Cancun 2. päev- Chitzen Itza & Ik-Kil

Hommikusöögiks pidime hotelli katuseterassil olema juba poole kaheksast. Võtsin koha sisse esimese laua äärde ja sattusin kokku muidugi sellise toreda seltskonnaga nagu olid sakslased Valentin ja Niklas, Rootsi Hannes, Belgia Robin ja norrakas Gaute. Hahaha naljad olid geniaalsed ja hea algus päevale oli tehtud.

Pärast hommikusööki läksime Šveitsi Noemiga hotelli kõrval asuvasse parki istuma ja varsti liitus meiega veel ja veel inimesi, sellise mõnusa kohaga oli tegemist. Üheksa paiku umbes hakkasime  Chizen Itzasse sõitma, kusagil kahe tunnine teekond oli ehk. Enne muidugi käisime kõigi lemmikust Oxxost läbi, et söögivarusid täiustada.

Chizen Itza oli megaturistikas, kohe väravas hakkkasid erinevad giidid meile oma teenuseid pakkuma, aga väga kallis oli ja otsustasime ilma minna. Aga nagu sellistes kohtades ikka, on ju nii lihtne lihtsalt mingi lambika grupi juurde minna ja sealset giidi tasuta rääkimas kuulata. Suveniire ja igasugust nänni oli kah nii meeletult palju, hinnad muidugi täiesti taevas. Aga kuna me hispaania keelt rääkisime ja ikka jutustasime, kuidas seal elame ja õpime, saime kõvasti allahindlust. Aga jah, need müügitehnikad ikka, et printsessid, tulge ostma, ostke oma peigmehe jaoks, ostke oma ekspeigmehe jaoks...

Kui Chitzen Itza peapüramiidi juurde jõudsime, siis veetsime seal ees ikka päris palju aega, pärast veel tagasigi tulles. Tegu siiski ju ühega seitsmest uuest maailmaimest. Kõigil kaamerad käes, üks pilt teise järel. Aga noh, ega üks linnuke ikka kirjas nüüd ju, et nii tähtsas paigas ära käidud ja mis kõik.

Ilm oli meeletult palav. Ja selle meeletu all ma seda ka mõtlen, päike paistis seniidis, ühtegi varju kuskil eriti ei olnud, kus end puhata oleks saanud, vesi oli kah pudelis keema läinud. Sellegipoolest oli meil Sarahi ja Jasminiga vägagi hästiveedetud aeg :) 

Chizen Itzast edasi liikudes võtsime teekonna ühe maaaluse jõe Ik-Kili suunas. Esimesed pilgud sellele heidetud ja ma teadsin, et see on lihtsalt üks ilusamaid asju, mida mu silmad kunagi näinud on. Nii võrratu lihtsalt! Kuskil maa all üks augukene sinise-sinise veega, seinad kaetud taimedega, taimejuurikad maapinnalt sinna vette rippumas, niiöelda laes augud, kust vett alla jookseb...Sügavus kusagil 40 meetrit. Varem olen erinevatel saitidel sattunud sellest kohast pilte nägema ning see koht on liigitatud nende hulka, mida a-la enne surma nägema pead või "maailma imelisemad paigad". Tõesti, supeeeer! Ainult, et nagu alati, oli ka sealgi meeletult turiste.

Kohe, kui sinna alla jõudsin, märkasin hüppeplatvormi. Muidugi käisid mõtted peast läbi, et tahaks alla hüpata, aga elusees poleks julgenud. Ema ju ikka õpetanud, et tundmatutes kohtades vette hüpata ei tohi. Lisaks kardan ma sügavust ja nendel hüppeplatvormidel kohutavalt kõrgust ka :D Aga siis tuli aga saksa Yannick ja veenis mind, et me koos hüppama läheksime. Okei, olin nõus, sest ainuke kord, kui ma sinna lähen ehk ja peab ikka hüppama. Jalad niimoodi värisesid ja üldse ei julgenud, aga ära tegin ja nii lahe oli. Nagu esimene kord, läksid ka kolm järgmist korda meeletu kiljumise saatel, kuigi tegelikult polnud see üldse kõrge ju. Kaks viimast korda sain tasakesi hakkama juba :D Aga jah, nii lahe!

Sarahil oli kaasas ka kaamera, millega vees pilte sai teha, siis veetsimegi sellega aega ja niisama hulpides ja Jasminiga lollitades...me oleme nagu kokku loodud :D 

Pärast seda vägevat elamust oli aeg hotelli poole tagasi sõita. Pärast sealset õhtusööki läksime Jasminiga kahekesti linnapeale. Pidime juba pool kümme tagasi olema aga linna peal nägime meie lemmikvabatahtlikut Paulot ja saime omale loa kauemaks. Nimelt pargis mängis mariachi ja saimegi selle lõpuni loa olla, kuid lõpuks läksime siiski varem. Kuskil poole 11 ja 11 vahel olime hotellis ehk. Aga jah, kõndisime mööda kesklinna, tegime pilte ja käisime oxxost kohvi ostmas. Hiljem nägimegi tänavapeal seda mariachibändi, kes esinema hakkas, tegime ka nendega pilti ja jutustasime niisama. Kui kuulsid, et Eestist tulen, oli üllatus päris suur, et miks keegi kusagilt sealt peaks sellises linnas nagu Valladolid olema.

Ja noh, niimoodi see kulges. Kui hotelli jõudsime, siis natukene veetsime aega kõigi teistega kuid juba varsti tulime Jasmininga jälle minu toa rõdule, jutustasime elust ja laulsime banda lugusid, toas muidugi bandamax mängis telekast jälle. Isadoraga sai ka sellest õhtust alates hästi läbi saama hakatud. Esmapilgul tundub natukene vaikne, aga tegelikult on maailmalõbus! Mingil hetkel tulid meie tuppa ka Gaute ja Vale ja siis saigi kuskil kolme-poole neljani välja meie toas jutustatud.

Pilte nüüd natukene palju tulemas on aga mis seal ikka.. 

Ik-Kil

Suveniirimüük Chizen Itzas

Vasakult: rootslane Rasmus, aakslane Vale, Belgia Robin, sakslased Sabrina ja Saskia, belglane Tatiana, mina, Jasmin, sakslased Sarah ja Dennis ning Brasiilia Isadora

Valmistumas esimeseks hüppeks :D

oma kallite Jasmini ja Sarahiga

Tai Ying ja Sarah :)

Ja me lähemeee..

Nende duššide alt tuli ennem läbi käia

Maiad pidid oma pallimängu ajal palli nendest augukestest läbi lööma.

Mõni turist..

A huevoooo!!

oma beebiga väsinud

Selle linna kirik, kus meil hotell oli.

Õhtusöögi lauas norrakatega

Noemiii

Ah niisama siin maiade jalgpalliväljakul...

mariachiiii, ennem mulle ei meeldinud aga pärast seda õhtut aga küll!!

Külas eestlane, hüvastijätt rootslasega ja muu

Oeh, minult nõuab täielikku pingutust hetkel see, et siia blogisse midagi kirja panna. Aega pole, viitsimist pole, enam meeles kah suurt midagi ei ole, kuid siiski pean selle kiire ja kohustusliku kokkuvõttepostituse tegema, sest päris huvitavad sündmused on viimaseid nädalaid saatnud.

Reede ööl vastu laupäeva jõudis Lagunasesse Keily. Eesti tüdruk, kes teise organisatsiooniga Mehhikos vahetusõpilane on. Sel ööl saingi kokku magada täpselt kaks tundi. Kell pool kolm läksin pikali, kuna jutustasime ebatavaliselt kaua õues perega juttu ja juba pool viis läksin rõdule Keilyt ootama. Sel ööl rohkem und ei saanudki, sest jutustasime ja jutustasime ja jutustasime...poole kümneni hommikul välja ja seejärel läksime hommikust sööma :D Eesti keeles rääkida on ikka nii imelik, ausalt. Viimane kord, kui ma reaalselt emakeeles rääkisin, oli märtsi alguses vist. Jah...mälestused :D

Ühesõnaga pärast hommikusööki käisime vist poes ja seejärel jalutamas. Näitasin talle Lagunast või noh, nii paljut, kui siin näidata on. Pärast seda võtsime camioneta ja läksime Almoloyasse jõkke ujuma, nii palav oli taaskord. Seejärel lõunasöök, siesta ja juba pidimegi olema mu tädi tlayuda kohas, et YFU kokkusaamisele või niiöelda hüvsatijätule minna. Muidugi olime ainult mina ja Jakob oma peredega kohale tulnud .. Palju palju sai jutustatud, Gutyt polnud kah sada aastat juba näinud, nii et oli, millega kurssi viia üksteist :D Üritus kestis kauem, kui plaanitud ja juba kõvasti kibelesime, et teisele peole minna. Hector M oli mind juba rohkem, kui nädal aega tagasi kutsunud ja kuna nii kaua polnud ühelgi peol käinud, siis muidugi tahtsin minna.

Varsti oli Hector oma sõbraga Keilyl ja mul vastas, Jakob ja Guty pidid jalutades tulema :( :D. Noh see seal oli selline, nagu enamasti ikka, aga rohkem võõrast rahvast oli ja toimus toas, mis tähendab, et kõik istusid laua taga oma kohtadel ja sellist üksteisega suhtlemist nagu ei toimunud, ei olnud väga lõbus. Loa sain päris hilise kellaajani.

Kui lõpuks koju tagasi tulemiseks läks, oli saabunud üks kardetumaid asju üldse...pidin hüvasti jätma Rootsi vahetusõpilasega. Mul tekkis täielik vastureaktsioon, sest olin sel hetkel lihtsalt sõnadessepandamatult kurb, aga pisaraid ei tulnud, ma lihtsalt naersin... Nii imelik. Aga tõepoolest, ta on selle vahetusaasta jooksul üheks tähtsamaks inimeseks üldse minu jaoks saanud, temaga oleme ikka meeletult palju läbi elanud, mälestusi on kah niimoodi, et ikka on ja lihtsalt nagu kuidas saakski kerge südamega sellele kõigele head aega öelda. Veel üks inimene, kellega alati sai KÕIGEST rääkida, üks kõik, mis see ka olnud poleks olnud. Ahh..lihtsalt see, kuidas hakkasime mingeid mälestusi meelde tuletama ja siis tekkiski reaalselt tunne, et see kõik on nüüd läbi. See lahkumine ja kõik tundus nii lähedal nüüd lõpuks olevat. Kui me viimast korda selle natukese aja jooksul kallistasime, siis kõlas tema suust jälle midagi, mida kuuldes ma teadsin, et ei, meie jaoks on läbi vaid üks etapp, aga mitte kaugeltki kõik :) 

Kõndisime Keilyga jala koju. Muidugi siis hakkasin nutma :D Nii üliemotsionaalne eks... Öösel ka mõtlesin ja nutsin, mõtlesin ja nutsin, hommikul oli kah masendus peal :D Õhtupoolikul läksime siis Keily, mu nõbu Edgari ja ta sõbraga Laguna Azuli loomaaeda. Ma ei viitsinud üldse ringi käia seal eriti, tuju kehv ja mida ma ikka nendest samadest loomadest kümnendat korda vaatan. Aga siiski ma armusin ära ühte ahvi. Nagu seisime Keilyga sinna puuri juurde ja ta oli nagu beebi. Vaatas oma suurte silmadega ja siis hakkas meile korda mööda oma käppa andma ja üldse lahti lasta ei tahtnud. Kui lahti lasime, siis haaras üha uuesti ja uuesti, aww nii armas :D Edgar muidugi ütles, et mehhiko ahv...tahab kah välismaa naisi, nagu kõik siin.. :D

Kuna oli pühapäevane päev ja enamikul inimestel on siin selline perega koos olemise aeg, siis polnud midagi teha ja käisime hamburgereid veel õhtuks söömas. Viimati käisin seal kohas Elliottiga veebruaris...Nii hästi maitses, aga pärast ei jaksanud liigutada kah mitte. Pärast seda tulime varsti koju, jutustasime poole ööni ja otsisime internetist mingeid ulme asju ja läksime magama ära varsti.

Esmaspäeval läksime Juchitani, kuna sooviks oli proovida iguaaniliha ja kilpkonnamune. Juchitan on ainuke koht Mehhikos, kus neid kahte asja söödakse. Eelmisel ööl sai vaatamata hüvastijätule Jakobile üks kõne tehtud ja küsitud, et mis kell tema Juchitani läheb, et koos minna saaksime. Läks sealtkaudu bussiga Cancuni.. Paikapandud plaanid natukene muutusid ning keskpäeval tuli Jakobi pere meile autoga järgi ning saime oma eesmärgid täidetud ilma transpordikuludeta. 

Appikene, see  oli nii imelik..näha teda kaks päeva pärast hüvastijättu. Aga siiski, kergem hakkas :) Juchitanis jätsime siis veel kiiresti hüvasti ning suundusime Keilyga kesklinna turu poole, et need eksootilised söögid järele proovida saaks ja kolasime natukene niisama ringi. Varsti helistas Malena (rootslase ema), et küsida, kus oleme. Läksime koos sööma jälle kusagile uhkesse kohta ning seejärel saime autoga ilusti tagasi Lagunasesse. Pärast seda läksime seitsmest zumbasse ja õhtu poole veel crepasid söömas...oh, oli ka aeg :D

Teisipäeval kell üheksa läksime Matiasesse, kuna Keily läks minema. Bussiterminalis oli päris pikk ootamine ja imelikul kombel olin nii väsinud kah. Varsti jätsime temaga ka hüvasti või tähedab, et "peatse kohtumiseni Eestis" ning kõndisin kesklinna, et uuesti camioneta kodu suunas võtta. Pidasin jälle siestat ja tegin lihtsalt lebo päeva, kuna ei olnud päriselt siin Lagunases ühtegi inimest, kellega välja minna. Pärast teise kooli lõppu nagu kummituslinn siin ja ühtegi noort kuskil ei liigu. Õhtupoolikul käisin Niklasega ujumas ja seitsmest läksin uuesti zumbasse.

Öösel sellisel ilusal ajal, nagu kell 11 otsustasin, et peaks oma ökoloogia mapi ära tegema. Okei, hakkasin tegema ja kaheni välja tegin...nii lahe.

Kolmapäeval läksin kõigepealt oma ökoloogia tööd välja printima...80 peesot!! mis asja... seejärel läksin kooli, jutustasin erinevate õpetajatega natuke aega ja esitasin oma töö ära. 

Seejärel tulin tagasi koju ning varsti oli mul Yalitza ukse taga, et ühe kooliõe babyshoweriks kinki minna ostma. Teepeal kohtusime ka Itzeliga, kes meiega tuli. Mingi nänn ära ostetud, suundusin tagasi koju, koristasin tuba ja pesin pesu ning neljast läksin Almoloyasse. Seal sain Yali ja veel ühe tüdrukuga kokku ja läksime sinna beebipeole. Nii armas oli. Igasugused erinevad mängud ja palju sööki. Kingituste avamine oli kõige armsam, lapse ema ja isa istuvad kahekesi ja siis kui neid tillukesi sokke ja asju sealt kingikottidest välja tuli, võis vahepeal näha pisaraid nende silmanurkades.. Ma ei tea, Eestis vist ei korraldata selliseid asju, ega ju? Aga võiks igatahes..

Koju jõudsin poole üheksa ajal. Hostema helistas ja kutsus mind oma sõbrannadega restorani, sest ta ühel sõbrannal oli külas ameeriklane. See sõbranna vend on abielus ameeriklasega ning see oli tema õde siis. Tuli siia kaheks nädalaks hispaania keelt õppima. Väga hästi saime jutu peale. Ma reaalselt arvasin, et on kusagil 19 või 20, aga kui vanuse küsimiseks läks, tuli välja, et ta on 27...

Öösel tuli mulle Jhonnylt kõne, et järgmisel päeval tema ja veel mõenede sõpradega Puerto Escondidosse randa läheks. Rääkisime ja rääkisime, mu hostemagi vestles temaga ning tulemuseks oli ikka see, et luba ei saanud. Sest ikka ja alati peame Mehhiko YFUlt üle küsima ja pere niisama ei taha lubada, sest KUI PEAKS MIDAGI JUHTUMA....issand jumal. See ajab vahepeal nii närvi, et neil varem 7 vahetusõpilast on olnud ja kogu aeg arvavad, et kõik nii ohtlik on. Aga no samas teisalt saan aru kah. Aga YFU ei annaks mulle elu sees luba, eriti kui järgmise päeva hommikul minek on. Eelmisel korral, kui randa minekuks luba küsisin, ütles naine kontorist sõbralikult 100 korda üle, et kui lähen, on garanteeritud varajane Eestisse naasmine. Kui armas temaltpoolt.

Neljapäeval terve päev tegelesin taaskord koristamisega või niisama vedelemisega, päeval tegelt käisin ikka ujumas kah, kuuest zumbas ning kaheksast läksin Hector S-iga välja. Jalutasime rohkem, kui muidu jalutan, käisime kohvi joomas ja niisama jutustasime palju. See inimene vist tunneb tõepoolest KÕIKI, põhimõtteliselt iga vastutulev inimene oli sõber või tuttav tal.. eks näha ole, kutsus mind laupäeval salsat tantsima Matiasesse ja ehk mulle see luba ka ikka antakse, kuna pere teda tunneb ja kammoon, mu viimased päevad siiski ju.

Õhtul koju tulles nägin, et Lara on siia jõudnud. Temaga kaasas oli ka ta saksa sõbranna.Tegin kohe juttu ja mis selgus.. TA EMA ON EESTLANE!!! Ma olin nii üllatunud, ausõna. Isegi mõned Saksa tuttavad enne minuga kohtumist ei teadnud, et selline riik olemaski on ja nüüd keegi, keda ma täiesti juhuslikult kohtan, ütleb, et ta ema on Viljandist, ning, et ta seal isegi paljudel kordadel käinud. Väga lamp :D

Täna on reede ja ma olen kodus. Ega perega on kah väga tore viimaseid aega veeta aga siiski tahaks õhtutel ikka välja minna seltskonnaga aga no päriselt, pole mitte kedagi Lagunases lihtsalt. Kool juba kõigil läbi ja seega kes on oma kodudes teistes linnades, kes reisivad ringi, kes kus eks..Aga ehk homme siiski saan salsat minna tantsima ja end kodust välja vedadaaa :) Elame-näeme.

Kuna kaamera kadunud nüüd, siis ainukene pilt, millega teid kostitada on, on see. Oma kalli Gutygaaa :)

Just days from now ..

Cancun, 1. päev. Teekond ja Õhtu Hotellis

Imelisest YFU aastalõpu reisist on juba varsti pea, et nädal möödas ning siiani pole ma sellekohaste postitustega algust teinud. Põhjus siiski olemas, isegi kaks. Ühest küljest valdab mind praegu täielik ajanappus, sest vahetusaastat on alla kolme nädala (!!!!!????) järele jäänud ja tahan ringi liikuda, sõprade  ning perega koos olemist nautida ja veel kõigest viimast võtta. Blogi on hetkel teisejärguliseks jäänud. Teine põhjus on see, et reisil varastati (või ehk ise kaotasin..?) kaamera ära ning nüüd olengi tasapisi siin oodanud, et teistelt pilte laekuks, sest kellele ikka pelgalt tekstipostitused meeldiksid eks... Siiski, kohe ära öeldes, et neid lisapildipostitusi hakkab kindlasti veel tulema.

Ühesõnaga. 25. mail kell 10.30 oli Niklase pere koos Katinkaga mul maja ees, et meid autoga Matiasesse viia. Seal ootasime kusagil 45 minutit bussi, mis meid Juchitani viiks ning pooleteist tunni pärast olimegi kohal. Mehhikos tuleb enne bussisõite pagas ära registreerida- antakse erinevad lipikud ja sildid ning eraldi töölised kannavad kohvrite eest ilusti hoolt. Dokumentatsioonipunkti juures nägime Juchitanis elavat Norra vahetusõpilast Ingerit, kes samuti oli bussisõidu kasuks otsustanud. Viimased pool tundi jutustasimegi kõik neljakesi ja olime mega elevil reisi pärast. Ostsime veel süüa bussi, ajakirjad ja kõik vajalikud asjad, sest ees oli ootamas ju 22- tunnine bussisõit siiski. Mehhiko on suur :D.

Sõit väga hull polnudki, öösel magasin, korraks käisid sõdurid kontrollimas, ega kellegil narkootikume kaasas pole ja selgi ajal poolenisti magasin. Ah, jah. Muidugi unustasin mainida, et enne sõitu läks mu iPod katki (hiljem pärast reisi kodus sain siiski uuesti tööle õnneks) ning seega terve selle sõidu vältel muusikat kuulata ei saanud, oh jah. Küll aga pandi palju filme ja aeg läks kiiresti, arvestades seda, et kõige pikem paus oli 15 minutit, kui meil bussi vahetada tuli.

Üks asi siiski nende bussisõitude ajal siin Mehhikos mind tõeliselt häirib. Ventilatsioon pannakse niimoodi puhuma, et täiesti jube. Iga bussisõidu ajal värisen, nagu ma ei tea kes ja kujutage ette, 22 tundi selles külmas istuda. Niklas mu kõrval oli veel haige kah oma nohuga ja korrutas kogu aeg, et niimoodi ei saagi terveks ja peab terve reisi aja nüüd haige olema. Okei, natuke häiris aga hakkama sai :D

Hommikul, kui silmad lahti tegin, nägin, et oleme Tulumi terminalis!!! Tulum... Hakkasime sihtpunktile üha lähedamale jõudma. Sealt veel Playa del Carmen ja kõik sellised ilusad kohad eks. Ehk kümne ajal jõudsime Cancuni bussiterminali. Sealt võtsime neljakesi takso lennujaama suunas, kus teiste vahetusõpilastega kokku pidime saama. Takso maksis 250 peesot, natukene kallis aga siiski küllaltki mõistlik minu meelest. Kilomeetreid oli 25.

Terminalis olime vähem, kui poole tunni pärast ja kohe said kõik vahetusõpilased läbi kallistatud ning jäime teisi ootamas. Käisin veel Tai Yingi ja Belgia Tatianaga crepasid söömas....kõige odavam toit, mis leida võis, aga ikka nii kallis. Kõik seal lennujaamas on meeletult kallis, silmad olid ikka nii suured peas kogu aeg. Ja siis hiljem, kui OXXOsse jõudsime, ei jõudnud ära imestada, kõik tundus niii odav. OXXO on minisupermarket, veits meenutab Statoili aga kõik on odavam, kui päris supermarketis. Eelviimasel päeval, kui orientatsioonil küsiti, et mida Mehhikost igatsema hakati, ütlesid Rootsi kutid, et OXXOt :D :D Soooo true! 

Ühesõnaga pidime veel kaua-kaua ootama, viimasena saabus Norra Kristin kell pool 5. Väga tüdimust tekitas see ootamine, ühel hetkel läksime lihtsalt Šveitsi Noemi ja Yingiga terminali ette ja lamasime muru peal, jutustasime ja jutustasime...Muidugi ka Jasminiga said jälle ühe nädala jooksul tekkinud uued uudised üksteisele edastatud ja niimoodi see aeg läks. Terve reisi olingi Jasminiga koos. Alati. Nagu sukk ja saabas :D Ausalt, kui enne reisi oli ta mulle  niii kallis ja nii super hea sõbranna, siis praegu ma ei tea...Meie sõprus sai veel veel veel tugevamaks ja pärast reisi hüvasti jätmise ajal olime me ainukesed kaks, kes nutsid. Keegi vabatahtlikest veel naersid, me kaks, et "Aga me ei näe ju üksteist enaaaaam"...Siiski siiski, kui midagi eluliselt olulist vahele ei tule, siis on enam, kui kindel, et ta mulle sügisel Eestisse külla juba :) 

Kui lõpuks terminalis kõik oodatud said, suundusime linna poole, mille nimi oli Valladolid. Selline küllaltki pisike koht, kuid superilus. Hästi koloniaalne ja hispaaniapärane linn. Meil oli pool tundi aega enne tervitusõhtusööki. Läksime tubadesse ning panime end kiiresti valmis. Ma sain samasse tuppa brasiillase Isadoraga. Alguses mõtlesin, et selline vaikne tüdruk, aga polnud ta midagi :D Super lahe inimene!! Alguses Jasminiga veits jonnisime, et samasse tuppa ei saanud, aga noh, kujunes ikka niimoodi, et ta oli kogu aeg meie toas ja KÕIK arvasid, et me olemegi toaakaaslased. 

Valladolidi hotellis olime kokku 4 ööd. Kui end ära värskendasime, jooksime Jasminiga katuseterassile, kus jäime õhtusööki ootama, samal ajal vaadates suuuuurt Cruz Azul vs America jalgpallimängu. Tõelised fännid. Meie meeskonnal läks nii hästi ja lõpuks viimastel minutitel lõi America 2 väravat, seejärel oli viigiseis, aeg oli penaltite jaoks ja Cruz Azul kaotas. Nii ulme tundus see kõik, ma olin mängu ikka nii sisse süvenenud. Hiljem saatsime Gutyle endast Jasminiga pilte ja sõnumeid, et ta ikka kurb poleks ja väga palju ei nutaks, et me oleme ses olukorras temaga ja mis kõik. Ta reaalselt kõige suurem fänn üldse vist.

Söök oli selline...hmm...teistmoodi. Piirkonna kohaliku roaga oli tegemist, pole õrna aimugi, mis selle nimi oli. Aga banaanilehe sees mingi kana-kala-tomati, ma ei tea, mis asi, ühed tostada moodi asjad, ainult et tortilla polnud maisi- vaid mingist teisest taignast. Päris huvitav.

Pärast söömist oli väike kogunemine, kus meile anti YFU käepael ja seljakott, seejärel käisime Jasminiga korra õues ja tulime minu ja Isadora tuppa ära. Panime teleka tööle ja enda üllatuseks leidsime mõlema lemmikmuusikakanali Bandamaxi. Kui toas olime, siis kogu aeg see kanal mängis kõval häälel. Seal laseb 24/7 banda muusikat. Oh...Isadora vist natuke tüdines, kuna Monterreys pole bandaga kokku puutunud. Mis ime...suurimad grupid tulevadki sealt ju. Aga ütles, et talle kah meeldis ikka :) Siis tantsisimegi ja laulsimegi ja varsti avastasime, et meie toal on rõdu. See andis ikka väga palju plusspunkte, igas mõttes :D

Sel ööl meile vaba aega ei antud, et linnaga tutvuma minna, jutustasimegi kolmekesi ja kahekesi ja hiljem ka teiste YFUkatega fuajees ja niimoodi see õhtu läks. Magama saime poole nelja ajal ja hommikul pool 8 oli juba hommikusöök, jess :)

Esimene hotell

Heihei!! Teen hästi kiire kokkuvõttepostituse möödunud nädalast. Tunnid toimusid vaid esmaspäevast kolmapäevani, neil päevadel kah absoluutselt mitte midagi ei teinud. Iga päev käisime Niklasega õpetajate või pigem nagu nõustajate toas "chillimas". Nad on kolm noort naist, kõik sellised hullud tšikid ja mega lõbusad ja lahedad inimesed. Kõigepealt läksime siiski põhjusega- tahtsime teada saada, kas pärast Cancuni reisi peame kooli tagasi minema ja muidugi peame...Pluss mul on üks 5 ehk läbikukkumise hinne ökoloogia tunnis, lihtsalt seepärast, et kui me YFUga Michoacanis olime, tegi mu klass suurt grupitööd, mis täiega palju kaalus. Eksam oli mul 89 protsenti muidu... Aga noh ühesõnaga aine on mul läbi kukutud nüüd ja pean tegema eksami + veel mõned lehed täitma + tegema mingi toreda albumi ühe ökosüsteemi ja sealse 10 taimeliigi ja 10 loomaliigi kohta, koos piltide ja omaduste ja ma ei tea, mis kirjeldustega. Nagu lihtsalt siin koolis reaalselt antakse mingi kolmanda klassi kodutöid. Aga noh, mis ikka siis, kui mu ökoloogia hinne neile nii palju tähendab, eks ma teen selle asja järgi. Lohutan end sellega, et Niklasel on sellest kursusest neli viite vaja järgi parandada, muhhaha :D

Esmaspäeva õhtul käisin Laurakese sünnipäeval, aga olin vähe aega, kuna sel päeval olin lihtsalt nii väsinud ja ei jaksanud kaua pluss ei tahtnud järgmisel päeval kooli taaskord vaid magama minna. Rahvast oli seal sünnipäeval päris vähe, sest teine kool sai juba selleks aastaks läbi. Kuna tegemist on sellise mõjuka privaatkooliga, on enamik õpilasi väljastpoolt ja kõik läksid oma kodudesse tagasi. Kogu Lagunas tundub tühi olevat ja kohe on seda aru saada ka telefoni aku arvelt, mis nüüd märgatavalt kauem vastu peab...

Eile zumbasse kõndides nägin Marguenit, kes üheksast parki jalgpalli kutsus vaatama. Nimelt oli Cruz Azul vs America väga väga suur ja tähtis esimene finaalmäng. Me võitsime 1-0, otsustav mäng on pühapäeval. Megatore oli pargis, nalja sai ja lõbus oli. Vahepeal olime koos teise kooli kuttidega, Sosa, Pepe, Ioxeli, Torro jne inimestega. Isegi Sauli nägin, kellega nüüd viimasel ajal suhtlemine täitsa ära vaibunud on aga taas sai eludega kurssi viidud ja plaanid paika pandud. :)

Pärast mängu viisime autoga kõigepealt Margueni nõbu koju ja siis läksime Syenni juurde, kus tema ja Lauraga veitsa jutustasime. Kui sealt lahkusime, saime Itzeli ja ta sõbraga kokku ning pärast natukest aega niisama olemist läksime Margueni juurde. Plaanisime üht üllatuspidu kolme nädala pärast ja jutustasime niisama. Oli küll algne plaan tehtud rohke rahvaga välja minna, aga jäi ära. 

Gueni ja ta perekond kutsusid mind Veracruzi aga noh ei hakka midagi uskuma ja mõtlemagi, sest elu juba näidanud, kui suured lubajad need mehhiklased on :D Aga nii vägev oleks!! Ühtegi korda veel korralikku ja suurde ranchosse pole sattund, nii et oleks kindlasti, mida oodata.

Muidu jah..nädalake väga rahulikult kulgenud. Iga päev ikka zumba ja olen sealt omale sõbrannadki saand. Pluss näiteks eile sain ühe naisega täiega hästi jutu peale ja järsku selgus, et on Hectori ema. :D Kolme Hectoriga suhtlen tihedamalt siin. Praegu käib jutt kõige nooremast, 18-aastasest Hectorist, kellega just viimasel ajal väga hästi läbi saama olen hakanud.

Täna alustan kohvri pakkimist, sest homme juba Juchitani Niklase ja Katinkaga ja sealt CANCUNI!!!! Kerge 22 tundi bussisõitu, aga noh, ehk peab siiski vastu. Playliste olen kah viimaste päevade jooksul kõvasti uuendanud, et natukene meeldivamalt see sõit kulgeks. Ma olen reaalselt ikka nii ootusärevil, kui veel olla saakski :)) Läpakat sinna kaasa ei hakka vedama ja ilmselt saab järgmist postitust lugeda alles kusagil kolmandal-neljandal juulil, kui tagasi olen.

Seniks aga kuulmiseni :) ask.fm on http://ask.fm/kerturuu

Pilt Guty instagramist. Nii kallliks need inimesed saand. Alt vasakult Raul, Angel, Andy, Aletheia, Genesis, Guty, Laura V, Syenni, Alexis, Pepe, Jake, Jasmin, mina, Christian, Carlos, Prisci.  Seda taga olevat kutti ei tea.

Pühapäev

Eile õhtul läksin väga vara magama, kusagil kümne ajal. Umbes kolmandat korda oma vahetusaasta jooksul vist. Eile oli megapalav õues, 46 kraadi näitas väljas varjus, ei olnud absoluutselt õhku ja nii lämbe oli....Dušši all kah käisin kuus korda, ikka reaalne tunne oli, et saan kuumarabanduse või midagi. Täna suht sama aga natukene on tuult vähemalt. Magasime kõik all korrusel elutoas lahtiste akendega, õue uks oli kah lahti. Sellel saab sellise trellidest ukse moodi asja või värava ette panna ja ära lukustada. Lisaks veel laeventilaator pluss veel üks ventilaator. Nii palav, nii palav.

Täna kusagil üheteist ajal tuli Jasmin minu juurde, natukene istusime perega ja jutustasime nendega, siis vahetasime pilte, sain temalt isegi sellest ajast, mil Jakobi perega Hidalgos käisime...Tundub, nagu üleeile oleks olnud, aga novembris!!! Kujutage ette... Seejärel vaatamata kuumusele võtsime camioneta ja läksime Matiasesse talle kõrvaklappe ostma. Muidugi ühed maitseveed kilekottides kah :D

Tagasi tulles käisime niisama ringi, jutustasime ja proovisime üksteise probleeme lahendada, üks kõik, millistesse kategooriatesse need ka ulatunud poleks eks...Aga lihtsalt teise vahetusõpilasega on nii hea rääkida. Muidu Jake on ainuke Lagunases olev VÕP, kellega reaalselt elulistel teemadel vestlen. Ühel hetkel läksime camposse, istusime korvpalliväljaku tribüünile maha, panime bandat ja muid lugusid, Chasing Carsi ja James Blunti ja muude tegevuste saateks laulsime ilusti ja selgehäälselt kaasa.

Kaks korda käisime talle Pueblasse tagasisõidupiletit ostma. Ta lootis, et ehk hiljem minnes on piletid otsa saanud ning saab ühe päeva kauem siin olla aga eip. Aga mis seal ikka, kell kaheksa lähen ütlen head aega ja juba vähem, kui nädala pärast Cancunis kohtume :)

Nüüd kohe tunni aja pärast hakkab Cruz Azul vs Santose teine poolfinaali mäng ja noh suht kindel, et kallis Cruz Azul pääseb finaali, sest ainuke võimalus, et ei pääseks oleks siis, kui Santos lööks täna 4 väravat ja Cruz Azul mitte ühtegi aga seda küll ei juhtu ;) Juba võtsime lipud välja ja õlled ostetud, tuleb üks hea õhtu pere ja sugulaste seltsis.

Riided siiski seljas mul :)

Guty üllatussünnipäeval oma kallitega! Nii palju armastuuustt