisustatud- rääkisin klassiõdede-vendade ja teiste sõpradega nädalavahetusest ja muljetasime reedesest peost. Lisaks hakati mulle kohe ka patsi punuma ja huuli värvima, Mehhiko lipuvärvides lint pandi ka juustesse ja mis kõik veel.

Igatahes marssimist oli ehk umbes 20 minutit ainult ja see oli pigem lonkimine. Ma ei saand sammudest aru, kui enda ette vaatasin, kõndisid kõik erinevalt, mu kõrval samamoodi ja siis lõpuks ei teadnudki enam, keda jälgima peaks. Lisaks olid umbes iga 50 meetri tagant seisakud, kus pidime mingi 10 korda koha peal marssides üht jalga loopima ning seejärel trummide saatel edasi kõndima. Kui see läbi sai, kogunesime kuskile kohta ning kuulasime aupäeva kõne, laulsime hümni ja vähemalt minu jaoks oli kõik nii põnev, sest kunagi varem pole midagi sarnast näinud ju. Valgetes mundrites väikesed poisid, siis 3 lipuvärvides kleitidega suurt ja väikest tüdrukut koos paarilistega võtsid troonidel veel kohad sisse, pärast vaatasime mingeid tantse, paljudel inimestel olid ilusad Mehhiko rahvariided seljas ja mis kõik veel. Sellest on tõesti kahju, et endal fotokat kaasas polnud, sest mõtlesingi, et on mingi kuiv päikese käes marssimine 3 tundi ja mis mõttega võtta...minu jaoks oleks ikka nii paljut pildistada olnud:D Mõnede klassiõdede telefonidega tegime pilte ja Yali fotokaga tegime ka paar klõpsu, hea seegi. Kunagi ehk midagi postitan ka siia. Lisaks sain jälle mingi vähemalt 10 uut tutvust selle 2 tunni jooksul, mis ma seal El Barrios täna veetsin. I like it:)

Koju tulles olin niiii cansada. Natuke olin netis ja siis magasin veitsake. Üles ärgates käisin pesemas ja söömas, rääkisin facebookis emaga, seejärel vaatasin perega „my lovely bonesi“ lõppu ning pärast seda tulid Luis, Niklas ja Elliot siia, et  hiljem Mia ja Arianaga kokku saada ja siis filmile minna. Läksime videoplazasse ja valisime 3 õudukat välja, seal jutustasime ka kahe inimesega, kelle nimesid muidugi ei mäleta, aga vägaväga toredad olid, nagu ikka inimesed siin:) Kui Mia ja Ariana ka saabusid, läksime supermarketi juurde Memot ootama ning seejärel tegime koos sisseoste movie nightiks. Krõpsud, krõpsud, krõpsud, muidugi ei puudunud ka chokise ja oreo küpsised ning popcorn nutellaga:D Seejärel läksime käisime veel pizzast läbi ja võtsime kaks kõige suuremat mexicana ja peperoni pizzat ning läksime Luisi, Memo ja Niki koju. Alejandro, Guty, Caro ja Jakob olid ka seal ning algul jutustasime niisama igast huvitavatel teemadel ning esimeseks filmiks oli „Rec 2“...ma unustasin filmipoes ära, et see hispaania film on ja noh ei mõistnud just eriti palju:D See ka häiris, et Luis ja Memo lihtsalt kogu aeg naersid ja ma võpatasin vaid ühe korra...ma mõtlesin, et ikka mingi eriti õudne kraam on, kuna kõik räägivad seda vähemalt filmi esimese osa kohta.

Nii. Mama Veroga jäi kokkulepe, et olen kümenks kodus. Teised tahtsid aga uue filmiga alustada ja ma tahtsin ka jääda. Sain loa 12ni olla. Filmiks oli „Insidious“...kuidas iganes seda ka ei kirjutata, aga järjekordne õudukas. Mulle meeldis rohkem, kui eelmine. Poole filmi peal oli pikk paus, mil Memo, Guty ja Mia käisid refrescosid, tlayudasid ja empanadasid ostmas, et veel süüa saaksime ja juba oligi kell 12....Vaatasime filmi siiski lõpuni ja koju jõudsin pool 1. Kõik magasid ja tädi avas mulle ukse, kuid siiski vabandasin hommikul ilusti hostema ees, et veidike hiljem jõudsin. Ta ütles aga, et ma ei muretseks ning, et pole mingit probleemi. Loodaks, et ka nii on, sest ma ise saan aru küll, et veits nõme, kui ma niimoodi lubatust hiljem tulen aga samas ega ma polnud Santo Domingos pidu panemas ju, olin majas, kus oli kodus mu YFU tugiisik ja filmi vaatas ka YFU vabatahtlik Memo, niiet seal ei saa kuidagi mingeid probleeme tekida ja no ei tahtnud kellegile väga palju pinda ka käia, et nad mu Lagunasesse 15 minutit enne filmi lõppu ära tooksid. Igatahes mulle täiega meeldis eilne õhtupoolik. Nii mega awesomid inimesed lihtsalt kõik!!!

Tänane esmaspäev on vaba koolist! Reedel rääkisime sõbrannadega, et läheme täna Almoloyasesse aga ei tea, kuidas sellega on, sest nüüd pole mingit juttu olnud ja need mehhiklased ongi natuke sellised kõike kokku lubavad inimesed. Ega tegelt natuke tahaks puhata ka täna aga eks  näis...Ja ma pean oma seeliku homseks lühemaks saama:D

Aga hetkel tsauki ja varsti postitan jälle!:)

(pildid on veits vales järjekorras aga sorry-sorry ja mul tõesti pole selle aeglase netiühendusega piisavalt kannatust, et siin neid õigesse järjekorda hakata panema

Lagunase spordiväljakud

Bailaaaa

neiud punases

Pargi üritus

Guty, Memo, Jakob, Larysa, Elliott, Niklas

Tõeline peohing

ma ei tea, mida teen, aga awesome peoplee!!!

Pizzat tellimas. Mia, Ariana

Paus. Niklas ja Elliott

Luisi, Memo ja Niklase kodus külmkapi peal ka 2 Tallinna magnetit:)

Õdedega! Vasakul Alexa, paremal Guadalupe

Enne reedest pidu